Vasturevolutsioon. Jan Zielonka

poliitikat aina rohkem kui institutsioonilist inseneritööd, mitte kui eliidi ja valijaskonna poliitilist kokkuleppimist. Olemaks kindel, et poliitilisi otsuseid ei kujunda kirg, vaid aru, anti üha rohkem võimu mittevalitavatele institutsioonidele: keskpankadele, põhiseaduskohtutele, järelevalveasutustele. Poliitikat, mis annab järele avalikkuse survele, peeti vastutustundetuks või lausa ohtlikuks. Väidetavasti kulutasid enamusrühmad raha, mida neil ei olnud, et kärpida kõikvõimalike vähemusrühmade õigusi ning toetada säherdusi eetiliselt tüsilikke üritusi nagu surmanuhtlus ja piinamine. Kodanikke kiputi pigem õpetama kui kuulama. Seisukoht, et avalikud huvid peavad peegeldama avalikke soove, on seatud kahtluse alla. Huve tuvastavat kõige paremini eksperdid: kindralid, pankurid, kaupmehed, juristid ja loomulikult võimuparteide juhid.

      1991. aasta Maastrichti leppega ulatuslikumad volitused saanud Euroopa Liit kehastab sedasorti mittevalitavat institutsiooni, mida juhivad valijate survest vägagi sõltumatud „valgustatud” eksperdid. Tõsi, Euroopa Ülemkogu koosneb demokraatlikult valitud poliitikutest, kuid häälteenamuse kehtestamise tõttu on riikidel keeruline mõningaid otsuseid vetostada. Tegelikult on riigijuhid olnud innukad oma koduriigi parlamendist mööda minema ja tegema otsuseid ülemkogus.

      Ajaloolased võivad mu periodiseeringu kahtluse alla seada. Liberaalsed ideaalid on alates valgustusajastust mõjutanud paljusid poliitikute põlvkondi. Ennast liberaalseks pidavatel erakondadel oli enne 1989. aastat rohkem mõju, kui on olnud pärast seda.⁸ Uusliberaalne majandus oli olnud LääneEuroopas tõusuteel hulk aastaid enne Berliini müüri langemist. Ida-Euroopas tekkis liberaalne demokraatia aastal 1989, ent Lääne-Euroopas oli see sündinud märksa varem. Sellegipoolest esindas aasta 1989 liberaalsete ideaalide sümboolset võidukäiku. Berliini müüri langemise järel sai liberalismist kogu maailmajaos ainus mõeldav arengutee. Kommunismijärgsetest riikidest on kujunenud uusliberaalse majanduse innukaimad eestkõnelejad. Nemad tervitasid kõige tulisemalt ka Euroopa lõimimist. Liberalismi eri voolud on koondunud üheks üleeuroopaliseks ettevõtmiseks; kunagi selgelt eristunud vasak- ja paremtsentristlikud rühmitised on ühinenud liberaalide lipu alla; liberaalne elukorraldus on omaks võetud nõnda kaugetes geograafilistes paikades nagu Lissabon, Helsingi ja Bukarest. Selles mõttes on liberaalne revolutsioon tõepoolest rajatud Berliini müüri rusudele, isegi kui ajalugu ei alga ega lõpe ühelgi konkreetsel kuupäeval.⁹

      Vaidlustamise sihtmärgid

      Te võite pidada seda viimase kolmekümne aasta liberaalse korra kirjeldust kohmakaks ja ühekülgseks, Ralf. Aga kui Te just ei arva, et vastalisi on õnnistatud taevaliku tüssamisvõimega, siis on raske selgitada, miks asusid valijad liberaalset üritust hülgama.¹⁰ Miski pidi väga hullusti viltu minema.

      Mõistagi ei ole kolme kümnendi pärand läbinisti halb. Sovetisüsteem ei toiminud, see oli ebaõiglane ja rõhuv ning pole vähimatki põhjust selle hääbumise pärast nukrutseda. Osutus, et uusliberaalne majandus suudab soodustada majanduskasvu ja innovatsiooni. Ja ilma põhiseaduslike või eelarvepiiranguteta toimiva enamusdemokraatia ohud on reaalsed. Miks peaks olema ametis oleval valitsusel õigus võtta võlgu, mis tuleb tagasi maksta järgmistel maksumaksjate sugupõlvedel? Valitsuse demokraatlik mandaat, olgu see kui tahes tugev, on seotud praeguse, mitte tulevase valijapõlvkonnaga. Ja kas valimiste võitjail peaks lubatama proovida kärpida usuvähemuste või naiste õigusi?

      Isegi Euroopa Liidu tuunjat demokraatiat on võimalik kaitsta. Nagu Robert A. Dahl õigesti selgitas, on suuremad üksused arusaadavalt kodanikest kaugemal, kuid neil on paremad võimalused oma kodanike huvides üleilmse survega toime tulla. On tähtis leida kompromiss kodanike osaluse ja süsteemi tõhususe vahel.¹¹

      Paraku on see 1989. aasta järgsele korrale üsna helge hinnang, mis liiati ei võta arvesse võimupoliitikat. Igal revolutsioonil on võitjad ja kaotajad ning viimati nimetatuid tuleks mingil moel järele aidata, sest muidu tõstavad nad mässu. Kaotajaid ei ole kunagi lihtne rahustada. Lääne-Saksamaa on paigutanud Ida-Saksamaale tohutult raha, ent kõigist investeeringuist hoolimata on idapoolsed kodanikud senimaani 1989. aasta järgsete muudatuste pärast haavunud. Nad võivad olla praegu vabad ja jõukad, aga nad tunnevad end teise järgu kodanikena. Päevselgelt ei aita kaotajaid üksnes raha. Poolas on majanduskasv olnud viimasel kümnendil kiirem kui üheski teises Euroopa riigis, kuid ometi toetas Poola valijate enamus 2015. aastal vasturevolutsioonilist parteid, mis võitleb liberalismi ja Euroopa vastu. Nende meelest huvitas Poolat edukalt valitsenud eliiti rohkem rahvusvaheliste reitinguagentuuride, välisajakirjanduse ja euroametnike kui omaenda lihtkodanike arvamus. Hoiatused, et säärasel võimumuutusel on otsesed poliitilised ja majanduslikud tagajärjed, jäeti tähelepanuta.

