Talvemaja. Teine raamat. Susan Wiggs

selle vastikustundega otsekohe uuesti välja, sest tundis Newporti sigarettide kibedat suitsuhaisu. „Jumal küll, Zach,“ ütles ta vastu majaseina nõjatuvale poisile. „Need asjandused tapavad su.“

      „Ah ei,“ ütles too ja nipsas tuha prügikasti. „Ma jätan enne maha, kui see juhtub.“

      „Jajah.“ Jenny köhatas. „Nii ütlevad nad kõik.“ Ta ei sallinud, kui noored suitsu tegid. Muidugi, tema enda vanaisa oli suitsetanud, keeranud ise Velvet Tobacco tubakast sigarette. Kuid vanaisa ajal ei oldud ohtudest eriti teadlikud. Tänapäeval seda vabandust enam polnud. Jenny haaras peotäie lund, viskas selle vastu sigaretti ja kustutas punaselt hõõguva suitsuotsa.

      „Hei,“ ütles Zach.

      „Sa oled tark poiss, Zach. Ma kuulsin, et sul on väga head hinded. Nii et kuidas saad sa suitsetamise koha pealt nii rumal olla?“ Zach kehitas õlgu ja oli piisavalt tark, et näole vagur ilme manada. „Küsi mu isa käest, ma olen paljudes asjades rumal. Ta tahab, et ma läheksin järgmisel aastal Saratogasse ja teeniksin võidusõidurajal töötades ülikooli jaoks ise raha.“

      Napi jootraha järgi, mida linnavalitsuses töötav Matthew Alger pagariäri kohvikusse jättis, teadis Jenny, et mehe ihnsus kandus ka ta eraellu. Ilmselt kasutas ta sama taktikat ka oma poja peal. Jenny oli üles kasvanud isata ning tema järgi õhanud rohkem kordi, kui suutnuks kokku lugeda. Matthew Alger oli hea näide, et igatsetud suhe võis mõningatel juhtudel olla ülehinnatud.

      „Ma olen kuulnud, et suitsetamise mahajätmine aitab keskmisel suitsetajal viis dollarit päevas kokku hoida,“ ütles Jenny. Ta mõtles, kas tema hääl võis Zachile võõras tunduda, kas poiss sai aru, et ta pidi iga sõna ahenenud kurgust välja suruma.

      „Jah, ma olen ka seda kuulnud.“ Zach viskas märja sigareti prügikonteinerisse. „Ära muretse,“ ütles ta, enne kui Jenny jõudis pragama hakata. „Ma pesen käed enne töölehakkamist puhtaks.“

      Kuid tal ei tundunud kuhugi kiiret olevat. Jenny mõtles, ega poiss rääkida soovinud. „Kas su isa tahab, et sa enne ülikooli aasta tööl käiksid?“ küsis ta.

      „Ta tahab, et ma töötaksin, punkt. Muudkui räägib mulle, kuidas tema pidi ülikoolis hakkama saama ilma igasuguse perekondliku abita, ise läbi lööma ja kõik muu sarnane jutt.“ Seda rääkides ei kõlanud ta hääles mingit imetlust.

      Jenny mõtles Zachi ema peale, kes oli uuesti abiellunud ja kaua aega tagasi Seattle’isse kolinud. Zach ei rääkinud temast kunagi. „Mida sina tahad, Zach?“ küsis Jenny.

      Zachi nägu oli üllatunud, justkui ei oleks keegi seda tema käest tükk aega küsinud. „Minna ära kaugele ülikooli,“ ütles ta. „Elada kuskil mujal.“

      Jenny sai sellest aru. Zachi vanuses oli ta olnud kindel, et kuskil kaugel ootab teda ees põnev elu. Aga ta ei olnud isegi uksest välja saanud. „Siis seda peadki sa tegema,“ ütles ta otsustavalt.

      Zach kehitas õlgu. „Eks ma proovin arvatavasti. Pean tagasi tööle minema.“

      Ta läks sisse. Jenny viivitas ja puhus külmast õhust võltssuitsupahmakaid. Kuigi vestlus oli veidikeseks ajaks ta tähelepanu kõrvale juhtinud, ei olnud mäslev paanika kuhugi kadunud. Nüüd oli ta tundega, mis temas nagu öövaikust läbistav alarmsireen kisendas, üksi jäänud. Ning samamoodi kui sireenid, muutus tunne intensiivsemaks ning piiras ta sisse. Tähistaevas vajus alla ta õlgadele nagu ebamaine raskus.

      Ma annan alla, mõtles Jenny, surus käe kokapükste taskusse ja kobas pruuni plastpurki arsti määratud ravimitega. Tablett ei olnud eriti palju suurem tinakuulist. Ta neelas selle veeta alla, teades, et mõju saabub paari minuti pärast. Omamoodi imeline, arutles ta, kuidas väike tablett suutis vaigistada rinnus hirmutavalt kloppiva südame ning jahutada palavikulise särina ajus.

