„Varaste liit“, sarja „Kuninganna varas“ 5. raamat. Megan Whalen Turner

t. Kuninganna varas. 5. raamat

      Mu toimetajale Virginia Duncanile, ühele sellisele teednäitavale tähele, kelle mõju on veelgi põhjatum seetõttu, et jääb nii sageli nähtamatuks.

      Megan Whalen Turner

      Thick As Thieves

      Copyright © 2017 by Megan Whalen Turner

      Tõlkinud © Tatjana Peetersoo, 2020

      Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2020

      Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts

      Kirjastus Fantaasia

      ISBN 978-9949-661-75-6

      ISBN 978-9949-661-76-3 (epub)

      Kui mees, kes kinnitab end tulevikku nägevat, on loll, kuivõrd rumalam on siis see, kes usub, et saab seda juhtida? Me ise arvame, et tüürime saatuse laeva, kuid kõiki meid juhivad nähtamatud tähed.

– Enoclitus

      I PEATÜKK

      Oli keskpäev ning koridoris vaikne ja jahe. Kivimüürid kaitsesid kuumuse eest, kuid kõrgete lagede all olevatest avaustest immitses sisse pisut pöörast päikesevalgust. Oli keskpäev ja teenijapoiss läinud mingit ülesannet täitma, arvatavasti näppas kusagil tukastamiseks mõned minutid, nii et olin oma isanda eluruumide ukse taga üksinda, hoidsin kätega peast kinni ja sõimasin ennast idioodiks. Ma ei kaldunud lollusi tegema, kuid olin nüüd hakkama saanud rumala veaga ja maksin selle eest. Mu põlved värisesid ja ma oleksin heameelega tuge otsides vastu seina toetunud, kuid seda oli hiljuti lubjatud ja veri jätaks jälje – ma ei tahtnud, et see hetk iga kord siit mööda minnes mulle jälle meenuks, kuni sein uuesti üle lubjatakse.

      Ohkasin ja püüdsin mõelda, hoolimata pead ja õlga kõrvetavast tulest. Tahtsin kohta, kuhu saaksin tõmbuda, kuni valu on järele andnud, kuid mu tavaline pelgupaik oli alkoov mu isanda korteri suures toas – ja see asus teisel pool minu ees olevat ust. Oli absoluutselt võimatu, et läheksin sellest uksest sisse enne, kui mind kutsutakse. Olin täna juba õnnetuse tekitanud, pakkudes isandale nähtavasti täiesti asjakohatut klaasikest remchikut. Remchiku pudel lendas puruks, klaasid lendasid puruks, ning otsustades valu järgi mu õlas ja küljes, lendas puruks ka väike Kamia Sheshmegahi kujuke, mis varem seisis isanda kirjutuslaual – ja sellest ma järeldasin, et imperaator polnudki tegelikult mu isandale Hemsha kuberneri ametit pakkunud.

      Hõõrusin pead ja heitsin siis pilgu käele, et näha, kas verd tuleb veel. Tuli küll, aga mitte palju.

      Enda kaitseks võin öelda, et tegelikult polnudki nii põhjendamatu eeldada, et isandast võiks kuberner saada. Ta oli endiselt imperaatori õepoeg ja imperaatori valitud troonipärija, prints Naheelidi vend. Hemsha, väikese rannikuprovintsi kubernerikoht, kus oli üksainus tilluke sadam, poleks isanda ootusi ületanud. Olen esimesena valmis tunnistama, et isand oli harjunud ihaldama liiga paljut, ning olin väga vaikselt kergendust tundnud, et ta oma sihid nii madalale seadis.

      Pärast läbikukkumist Attolias oli ta viinud meid oma perekonnamõisa rustikaalsusse. Varjasime ennast seal üle aasta, isand oma naisega kogu aeg tülitsemas – see polnud mingi üllatus, sest naine ei suhtunud kuigi entusiastlikult isanda plaanidesse Attolia kuningannaga abielluda. Viimaks olime tagasi pöördunud pealinna, kus isand leidis, et isegi tema vanimad sõbrad on talle selja pööranud. Kui ta kubernerikohale kandideeris, olin arvanud, et ta tunnistab sellega oma lüüasaamist. Mõtlesin, et kui Hemsha asub piisavalt kaugel pealinnast, siis on see vähemalt sama kaugel tema naisest. Võiksin oma valutava õla nimel vanduda, et polnud mingit põhjust talle nii mõistlikku taotlust keelata. Just sellepärast ootasingi teda, valmis õnnitlema, kandikul klaasid ja värskelt avatud pudel remchikut, kui ta koos ühe oma nõoga tagasi tuli.

      «Orjade puhul vihkan ma nii väga enesekindlust,» kuulsin tema nõbu lausumas, kui toast välja roomasin.

      Ohkasin jälle. Mina vihkasin peksa saamist. See tekitas minus äärmiselt rumala ja ennastvihkava tunde. Kõige tipuks pidin taluma veel teiste orjade irvitamist ja haletsevaid märkusi. Mu autoriteedile polnud sugugi hea, et mind siin verise näoga nähakse, kuid ma tõepoolest ei saanud oma isanda eluruumidesse tagasi minna.