      Ülejäänud Euroopas ei ole läinud majanduslikult enamasti sama hästi kui Saksamaal ja Poolal ning tänu sellele on (uus) liberaalse revolutsiooni kriitikutel olnud ilmselgelt lihtsam populaarsust võita. Mõelgem näiteks Ungarile, kus nõrk riik, kehvasti juhitud majandus ja korruptsioon sillutasid teed Viktor Orbáni sugusele autoritaarsele – kui mitte lausa autokraatlikule – juhile. Portugal, Kreeka ja Hispaania osutusid 2008. aasta üleilmse finantskriisi järel maksejõuetuks. Oludes, kus SKT sööstis sügavikku ja töötus tippu, oli arusaadavalt võimatu kõiki õnnelikuks teha. Need, kes sõltusid kahanevast riigi või kohalikust eelarvest, kel polnud oskusi turul konkureerimiseks, kes kannatasid võõrtööjõu tõttu, olid valmis andma oma hääle valitsevat korda kritiseerivatele poliitikaettevõtjatele. Isegi võrdlemisi rikastes riikides nagu Itaalias, Prantsusmaal, Austrias, Hollandis, Taanis, Rootsis ja Soomes oli raske vältida võimuvastaste erakondade survet.

      Eurokriis ja järgnenud pagulaskriis tõestasid, et uus kord ei ole nii tõhus ja liberaalne, kui selle pooldajad kinnitasid. Kapitalismijärgsus ja demokraatiajärgsus on algupäraste toodetega võrreldes selgelt alaväärsemad.¹² Need kaks kriisi tõid esile ka aina suureneva tasakaalutuse Euroopa riikide seas. Riigid ei jagune üksnes võlausaldajateks ja võlgnikeks, vaid ka otsuste tegijaiks ja otsustele allujaiks. Räägitakse lausa Saksa (sattumus)impeeriumist Euroopas.¹³ Veel enam, kaks kriisi näitasid, et Euroopa liidrid ei suuda kurssi muuta ega tegutseda senisest tulemuslikumalt. ELi fiskaalpoliitika raamistiku karmid reeglid ei jätnud võlgu olevatele riikidele õieti mingit võimalust kohandada oma majanduspoliitikat ning pole ka ühist arusaama, kuidas tulla rändega toime inimlikult ja mõjusalt.

      Väga kõnekas on siin Kreeka juhtum. Kreeka ei tohi enam teha suveräänseid sotsiaal-majanduslikke otsuseid, ent kaaseurooplaste pealesunnitud poliitika ei toimi. Järjepanu koostati kolm kulukat päästepaketti, aga on vähe lootust, et Kreeka maksaks oma võlad kunagi tagasi. Samuti pole põhjust arvata, et Kreekal on indu kontrollida tõhusalt oma piire pärast arvukaid ELi tippkohtumisi, kus Kreekale anti teada, mida ta peab tegema. Pole ime, et Kreeka kohtlemine on pahandanud paljusid kreeklasi, kelle seisukohtadega ei arvestatud pärast 2015. aasta referendumit ja 2014. aasta valimisi. Pettunud on ka Kreekat tegelikult valitsevate riikide valijad, sest ilmselgelt ei saa nad oma investeeringult korralikku tulu.

      Seistes silmitsi uut tüüpi valimiseelistuste survega, pidasid vanad parem- ja vasakparteid targemaks pigem hüpata üheskoos voodisse, kui tunnistada mineviku vigu ja oma poliitikat muuta. Nägime säherdusi varem kujuteldamatuid liite nagu need, mille sõlmisid konservatiivne Uus Demokraatia ja sotsialistlik PASOK Kreekas ning Berlusconi Forza Italia ja postkommunistlik Demokraatlik partei Itaalias. See üksnes tugevdas muljet, et vanad ideoloogilised veelahkmed on kadunud ja asendunud uue (uus)liberaalse arusaamaga normaalsusest või kui soovite, siis ratsionaalsusest. Ametlik narratiiv muutus mustvalgeks. Vana establishment ehk kinniskond veenis jätkama ettevõtmisi, mis olid toonud Euroopale külluse ja rahu, ning süüdistas kriitikuid katses õõnestada tema üllast püüdlust. Nappinud on enesekaemust, rääkimatagi enesekriitikast.

      Euroopa Liit kuulutati koostöö veduriks ja selle kriitikud Putini agentideks. Tõika, et EL oli äsja kutsunud esile suuri konflikte, kui lahendas valesti euro- ja rändekriisi ning teatud määral ka Ukraina kriisi, eirati või eitati. Uusliberaalse majanduse põhitõdesid peeti endistviisi pühaks ja puutumatuks, olgugi et seda tüüpi majandus aitas tekitada 2008. aasta finantsmulli ja tõukas miljonid eurooplased raskustesse. Samuti ei tunnistatud, et senine parlamentaarne mudel tuleb juurteni ümber