Tantsi, tantsi, tantsi. Haruki Murakami

kuidas nende langemisnurk vähehaaval muutus. Kevad äratas mu meeltes taas ellu kõiksugused vanad mälestused. Lahkunud inimesed, surnud inimesed. Mulle meenusid kaksikud tüdrukud, kellega ma mõnda aega koos elasin. Kui ma ei eksi, siis oli see 1973. aasta. Tol ajal elasin ma golfiväljaku läheduses. Kui päike loojus, ronisime me üle traataia golfiväljakule, jalutasime sihitult, korjasime kokku kadunud palle … Kevadine õhtuvalgus elustas just selliseid mälestusi.

      Huvitav, kuhu on nad kõik läinud.

      Sissepääs ja väljapääs.

      Mulle meenus üks väike baar, kus ma oma nüüdseks juba surnud sõbraga sageli käisin. Veetsime seal täiesti mõttetult palju aega. Praegu aga tundub mulle, et see oli kõige olulisem aeg minu senises elus. Veider, kas pole? Meenus ka vanamoodne muusika, mida seal mängiti. Olime siis üliõpilased. See oli meile vajalik koht. Saime seal õlut juua ja suitsu tõmmata. Ja rääkida. Millest me rääkisime, seda ma ei mäleta. Mäletan vaid, et me rääkisime. Igasugustest asjadest.

      Nüüd on ta surnud.

      Mässis end mingitesse kahtlastesse afääridesse ja maksis selle eest eluga.

      Sissepääs ja väljapääs.

      Kevad sai üha enam hoogu juurde. Tuule lõhn muutus. Ööpimedusse tekkisid uued varjundid. Ka helid kajasid vastu kuidagi teisiti. Lõpuks jõudis kätte varasuvi.

      Maikuu lõpus suri mu kass. Äkitselt. Pahaaimamatult. Leidsin ta ühel hommikul üles tõustes kerratõmbununa ja elutuna köögi nurgast. Ilmselt ei pannud ta ise tähelegi, et suri. Tema keha oli kange nagu külmaks läinud kanapraad, ta karvad näisid räpasematena kui sel ajal, mil ta elas. Olin talle nimeks pannud Heeringas. Tema elu ei olnud just kõige õnnelikum. Keegi teda eriti ei armastanud ja ega ta ise ka kedagi eriti ei armastanud. Ta vaatas inimeste poole alati kuidagi ärevalt. Nüüd-olen-jälle-millestki-ilma-pilgul. Sellise pilguga kasse ei kohta just tihti. Ja nüüd on see kass surnud. Kui oled surnud, ei ole sul enam midagi kaotada. See on surma suurim väärtus.

      Ma panin kassi laiba supermarketi paberkotti, asetasin selle auto tagaistmele ning läksin lähedal asuvasse rauakauplusesse labidat ostma. Autos tagasi, lülitasin üle pika aja raadio mängima ning sõitsin rokki kuulates lääne poole. Enamasti kõlas üsna nõme muusika: Fleetwood Mac, ABBA, Melissa Manchester, Bee Gees, KC & The Sunshine Band, Donna Summer, Eagles, Boston, Commodores, John Denver, Chicago, Kenny Loggins … Selline muusika imbus minusse nagu vaht ja seejärel kadus. Täielik pask, mõtlesin ma. Prügilaadne kommertsmuusika, mille eest on nõus maksma vaid teismelised.

      Muutusin äkki nukraks.

      Ajad on muutunud, muud ei midagi.

      Rooli keerates püüdsin ma meenutada, millist mõttetut muusikat lasti raadiost siis, kui ma ise teismeline olin. Nancy Sinatra. Jah, tema oli rämps, mõtlesin ma. The Monkees – täiesti kohutav. Elviselgi oli omajagu täiesti mõttetuid laule. Siis oli veel keegi Trini Lopez. Enamikust Pat Boone’i lauludest jäi huulile seebivahune kõrvalmaitse. Fabian, Bobby Rydell, Anette, loomulikult ka Herman’s Hermits – kõik täielik katastroof. Üksteise järel käis mu peast läbi hulk mõttetuid Inglise bände. Pikkade juuste ja veidralt totakalt riides tüüpe. Kui palju mulle neid meenub? The Honeycombs, The Dave Clark Five, Gerry and the Pacemakers, Freddie and the Dreamers. Kangestunud laipa meenutav Jefferson Airplane. Tom Jones – paljast nime kuulmisest piisab, et tekiksid krambid. Tom Jonesi inetu kloon Engelbert Humperdinck. Või siis Herb Alpert & The Tijuana Brass – ükskõik, mis lugu kuulata, reklaamimuusika on reklaamimuusika. Silmakirjalik Simon & Garfunkel. Neurootiline The Jackson 5 …

      Kõik üks ja seesama.

      Miski ei muutu. Alati, alati, alati … asjade olemus on ikka sama. Ainult aastaarv muutub ja inimesed vahetuvad. Mõttetu ja jabur muusika on eksisteerinud seni ja eksisteerib ka edaspidi. Just nagu kuufaasid.

