Tagasi armastuse juurde. Marianne Williamson

juba paremad inimesed olema. Mõnikord arvame ekslikult, et teised kardavad vähem kui meie, ning see muudab meid veel pelglikumaks. Võib-olla teavad teised midagi, mida meie ei tea. Võib-olla on meil mingi kromosoom puudu.

      Tänapäeval on moes süüdistada peaaegu kõiges oma vanemaid. Leiame, et just nende pärast on meie enesehinnang nii madal. Oleks nad vaid teistsugused olnud, armastaksime ennast väga. Aga kui hakkame täpsemalt meenutama, kuidas vanemad on meiega käitunud, selgub sageli, et meile osaks saanud väärkohtlemine oli enamasti leebem kui see, kuidas me ise endaga praegu ümber käime. Su ema võis tõesti korduvalt kinnitada: „Kullake, sa ei saa sellega kunagi hakkama.“ Aga nüüd ütled sina endale: „Sa oled hädavares. See ei tule sul kunagi välja. Sa keerasid selle tuksi. Ma vihkan sind.“ Meie vanemad võisid küll olla kiuslikud, aga me ise oleme enda vastu halastamatud.

      Paljud on sattunud halvasti varjatud enesevihkamise keerisesse. Üritame meeleheitlikult sellest pääseda, proovides ennast arendada või põgeneda. Võib-olla on abi uuest teaduskraadist, töökohast, koolitusest, terapeudist, suhtest, dieedist või projektist. Aga neist abinõudest jääb paranemiseks tihtipeale väheks ja ahelad muutuvad raskemaks ja ahistavamaks. Erinevates linnades hargnevad erinevate inimestega samasugused seebiooperid. Taipame, et asi on meis endis, aga ei oska midagi ette võtta. Meil pole piisavalt jõudu, et iseendast võitu saada. Töötame kõigele vastu ja tõmbame kõigele kriipsu peale: oma karjäärile, suhetele, isegi oma lastele. Joome. Tarbime narkootikume. Kontrollime. Muretseme üle. Klammerdume üksteise külge. Sööme üle. Poeme peitu. Ründame. See, kuidas häire ilmneb, pole oluline. Eneseviha väljendamiseks on palju erinevaid viise.

      Aga me ei jäta seda väljendamata. Eneseviha on tugev emotsioon, mille energia peab olema kuhugi suunatud. Sissepoole suunatuna muutub see inimese isiklikuks põrguks: sõltuvuseks, sundmõteteks, kinnisideedeks, depressiooniks, vägivaldseteks suheteks, haigusteks. Väljapoole suunatuna saab sellest kollektiivne põrgu: vägivald, sõjad, kuritegevus, tagakiusamine. Aga see kõik on üks ja sama, sest ka põrgus on palju eluasemeid.

      Mäletan, et aastaid tagasi kerkis mu vaimusilma kujutluspilt, mis ajas mulle suure hirmu peale. Nägin säravvalge puuvillase põllega armast ja süütut väikest tüdrukut, kes oli surutud seljaga vastu seina ja karjus. Tige hüsteeriline naine pussitas teda noaga mitu korda südamesse. Aimasin, et mõlemad tegelaskujud kehastasid mind ja elutsesid psüühiliste jõududena mu enese meeles. Hakkasin noaga naist iga aasta möödudes üha rohkem kartma. Ta tegutses minu sees. Ta oli täielikult kontrolli alt väljas ja mulle tundus, et ta tahab mulle otsa peale teha.

      Sügavas meeleheites otsisin oma isiklikust põrgust kõikmõeldavaid pääseteid. Lugesin raamatuid sellest, kuidas meel kujundab kogemust, kuidas aju on nagu bioloogiline arvuti, mis toodab kõike, mida mõte sinna sisestab. „Mõtle edust ja sa saavutad selle; karda läbikukkumist ja see tabab sind“, lugesin ma. Aga kuidas ma ka ei püüdnud oma mõtlemist muuta, pöördusin pidevalt oma piinavate mõtete juurde tagasi. Tegin ajutisi edusamme: nägin positiivsema suhtumise nimel vaeva, võtsin end kokku, kohtasin uut meest või sain uue töökoha. Aga langesin alati tagasi enesehävituslikesse mustritesse, hakkasin mehe kallal lõpuks näägutama või keerasin tööl kõik kihva. Võtsin viis kilo alla, aga võtsin need paari minuti pärast jälle juurde, sest pelgasin ilus välja näha. Meeste tähelepanu puudumisest hirmuäratavam oli üksnes see, kui seda tähelepanu osutati palju. Enesele vastu töötamine juurdus sügavale ja muutus automaatseks. Suutsin küll oma mõtlemist muuta, aga ainult ajutiselt. Ja ahastusest „Issand, ma keerasin selle tuksi“ oli hullem vaid ahastus „Issand, ma keerasin selle jälle tuksi“.

      Piinavad mõtted olid mu deemonid. Deemonid olid salakavalad. Tänu teraapilistele harjutustele sain oma neurooside koha pealt palju targemaks, kuid ma ei juurinud neid ometigi välja. Praht ei kadunud, vaid muutus lihtsalt väljapeetumaks. Tavaliselt lugesin oma nõrgad kohad ette ja kasutasin seda tehes nii asjatundlikku sõnavara, et mõeldi: „Nagu näha, on ta oma mõttemustritest teadlik ja ei käitu edaspidi nõnda.“

      Kuid käitusin küll. Tunnistasin oma mustreid lihtsalt sellepärast, et tähelepanu kõrvale juhtida. Seejärel läksin nii kiiresti ja kergesti rööpast välja või tegin midagi muud ennekuulmatut, et keegi – kõige vähem ma ise – ei suutnud mind tagasi hoida, kuni olin olukorra täiesti untsu keeranud. Ütlesin täpselt niisuguseid sõnu, mis peletasid meesterahva minema, sundisid kellegi mind vallandama või midagi hullemat tegema. Tollal ei tulnud mulle kordagi pähe, et võiksin paluda imetegu.