      „Ainult siis, kui vaja on,“ oli arst teda hoiatanud. „See ravim võib tekitada väga suurt sõltuvust ja võõrutusravi on erakordselt vastik.“

      Hoiatusele vaatamata tundis Jenny ennast juba purki ära pannes rahulikumana. Ta silus käega püksitaskut.

      Ikka veel Zachi peale mõeldes uuris ta tuttavat naabruskonda, vanaaegseid telliskivihooneid, milles asusid kontorid, poed ja restoranid. Kui keegi oleks aastaid tagasi öelnud, et Jenny elab nüüdseks ikka veel Avalonis ja töötab pagariäris, oleks ta naernud terve tee raudteejaamani välja. Tal olid suured plaanid. Ta pidi lahkuma sellest väiksest eraldatud kohast, kus oli üles kasvanud. Suunduma suurde linna, omandama hariduse, tegema karjääri.

      Tõenäoliselt poleks aus avaldada Zachile üks inetu saladus – et elul oli tavaks tõmmata tool alt ka kõige hoolikamalt läbimõeldud plaanidelt. Kaheksateistkümneaastasena oli Jenny avastanud tervishoiusüsteemi kohutavad puudused, eriti kui asi puudutas füüsilisest isikust ettevõtjat. Kahekümne üheselt oli ta tuttav isikliku pankroti väljakuulutamise protsessiga ning vaid vaevu õnnestus tal jääda Vahtra tänava maja omanikuks. Lesestunud ja raskekujulise insuldi tõttu invaliidiks jäänud mammast lahkumine ei tulnud kõne allagi.

      Tablett hakkas mõjuma ning kattis ta närvide teravad servad nagu lumi mägede sakilise maastiku. Jenny hingas sügavalt sisse ja uuesti aeglaselt välja ning vaatas udupilve, kuni see haihtus.

      Põhjapoolne, Vahtra tänava suunas olev taevakaar tundus võbelevat ja ebamaisest valgusest hõõguvat. Ta pilgutas silmi. Tõenäoliselt oli tegemist paanikahoo veidra järelmõjuga. Praeguseks pidanuks ta olema sellega juba harjunud.

      6 1 nael on umbes 450 grammi ja 1 gallon umbes 1,8 liitrit

      Teine peatükk

      Kui Rourke McKnighti patrullauto monitor saatis välja märguande „kõikidele üksustele“ Vahtra tänava 472 maja kohta, mehe süda tardus.

      See oli Jenny maja.

      Ta oli olnud linna teises otsas, kuid kohe kui kutsung tuli, haaras ta käsimikrofoni, edastas oma asukoha ja eeldatava kohalejõudmisaja ning kihutas sedaaniga sündmuskoha poole. Rehvide alt paiskus lund ja liiva, auto libises, nii et tagumine ots lõi vibama nagu kalasaba. Samal ajal helistas ta dišpetserile. „Olen teel. Annan teada, kui olen kood üksteist.“ Arvestades temas pulbitsevaid emotsioone, oli ta hääl ebaloomulikult ilmetu.

      Üldlehele oli ilmunud info, et ehitis – jumal, see oli Jenny maja – põles „lahtise leegiga“. Lisaks, et Jennyt ei olnud märgatud.

      Selleks ajaks kui ta Vahtra tänava maja juurde jõudis, oli kogu hoone erepunastesse leekidesse mähkunud, akendest hüppasid välja tulekeeled ja limpsasid räästaid.

      Ta parkis auto nii, et üks esituli kaevus lumehange, ja vaevumata ust enda järel kinni lükkama, hüppas ta autost välja ning lasi pilgul üle ümbruskonna käia. Tuletõrjujad, nende autod ja varustus olid üle ujutatud vabiseva oranži valgusega. Leeke lämmatati kahe tuletõrjevoolikuga; mehed nägid vaeva, et lume alt hüdranti välja kaevata. Kogu stseen oli üllatavalt vaikne, üldsegi mitte kaootiline. Kuid leekide müür oli tuletõrjujatele läbimatu ja sisenemiseks ohtlik isegi täisvarustuses ja tulekindlas riietuses.

      „Kus ta on?“ nõudis Rourke tuletõrjujalt, kes õlale kinnitatud raadio kaudu sõnumit edastas. „Kus kurat ta on?“

      „Elanikku pole leitud,“ ütles mees ja vaatas silmanurgast järjekordse tee äärde pargitud päästeauto – kiirabi poole, mille meeskond valmisolevalt koha peal seisis. „Me arvame, et teda ei ole kodus. Ainult et… tema auto on garaažis.“

      Rourke ruttas leekides maja juurde ja röögatas Jenny nime. Maja põles nagu laastuhunnik. Üks aken purunes ning tema suunas sadasid kuumad klaasitükid. Automaatselt tõstis ta silmade kaitseks käe. „Jenny!“ karjatas ta uuesti.

      Ühe sekundiga kadus aastatepikkune vaikus ja asemele voogas kahetsus. Nagu võinuks ta Jennyt vältides midagi parandada. Ma olen idioot, mõtles mees. Ning siis hakkas ta kauplema kellegi või millegagi, kes teda kuulda võis võtta. Tee niimoodi, et temaga