      Hajameelselt mõtteid mõlgutades olin ma juba päris kaugele sõitnud. Äkitselt kostis raadiost The Rolling Stonesi „Brown Sugar”. Naeratasin tahtmatult. Mõnus lugu. Kümnesse, mõtlesin ma. „Brown Sugar” oli hitiks vist 1971. aastal, kui ma ei eksi. Pingutasin veidi oma ajusid, kuid täpne aastaarv meelde ei tulnud. Aga ega suurt vahet pole. Oli see nüüd 1971 või 1972, praegu ei muuda see asja. Miks ma üldse sellega nii pingsalt oma pead vaevan?

      Kui ma mägede vahele olin jõudnud, pöörasin kiirteelt kõrvale ning leidsin sobiliku metsatuka, kuhu kass matta. Kaevasin tihniku sügavuses labidaga meetrisügavuse augu, viskasin Seiyū paberkotis Heeringa auku ja kühveldasin talle mulla peale. Kahju küll, kuid nii need asjad on, hüüdsin viimaks Heeringale järgi. Kogu selle aja, kui ma auku kinni ajasin, kostis kusagilt linnulaulu. Kõrget ja aeglast, otsekui oleks keegi flööti mänginud.

      Kui olin kassile mulla peale ajanud, panin labida pakiruumi, sõitsin kiirteele ning vurasin muusikat kuulates Tōkyō poole tagasi.

      Ma ei mõelnud millelegi. Lihtsalt kuulasin muusikat.

      Eetrist kostis Rod Stewart ja The J. Geils Band. Seejärel teatas saatejuht, et järgmisena tuleb üks „vana ja hea”. Selleks oli Ray Charlesi „Born To Lose”. See oli kurb lugu. „Olen sündinud kaotama,” laulis Ray Charles, „ja nüüd kaotan ma sinu”. Seda laulu kuulates hakkas mul masendavalt kurb. Pisaradki oleks peaaegu voolama hakanud. Vahel on muidugi sedagi juhtunud. Vahel puudutab miski täiesti tühine asi südant kõige hellemast kohast. Panin raadio poole laulu pealt kinni, peatasin auto teenindusalas, läksin restorani ning tellisin juurvilja, võileiba ja kohvi. Kui olin tellimuse sisse andnud, läksin tualetti ja pesin käed korralikult puhtaks. Võileivast sõin vaid ühe ampsu, kuid kohvi jõin kaks tassi.

      Huvitav, mida kass parajasti teeb, mõtlesin ma. Seal on ju kottpime … Mulle meenus Seiyū paberkoti krabin, kui muld sellele kukkus. Nii need asjad paraku on. Nii sinu kui ka minu jaoks.

      Istusin tund aega selles restoranis ja jõllitasin hajameelselt taldrikut pooliku võileivaga. Lõpuks tuli lillakat vormiriiet kandev ettekandja ja küsis häbelikult, kas ta võib taldriku ära võtta. Noogutasin.

      Niisiis, ütlesin lõpuks endale.

      On aeg naasta ühiskonda.

      3

      Hiiglasliku sipelgapesa sarnases arenenud kapitalistlikus ühiskonnas ei ole töö leidmine sugugi keeruline. Seda muidugi siis, kui töö loomuse ja sisu osas väga pretensioonikas ei ole.

      Sel ajal, kui mul veel kontor oli, süvenesin ma peamiselt toimetamise töösse, kuid selle kõrvalt kirjutasin vahel ka ise. Selles äris oli mul endiselt mõni tuttav. Seepärast oli mul lihtne hakata elatist teenima vabakutselise kirjanikuna. Niikuinii mul ju elamise peale eriti ei kulunudki.

      Võtsin vana märkmiku ja tegin paar telefonikõnet. Küsisin otse, ega minusugusele juhtumisi tööd pakkuda pole. Lisasin, et olen teatavatel põhjustel mõnda aega jõude elanud, kuid nüüd tahaksin võimalusel taas tööle hakata. Sain kohe mitu pakkumist. Tõsi, midagi erilist need ei olnud. Enamasti ruumi täitvate artiklite kirjutamine firma uudiskirjas või reklaambrošüüris. Vähemalt pooled tekstidest, mida kirjutada tuli, olid pehmelt öeldes mõttetud, sellised, millest kellelegi mingit kasu polnud. Paberimassi ja trükivärvi raiskamine. Mina aga sellele kõigele ei mõelnud ning kribasin valmis ühe teksti teise järel. Algul tööd eriti palju ei olnud. Töötasin päevas ehk umbes kaks tundi, muul ajal jalutasin niisama ringi või käisin kinos. Vaatasin ära päris korraliku koguse filme. Nii möödus kolm kuud. Tundsin kergendust, et olin vähehaaval ühiskonnaga kontakti saanud.

      Muutused hakkasid toimuma sügise hakul. Töö maht suurenes järsult. Mu telefon oli punane, postkast umbes. Kohtusin tööasjus paljude inimestega, käisin nendega koos söömas. Nad olid minu vastu lahked ning lubasid, et sokutavad mulle veel mõne tööotsa.

      Põhjus oli lihtne. Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike.