Persse, ei!. Sarah Knight

väljakutsetega, millest „P*rsse, ei!“ püüab sind vabastada! Edasi järgmise küsimuse juurde.

      ∙ Kas keegi avaldab survet, et tunneksid end süüdi?

      Võin kihla vedada, et sa ei anna kellelegi teisele isegi võimalust lasta endas millegipärast süütunnet tekitada, ega ju? Sa lased ise oma arvamusel sellest, mida teised mõtlevad (või veelgi hullem, mida nad võivad mõelda) oma tegusid kontrollida. Ma tean, kuidas su aju töötab. Kuid toetudes aastatepikkusele kogemusele mittekottimise valdkonnas julgen väita järgmist: enamikku inimestest ei huvita, kuidas sa oma elu elad pooltki nii palju, kui sa arvad, et see neid huvitab.

      Jõudsin sellele järeldusele siis, kui pea ees keeldumisse hüppasin ja lõikasin oma elust välja hulga üritusi, kohustusi ja inimesi ning sellele ei järgnenud MITTE ÜHTEGI negatiivset vastukaja. See oli minu jaoks äärmiselt vabastav ja kõigi teiste jaoks šokeerivalt tähelepandamatu: seega võitsime kõik!

      Olen igasugustele kutsetele (jah, ka pulmakutsetele!), mida mu süütunne pidas seni kohustuslikuks, eitavalt vastanud, ja keegi ei ole mulle isegi mitte etteheitval pilgul otsa vaadanud.

      Olen kokku võtnud kogu oma vaimujõu, et vastata: „Palun vabandust, kuid kahjuks ei saa ma aidata“ palvetele või abipalumistele, millega mul ei ole aega või energiat tegeleda ning inimene teisel pool on vastanud lihtsalt: „Pole probleemi!“

      Olen taganenud ülesannetest, kokkulepetest ja olukordadest, mille kohta arvasin, et need on kohustuslikud, ning tuli välja, et need kõik on kokkuleppelised. Keegi ei öelnud mitte midagi.

      ∙ Enamikel juhtudel on süütunne sinu enda sees.

      Ütleme – 75% juhtudel. Mida ma üritan öelda on, et kui suudad ignoreerida häält oma peas, siis on võimalik ja sind vabastataksegi koormast, mis kaasneb jah ütlemisega seetõttu, et kardad end „süüdi tunda“ isegi siis, kui pole midagi valesti teinud.

      Ja siis on need viis protsenti juhtudest, kui sa tead, et sul pole õigus ja su süütunne millegi osas on õigustatud, kuid teed seda ikka ja mitte seepärast, et oleksid psühhopaat, vaid seepärast, et vahel ikka juhtub, et pead tegema seda, mida õigeks pead. Mõistan sind.

      Ja siis on meil need ülejäänud 20 %

      ∙ Sa ei ole midagi valesti teinud, kuid inimesed teevad ikkagi passiiv-agressiivseid kommentaare või väljendavad oma umbusku ja/või halvakspanu.

      Nad ütlevad näiteks: „Oi, kas sa tõesti ei osale naabrivalve programmis?“ või „Kas sinu meelest on sobilik ristimisele minemata jätta?“ või „No kellele ei meeldiks piknikud?“

      Taolised kommentaarid nõrgendasid mu vastupanu ning lasin süütundel meelitada end tegema asju, mida ma ei saanud, ei oleks pidanud või ei tahtnud teha. Kuid nüüd olen kultiveerinud perspektiivi, mis aitab mul sellest kõrgemale tõusta ega lase mul süütunde lõksu langeda.

      Mäletate neid enese tekitatud süütunde sosinaid, mida käskisin teil ignoreerida? Need inimesed kuulavad neid ikka veel. Nad peegeldavad sulle oma ebakindlust, sest arvavad, et neil ei ole õigust mitte kuulda võtta, keelduda või minema kõndida. Andke neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.

      Kuula need kommentaarid ära ning lase mööda külgi maha joosta. Ära olge nii turris. Ole avatud. Las su süütunne tõuseb õhku nagu parv kuradima tuvisid turuplatsil. Ole see EI, mida sa maailmas näha tahad! Mida rohkem sa seda ütled ja mida õnnelikuma ja kergema südamega seda teed, seda rohkem inimesi su lähikonnas järgib su eeskuju ja võtab selle õnnetunde omaks.

      Olen saanud seda fenomeni nüüdseks aastaid jälgida. Kas teadlikult või alateadlikult – ja sellel polegi tähtsust – hakkavad inimesed su õnne kadestama ning püüavad seda ka endale luua. Ka nemad hakkavad varbaga ettevaatlikult eitamise vett katsuma ning ka nemad leiavad, et see suplus on ääretult värskendav.

