Võtku homme mind või saatan. Mihkel Raud

siis see juhtus. Õnneliku lõpu algus, kuigi ega ma toona teadnud, kui hästi või halvasti mu lugu lõpeb. Tegin hommikul arvuti lahti ning sattusin guugeldades millegi väga kummalise otsa.

      „Kallim jättis maha?” küsis ingliskeelne pealkiri auklike südametega kujundatud veebilehel. „Tahad teda tagasi saada? Osta minu e-raamat ning tutvu tehnikatega, mis on aidanud juba 10 000 inimesel oma armsam tagasi võita!” Kõlas paljulubavalt ning läks üha paremaks. Või jaburamaks, oleneb, kummast otsast vaadata.

      „Jälgi minu kümnest sammust koosnevat plaani ning eks roomab peagi su juurde tagasi. Minu tegevuskava põhineb teaduslikul analüüsil ning on valminud koostöös juhtivate psühholoogidega. Osta kohe mu e-raamat ning naudi taasleitud õnne! Brad.”

      Midagi naeruväärsemat annab ette kujutada. Ent kui kurbus teeb meist taas lapsed, siis murtud süda muudab meid idiootideks. Iga õlekõrs on haaramist väärt ja kui juhtivatel psühholoogidel on minu päästmiseks plaan, siis tuleb mul sellega lähemalt tutvuda. Seda enam, et Bradi raamat maksis kõigest 15 dollarit ehk täpselt kümme korda vähem kui tunnike Melinda sümpaatses, ent üha kasutumas seltskonnas.

      Tõmbasin e-raamatu alla ja hakkasin lugema. Iga lause, iga lõik, iga lehekülg mõjus mõistuspärase ja usaldusväärsena, kuigi tunnustatud teadlastega polnud tol käsiraamatul midagi pistmist, kui ehk mõni üksik tsitaat välja arvata. Armastus on tõepoolest pime: suvalisel muul hetkel saanuksin seda teksti lugedes kõhutäie naerda, praegu mõjus kogu värk nagu ajakirja Psychology Today aastatellimus.

      Otsustasin Bradi strateegiat päris elus rakendada. Mis mul kaotada oli? Naine jätab maha? Ja olgu ma neetud: ebateadus või mitte, Bradi näpunäited töötasid kui kellavärk. „Kellavärk” ei ütle ma juhuslikult − edasised nädalad hakkasid veerema täpselt sellises ajagraafikus, nagu isehakanud armuprofessor oma totakas e-raamatus lubanud oli.

      Tundsin oma edusammude üle head meelt ning väljavaade naine tagasi saada muutus üha tõsiseltvõetavamaks. Otsustasin edasi lugeda. Ma ostsin kõik suhteõpikud, mida Amazon natukenegi lugemisväärsena reklaamis. Tellisin viimsegi uudiskirja, mis veidikenegi huvitavalt mõjus. Olin otsustanud end teemaga kurssi viia ning asjaolu, et ma inimsuhete anatoomia vastu alles 50-aastasena huvi hakkasin tundma, oli ebaoluline. Parem hilja kui mitte kunagi.

      Pikad nädalad pimedas tunnelis polnudki ühtäkki enam nii pimedad. Ehk oli Melinda mu salakavalalt õigete küsimusteni juhatanud? Igatahes oskasin neid nüüd esitada ja õnneks oli igaühele ka vastus olemas. Kui mitte esimeses suhteraamatus, siis kolmandas ikka.

      „Kas sa ise ei taha suhteraamatut kirjutada?” küsis Melinda, kui talle oma uuest lugemiskirest rääkisin. „Äkki oleks põnev lugejatega kogemusi jagada, oma perspektiivi näidata? Ehk on neil sellest kasu? Ja sul endal kah?”

      „Ära tee nalja,” pistsin laginal naerma, esimest korda kuu aja jooksul. „Kui ma oma loo kirja panen, pole mul enam midagi. Praegu on mul vähemalt illusioon, et olen ohver. Kirjutades pean end aga eemalt vaatama ning taipan kiiresti, et olen ise kõiges süüdi. Mis veel hullem: ka ülejäänud maailm saab teada, milline jobu ma tegelikult olen. Enesepiitsutamine on mõnus, aga kuskil on piir isegi minu jaoks. Ma luban, et ei kirjuta sellest mitte kunagi.”

      Ja siin ma olen, täpselt aasta hiljem. Kirjutan raamatut ning justnimelt sellest, kuigi naeru saab nende kaante vahel olema tublisti rohkem kui tüütut enesehaletsust. Praegu on mul kõik hästi. Ma olen naisega koos ning väljusime oma kriisist tugevamatena, vähemalt meeldib meile nii arvata. Meile oli seda vapustust vaja, too katastroof oli saabumist mitu aastat oodanud ning jumal tänatud, et see just nüüd meie perekonda tabas, hiljem võinuks asi õige hullusti lõppeda. Päris endine pole meie kooselu enam kunagi. Kuid ehk oli endine kehvem kui see uus, mida me üheskoos alles tundma õpime? Umbes selliste mõtetega me päevhaaval liigume ja kui see ongi enesepettus, on see ikkagi parem kui järjekordne number abielulahutuste rõõmutus statistikas.

