Meremaa III. Lühijutud. Ursula K. Le Guin

muutusega, elab sellest ja seetõttu. Nagu kõike, mida me teeme ja omame, saab kujutlust uuesti kasutada ja selle väärtust vähendada, kuid see elab üle kaubandusliku ja didaktilise ärakasutamise. Maa kestab kauem impeeriumitest. Vallutajad võivad jätta kõrbe sinna, kus varem olid mets ja aas, kuid vihma sajab endiselt ja jõed voolavad merre. Ebastabiilsed, muudetavad, ebatõepärased olid-kord valdused on samamoodi osa inimajaloost ja mõttest kui rahvad meie kaleidoskoopilistes atlastes, ja mõned neist on vastupidavamad.

      Oleme asustanud nii tegelikke kui kujuteldavaid maailmu pikka aega. Kuid me ei ela kummaski nii, nagu elasid meie vanemad või esivanemad. Nõidus muutub aja jooksul ja koos ajaga.

      Me teame nüüd tosinat erinevat Arthurit, kõik neist tõelised. Kääbikla muutus pöördumatult isegi Bilbo eluaja jooksul. Don Quijote ratsutas Argentiinasse välja ja kohtus seal Jorge Luis Borgesega. Plus c’est la même chose, plus ça change.

      Minu jaoks oli rõõm minna tagasi Meremaale ja selle endiselt eest leida, täiesti tuttavana, kuid siiski muutununa ja ikka veel muutuvana. Mida ma arvasin, et juhtuma hakkab, ei juhtu, inimesed pole need, kelleks ma neid pidasin, või niisugused, nagu ma arvasin, et nad on, ja ma kaotasin saarte vahel oma tee, mida arvasin peast teadvat.

      Nii et need on ülevaated mu uurimisretkedest ja avastustest: lood Meremaast nende jaoks, kellele on meeldinud see paik või kes on arvanud, et neile see meeldib, ja kes soovivad omaks võtta järgmisi hüpoteese:

      asjad muutuvad;

      kirjanikke ja võlureid ei saa alati usaldada:

      keegi ei suuda selgitada lohe käitumist.