      Nüüd, kui kõik see on hingelt ära, jõuame viimase asjani, mida sa peaksid süütunde ja sellega toimetuleku kohta teadma:

      ∙ Mõned inimesed lihtsalt ei anna alla

      Nad lihtsalt ei aktsepteeri eitavat vastust. Nad vaidlevad oksendamiseni su seisukohtadega. Nad vigisevad ja püüavad sulle selgeks teha, et sul lihtsalt ei ole õigust väärtustada asju neist erinevalt isegi siis, kui need puudutavad sinu enda aega, energiat, raha ja vaimset tervist.

      Selliste tüüpidega toimetulekuks on kolm võimalust:

      Eira neid. Just nagu siis, kui hakkasid eirama hääli oma peas, lülita välja kommentaarid inimestelt, kes lihtsalt ei oska paremini.

      Tunnusta nende arvamust. Vasta lihtsalt: „Kuulasin ära, mis sul on öelda, kuid see ei muuda mu meelt ja ma ei lähe sel nädalal kolmandat korda su kallima garaažibändi kuulama. Minu meelest ei tee see minust halba inimest. Loodan, et oled minuga nõus, aga isegi kui ei ole, siis rohkem ma sel teemal suhelda ei soovi.“

      Räägi nendega. Küsi, miks on nende jaoks nii oluline, et sa nõustuskid millegagi, mille kohta nad teavad, et sa ei saa, ei peaks või ei taha seda teha? Märgi, et ehk ütleb suutmatus eitava vastusega toime tulla midagi hoopis nende, mitte sinu kohta. Anna neile teada, et sa ei kavatse end süüdi tunda – või siis ära lase end süütundeni survestada – otsuste pärast, mis puudutavad sinu enda rõõmu ja rahulolu, näiteks see, et sa ei kavatse kulutada kogu oma puhkust magamisele narivoodis ja varahommikustele metsajooksudele mingis „täiskasvanute lastelaagris“, kuhu ema nii jõuliselt üritab veenda sind koos su väikeste nõbudega minema.

      Kõike seda saad teha laia naeratusega näol, mis annab märku sellest, kui rahulik ja rahul sa oled oma elu elamisega viisil, mis toimib sinu jaoks kõige paremini. Namaste.

      See oli siis süütunne. Järgmine peatus meie komistuskive tutvustaval teekonnal: kohusetunne!

      Aga mis siis, kui ma tõesti ei saa ei öelda?

      Oma teekonnal enesekindla, õnnestunud, objektiivselt õigustatud ja süütundevaba keeldumise poole kas siis endale või kellelegi teisele, on vaja eristada, kas oled PÄRISELT kohustatud midagi tegema või lihtsalt TUNNED end kohustatuna.

      Kas tuleb tuttav ette?

      Järgneva argumentatsiooni huvides paneme paika, et tegu on kohustuse (või siis „kohustusega“), mida sa küll saaksid, aga ei taha täita. Sellest hoolimata:

      Kas see on „ma tean, et ma pean seda niikuinii tegema“, nagu näiteks mõni tööalane ettekanne, sest see lihtsalt kuulub su tööülesannete hulka?

      Või siis hoopis „ma tunnen, et ma peaksin seda niikuinii tegema“, nagu näiteks mõnda kogukonna vabatahtlikku seltsi kuulumine, kuna tunned end süüdi, kui seda ei tee, hoolimata sellest, et see on vabatahtlik?

      Ja kui see on „ma tunnen, et ma peaksin“… kas sa teeksid seda? Isegi kui see tehniliselt võttes pole kohustuslik?

      Oijah. Need mõttemängud võivad olla üsna keerukad, eriti see viimane.

      Ma mõistan sind, mu tibuke, ja ma tahan aidata, kuid siiski oled just SINA see, kes peab otsustama, kas sa tõesti, päriselt pead või peaksid nõustuma, või on nõustumise instinkti juured peidus süüdlaslikus kohusetundest kantud sisekõnes, mida su sisemine sariabistajast/ ülepingutajast/PLP-st/sabassörkijast mina kuuldavale toob. (Nagu see tõenäoliselt ongi.) Kui võtta selles raamatus vaatluse alla iga viimane kui üks element eemainitud jadast, oled varsti segaduses ja tüdined ära. Kuid nagu öeldud, ma tahan aidata, seega toon ma mõned näidisolukorrad ja annan peotäie juhiseid, mida saad tulevikus kõigi oma „jah” või