Kadunud pärlikee. Torshovi detektiivid I. Самюэль Бьорк

ju tead proua Abrahamseni? Kogu aeg jalutab oma puudlit?“

      „Pole elu sees näinud,“ vastas Vinku.

      „Andis sulle eelmise aasta halloweeni ajal veel porgandeid,“ sõnasin lõpuks.

      „Aaaa, tema,“ vastas Vinku. „22. trepikoja nõid?“

      „Jah, täpselt,“ laususin mina.

      „Nüüd ma tean küll,“ naeratas Vinku. „Mis temaga on?“

      „See pärlikee on tema oma,“ noogutas Vana-Olsen.

      „Aga mis Aryani emal selle nõiaga pistmist on?“ küsis Vinku.

      Ja siis ma taipasin.

      „Ta käib seal koristamas,“ vastasin ma vaikselt.

      „Miks?“ küsis Vinku.

      „See on Aryani ema töö,“ ütlesin mina natuke pahaselt, sest Vinku rääkis kogu aeg vahele.

      „Täpselt nii,“ ohkas Vana-Olsen. „Nad ütlevad, et kee kadus vannitoakapist, mis oli lukus. Siis, kui Laila seal käis.

      See pärlikee olevat väärt hulga raha. Üle saja tuhande Norra krooni. Seda ma teile ütlen, et proua Abrahamsen on lausa marus.“

      Vana-Olsen vangutas pead ja peitis haigutust.

      „Laila?“ küsis Vinku ja toksas mulle külge.

      „Aryani ema,“ sosistasin vastu ja kirjutasin Vana-Olseni jutu kiiresti üles.

      Proua Abrahamsen. Varastatud pärlikee. Väärtus: sada tuhat krooni (!)

      Oli vannitoakapis.

      Kas kapp oli lukus (?)

      Kes teab võtme asukohta (?)

      Viimane inimene korteris enne kee kadumist: Aryani ema (!)

      Kahtlusalused: vaid Aryani ema (esialgu)

      „Aitäh praegu abi eest,“ ütlesin ma ukse juurde minnes. „Kui sul veel midagi meelde tuleb, kas saaksid teada anda?“

      „Absoluutselt,“ naeratas Vana-Olsen.

      Hoovis jäime Vinkuga seisma ja vaatasime teineteisele otsa.

      „Kehvad lood,“ pomises tema. „Äkki Aryani ema ongi süüdi?“

      „Kindlasti mitte,“ vastasin ma, nähes samas, et Heidi tuleb joostes üle muru.

      3

      „Kas sa oled juba kuulnud?“ küsis Heidi tõsiselt.

      „Jah,“ noogutasin mina.

      „See ei ole ju tõsi?“ ütles Heidi. „Aryani ema? Varas? Ta on ju nii tore!“

      „Mina ütlesin sama asja,“ teatas Vinku ja piilus minu poole.

      Ma teadsin täpselt, mida ta silmas peab ja noogutasin.

      „Kuule, Heidi,“ sõnasin ma ettevaatlikult. „Me peame sult midagi küsima.“

      „Mida?“ päris Heidi uudishimulikult.

      Olime sellest rääkinud juba ammu. Et peaks ühe tüdruku kampa võtma.

      „Mida küsima?“ uuris Heidi uuesti.

      „See on hästi suur saladus,“ sõnas Vinku tõsiselt.

      „Supersuur saladus,“ ütlesin mina.

      „Sa ei tohi sellest kunagi kellelegi rääkida,“ lausus Vinku.

      „Mitte ühelegi hingele,“ manitsesin mina.

      „Lubad sa?“ ütles Vinku.

      „Millest te räägite?“ küsis Heidi, kes oli nüüd ikka juba väga uudishimulik.

      „Me asutasime klubi,“ sõnasin mina tõsiselt.

      „Me lahendame siin hoovis toimuvaid kuritegusid,“ sosistas Vinku.

      „Tahad sa kampa tulla?“ küsisin mina sosinal.

      Heidi vaatas meid suurte silmadega, siis venis ta suu laiale naerule.

      „Klubi? Detektiiviklubi?“

      „Jah? Tahad sa ka liikmeks tulla?“

      Just siis muutusin ma natuke, jah, kuidas seda nüüd öeldagi? Mitte päris häbelikuks, aga olin natuke mures,

      et mis ta vastab.

      „Loomulikult,“ naeratas Heidi. „Kas teie klubil nimi ka on?“

      „Torshovi Detektiivibüroo,“ vastas Vinku pidulikult.

      „Torshovi Detektiivibüroo,“ sõnas Heidi aeglaselt, nagu maitseks seda nime.

      „Kas meeldib?“

      „Täiega,“ säras Heidi.

      „Kas näitame talle peakorterit?“ küsis Vinku mulle innukalt otsa vaadates.

      „Hea mõte,“ noogutasin mina ja võtsin välja pööninguvõtmed.