      «Kamet?»

      Olin jõudnud juba kummardada ja vabandada, enne kui taipasin, et minu kõrval seisab Laela. Ta sirutas käe, et mu õlga puudutada, ja ma võpatasin.

      «Kallis Kamet,» ütles ta. «Peale näo valutab veel midagi?»

      Noogutasin. Teadsin, et õlg veel niipea ei parane.

      Laela oli olnud üks mu isanda tantsutüdrukutest. Kui ta soosingu kaotas, palus ta, kas võiksin tema heaks midagi teha, sest pelgas, kuhu teda võidakse järgmiseks müüa. Olin isandat veennud, et Laela võiks majapidamisse jääda matroonina teisi tüdrukuid kamandama, ja ta oli üks vähestest orjadest, kelle heasoovlikkuses võisin kindel olla. «Tule minu tuppa,» pakkus ta.

      Raputasin aegamisi pead ja lausisin: «Ta kutsub mind tagasi.» Ta tegi seda alati, varem või hiljem. Pidin viibima lähemal kui Laela toas, mis asus orjade magamisruumide sügavuses.

      «Vaatan, et teenijapoiss teaks, kus sa oled,» ütles ta ja võttis mul õrnalt käe alt kinni, et mööda koridori talutada.

      Matroonina oli Laelal kitsuke oma tuba, üsna sama mõõtu kui alkoov, milles mina magasin. Kui kardin oli ukseava ette tõmmatud, oli sees peaaegu pime. Ta vaatas, kuidas ma pikali heidan, ning läks siis tooma külma veega kaussi ja tassi, millega sealt ammutada. Kui olin joonud, niisutas ta kausis lappi ja laotas selle mu näole, verd ära pühkides. Tema voodiriided said sellest märjaks ja ma pomisesin vabanduse.

      «Küll ära kuivab,» ütles naine. «Kiiremini, kui paraneb su pea. Mida sa ometi tegid?»

      «Pakkusin talle klaasi remchikit.»

      Ta tegi jahmunud häält, kuigi nii tema kui ka mina teadsime mõlemad, et orje peksti igasugustel põhjustel ja vahel üldse põhjusetult.

      «Ta ei saanud Hemsha kuberneriks.»

      «Ah,» ohkas Laela. Ta polnud enam tantsutüdruk; ta oli sama kogenud kui minagi kuulujuttude kuulamises ja neist tähenduse väljanoppimises. «Nojah, sa poleks saanudki teada,» ütles ta mulle, kuid ma ei olnud nõus.

      «Ma olen loll,» sõnasin.

      «Sa tuled temaga hästi toime,» tuletas Laela mulle meelde. «Ära süüdista ennast.»

      Tema sõnad aitasid sama palju kui külm lapp mu näol. Minu asjatundlikkus oli aastate jooksul valulikult omandatud, ent see oli enamasti usaldusväärne. Tavaliselt tulin isandaga paremini toime kui tol päeval ning tundsin oma oskuste üle uhkust.

      «Peaksin korraks tüdrukuid vaatama. Nad peavad teadma, et ta on pahas tujus,» ütles Laela. «Tulen tagasi, kui ta sinu järele saadab.» Ja ta läks ära, jättes mu puhkama, kuniks veel sain.

      Kui Laela mind kutsuma tuli, oli väljas peaaegu pimedaks läinud. Ta tõstis lambi mu silmnäo juurde ja krimpsutas nägu.

      «Sa näed välja nagu granaatõun,» teatas ta mulle.

      «Suur aitäh sulle,» sõnasin. Mu hääl oli pilkav, kuid ta teadis, et olen tänulik. Olin üle kere kange ja hell ning ta pidi mind toetama, kuni jalule sain. Ta talutas mind magamisruumide sissepääsuni ja laskis siis oma teed minna.

      «Kamet, sa näed välja nagu granaatõun,» sõnas mu isand.

      Ma ei öelnud midagi.

      «Võta riided ära, et saaksin ülejäänud kahju näha.»

      Koorisin aegamisi tuunika seljast, et lasta tal oma kätetööd uurida. Ta tegi seda pärast peksu alati, osalt selleks, et kindlaks teha, kas paistab mingi raske vigastus, osalt lihtsalt sinikate imetlemiseks. Kui ta minuga valmis sai, siis värisesin ja mul oli süda paha, nahk kipitas külmast higist, ent ta oli mähkinud mu rindkere ja õla sidemetesse ning andnud mulle annuse lethiumi, et saaksin magama jääda. Ta aitas mu kirjutustoas olevale madratsile, kattis siis õrnalt tekiga, kontrollides, et mul oleks nii mugav kui võimalik, enne kui läks tagasi tema enda magamiskambrisse.

      Järgmised paar nädalat liikusin ringi väga ettevaatlikult, osalt mu enda terveneva ihu tõttu