      Esiotsa ei teadnud ma, mida üks imetegu endast üldse kujutab. Pidasin imetegusid pseudomüstiliseks ebausklikuks rämpsuks. Kuni „Kursuse“ lugemiseni polnud mul aimugi, et imesid tasub paluda. Ma ei teadnud, et imetegu tähendab lihtsalt taju muutumist.

      Käisin kunagi 12-sammulise programmi koosolekul, kus sõltlased palusid Jumalat, et ta võtaks neilt ära tahtmise juua. Mina pole kunagi ühegi käitumishäirega üle piiri läinud. Mind pole hävitanud joomine ega narkootikumid, vaid mu üleüldine iseloom, hüsteeriline naine mu peas. Mu negatiivsus laastas mind samamoodi nagu alkohol joodikut. Oskasin imehästi oma puudusi loetleda. Olin oma valust otsekui sõltuvuses. Kas mul oli õigust Jumalalt abi loota? Lootsin, et nagu teistegi sõltuvuskäitumiste puhul, suudaks kõrgem jõud ehk ka minu asju parandada. Mu enda mõistusest ja tahtejõust jäi väheks. Minul ei piisanud vabanemiseks sellest, et teadvustasin endale, mis oli minuga kolmeaastaselt juhtunud. Probleemid, mille järkjärgulist lahenemist olin lootnud, läksid iga aastaga hullemaks. Teadsin, et mu emotsioonid polnud arenenud nõnda, nagu oleks pidanud. Miskipärast tekkis mul tunne, et sügaval mu ajus olid juhtmed kokku jooksnud. Nagu paljud teised minuealised sama kultuuritaustaga inimesed, olin juba aastaid tagasi järje kaotanud ega polnudki teatud mõttes täiskasvanuks saanud. Meil oli ajaloo kõige pikem nooruspõlv. Olime emotsionaalses plaanis nagu insuldihaiged, kes pidid edasiminekuks paar sammu tagasi astuma. Meil oli tarvis, et keegi meile asjad uuesti algusest peale selgeks teeks.

      Ükskõik millisesse hätta ma ka ei sattunud, arvasin alati, et rabelen sellest välja. Olin selleks piisavalt armas, arukas, andekas või kaval, ja kui miski muu ei aidanud, võisin helistada isale ja küsida raha. Aga lõpuks olin nii suures plindris, et teadsin, et vajasin rohkem toetust, kui suutsin iseendale pakkuda. 12-astmelise programmi koosolekul jäi mulle kõrvu, et minust kõrgem jõud võib teha minu heaks seda, mida ma ise ei suuda. Mul ei jäänud midagi muud üle ja mul polnud enam kellegi poole pöörduda. Hirm läks viimaks nii suureks, et ma ei pidanud paljuks paluda: „Jumal, palun aita mind.“

      2. VALGUS

      Valgus on sinus.4

      Niisiis elasin läbi selle suurejoonelise ja dramaatilise hetke, mil kutsusin oma ellu Jumala. Algul oli see hirmutav, aga siis hakkas see mõte mulle meeldima.

      Pärast seda ei läinud miski tegelikult nii, nagu olin lootnud. Olin arvanud, et asjad hakkavad paranema. Mu elu oli nagu maja, millele Jumal pidi andma värske ilme: uued aknaluugid, ilusa eeskoja, uue katuse. Aga selle asemel jäi mulje, et niipea, kui olin maja Jumalale üle andnud, lammutas Ta selle maatasa. „Andesta, kullake,“ andis Ta mõista, „vundamendis olid praod, rääkimata rottidest, kes magamistoas pesitsesid. Alustame parem otsast peale.“

      Olin lugenud Jumalale alistunud inimestest ja sügavast rahust, mis seejärel rüüna nende õlgadele laskus. Minagi tundsin seda, aga üksnes viivuks. Seejärel jäi mulle lihtsalt mulje, et mind on ninapidi veetud. Aga see ei pannud mind Jumalast ära pöörduma, vaid austama Tema tarkust. See näitas seda, et Ta sai olukorrast paremini aru, kui olin lootnud. Kui mina oleks Jumal, oleks ka mina iseennast ninapidi vedanud. Olin pigem tänulik kui pahane. Mul oli hädasti abi vaja.

      Selleks et olla Jumala jaoks valmis, on enamasti tarvis teatud koguses meeleheidet. Ma ei võtnud vaimset alistumist seni tõsiselt, kuni olin täiesti põlvili surutud. Segadus läks nii suureks, et ükski vägi ei aidanud Marianne’i enam jalule. Hüsteeriline naine mu sees vahutas vihast ja süütu laps oli vastu seina surutud. Kaotasin tasakaalu. Ületasin piiri „valus on, aga tulen ikkagi toime“ ja minust sai lootusetu juhtum. Mind tabas see, mida nimetatakse närvivapustuseks.

      Närvivapustused on võimalus

4

„Kursus imetegudes. Tekst“, 18. ptk, III 1:7.