      Mõnikord on võimalik tugevamaks saada ka katastroofita. Mõnikord hüüab õnnetus tulles, teda on vaja osata lihtsalt kuulata. Minu lugu − iga inimese lugu − on palju suurem kui üks peatükk. Ma tahan seda niimoodi rääkida, et sinul saabuv õnnetus kahe silma vahele ei jääks. Küsimus pole selles, kas see saabub, küsimus on selles, millal see juhtub. Ja kuidas sa saabuva tormiga toime tuled.

      Ma põdesin aastaid paanikahäiret veendumuses, et minu seisund on ainulaadne. Kui teada sain, et sajad miljonid inimesed täpselt sama probleemiga võitlevad, oli mul peaaegu terveks saamise tunne. Jagatud mure on pool muret, teadsid juba meie esivanemad. Paanikahäiret põen tänaseni, kuid teadmine, et ma pole oma probleemiga üksi, teeb elu oluliselt lihtsamaks. Armastusega on sama lugu, ka selles on inimesed koos.

      See raamat ei taha olla ei autoriteetne suhteõpik ega intiimseid detaile paljastav mälestuste kogu. See tahab olla mõlemat. Autoriteetsuse osas teen muidugi nalja, kuigi teinekord on ka kolm abielu karile juhtinud luuseri kogemusel teatav väärtus. Liiga piinlikku lugemist pole sul samuti vaja karta, ehkki näiteks masturbeerimisest ma juba kirjutasin ning on teatav oht, et kirjutan veel. Ometi püüan selles raamatus olla elulooline ja kasulik korraga, täpselt nii palju kui vähegi võimalik.

      Nagu mõnes varasemaski raamatus, räägin seekord sinu kui mehega. Mis muidugi ei tähenda, et sa ei võiks naine olla. Nagu peagi teada saad, on naistega rääkimine mulle alati raskusi valmistanud ja seetõttu on mul sind mugavam mehena ette kujutada. Ära siis isiklikult võta, eks?

      Ja üks asi veel.

      Mind on üldiselt keeruline jahmatada, ometi tuleb seda aeg-ajalt ette. Viimasest korrast on mõned aastad, kuid seda eredamalt see mul kuklas püsib. See oli tegelikult täitsa tavaline Skype’i-kõne, mina ühes ning Kairi teises otsas. Võib-olla oli tema nimi hoopis Marju, võib-olla Jaanika, igatahes oli ta klient, kellesarnastega pea iga nädal vestlen.

      Kairi töötas ühes riigiettevõttes ning oli artikli kirjutanud, mille silumisel mu abi vajas. Täpselt nii vähe ma Kairit tundsingi − paar sissejuhatavat e-kirja ning nüüd Skype’i-vestlus. Käisime artikli üle, andsin mõned soovitused ning pärisin lõpuks, ega tal küsimusi pole.

      „On küll,” ütles Kairi. „Mitu korda sa meie jutuajamise ajal seksile mõtlesid?”

      Püha jumal, sellist enesehinnangut annab isegi Eestis tikutulega otsida, jäin küsimuse ootamatusest tummaks. Mida ta ette kujutab? Et tema seksikas kiisuhääl mul paugust kikki ajab?

      „Eee, ausalt öeldes ei mõelnud kordagi… Kas oleksin pidanud?” kogelesin vastuseks.

      „No sa kirjutasid kusagil, et mõtled seksist isegi siis, kui tänaval telliskivi näed,” ütles Kairi.

      Kirjutasin tõepoolest. Ja seksist mõtlen vähemalt sada korda päevas, tõsi mis tõsi. Aga ma poleks osanud iial arvata, et võhivõõras naine selle kohta nõnda otsesõnu uurib.

      Kõigel, mida me elu jooksul ütleme või − hoidku issand! − kirjutame, on kalduvus bumerangina tagasi tulla. Minuga juhtub seda pidevalt, kuigi on ka vastupidiseid olukordi: ma eeldan, et teine inimene teab minust kõike, aga tegelikult ei tunne mind üldse.

      Ma annan endale aru, et järgmised mõnisada lehekülge jäävad mind elu lõpuni jälitama. Ja et edaspidi on Kairil põhjust mind palju julgemate küsimustega pommitada. Kuid hirm − bumerangi või ükskõik mille muu ees − ei saa olla põhjus asju tegemata jätta, nii elus üldisemalt kui ka armastuses. Nii et kinnitagem turvavöö, sest sõit tuleb raju, midagi vähemat ei tihka ma sulle lubada.