Vaikiv õde. Diane Chamberlain

küsisin.

      „Ei. Testamenditäitjana peaksite teie talle rääkima. Võite paluda tal küsimuste korral mulle helistada ja ma koostan dokumendi, millele tema ja teie peate alla kirjutama.“ Ta heitis uuesti pilgu testamendile. „Ainus asi, mis siin veel kirjas, on see, et ta jätab klaveri ja kümme tuhat dollarit Jeannie Lyonsile.“

      Ma ei tundnud seda nime kohe ära. Ma polnud seda aastaid kuulnud. „Tõesti?“ küsisin.

      „Kas te tunnete Jeanniet? Kinnisvaramaaklerit?“

      „Ta oli mu ema vana sõber sellest ajast, kui meie veel lapsed olime, aga ema suri seitse aasta tagasi.“ Mulle meenus, et kui ma väike olin, käisid Jeannie ja ema iga paari aasta tagant koos puhkusel. Ema nimetas seda „tüdrukute puhkuseks“. Nad käisid rannas või Asheville’is, kus Jeannie tol ajal elas, kui mul õigesti meeles on. „Ma ei teadnud, et isa temaga sidet hoidis.“

      „Alati on võimalik, et teie ema palus isal Jeanniele midagi jätta,“ ütles Suzanne. „Kas teil – või teie vennal – on midagi selle vastu, et klaver või raha talle jääb?“

      Raputasin pead. „Ei, kui isa seda soovis,“ ütlesin. „Pealegi elab Danny haagissuvilas ja minul on väike korter.“ Siis lisasin naeratades: „Peale selle ei oska kumbki meist klaverit mängida.“

      „Siis tahate Jeanniega kohtuda,“ ütles Suzanne. „Ta saab teid ka maja ja haagissuvilapargiga aidata, kui kavatsete mõlemad müüki panna.“

      „Kavatseme küll,“ ütlesin.

      Suzanne pöördus oma märkmete poole. „Ma näen, et teie isal oli umbes kakssada tuhat kogumisarvel, kui ta testamendi koostas. See, pluss kindlustus, maja ja pargi väärtus, mille Jeannie saab aidata kindlaks määrata, jaguneb Danieli fondi ja teie vahel.“

      Mulle torkas pähe sõna vau, aga tundus vale seda välja öelda. Antud hetkel oli mul kogumisarvel kuus tuhat dollarit. Koolinõustajana ei teeninud ma peaaegu midagi ja pidasin end üsna tubliks, et mul oli õnnestunud nii palju säästa.

      „Annaksin teile nõu mitte hullumeelselt kulutama hakata,“ ütles Suzanne. „Pange see kõrvale. Otsige hea finantsnõustaja. Ma võin teile siin kedagi soovitada, aga ilmselt eelistate kedagi Durhamist. Olge rahaga hoolikas ja laske sel kasvada. Ostke ehk maja. Kolige sellest väikesest korterist välja. Loodetavasti on sellest ka teie vennale abi. Kuidas tal läheb?“

      „Te tunnete teda?“ küsisin, ehkki tegelikult see mind ei üllatanud. New Bernis tundsid peaaegu kõik Dannyt vähem või rohkem. Ta tekitas inimestes vastuolulisi tundeid: tänulikkust sõjaväeteenistuse eest, kaastunnet vigastuste pärast ja ettevaatust tänu ettearvamatusele.

      „Ma ei ole temaga isiklikult kohtunud,“ ütles ta. „Aga ma korraldasin tema fondi. Tundub, et ta on palju läbi elanud.“ Ta naeratas mulle lahkelt, kui sulges kausta oma laual, ja ma olin tänulik, et ta rääkis Dannyst kaastunde, mitte põlgusega.

      „Seda küll,“ ütlesin.

      „Kuulge, üks asi veel,“ ütles Suzanne, kui me mõlemad tõusime. „Kui keegi ootamatult sureb, nagu teie isa, ei ole neil võimalust kõike ära korraldada. Teate küll, kustutada Google’is lehti, mida ta on külastanud, mida iganes. Nii et ärge tema isiklikes asjades liiga põhjalikult tuulake. Ärge end ärritage.“

      Kortsutasin kulmu. „Kas te jätate midagi rääkimata?“ küsisin.

      „Ei. Ma vaevalt tundsin teie isa.“ Ta tuli laua tagant välja ja astus koos minuga ukse juurde. „Aga kui minu isa suri, leidsin ma tema arvutist… pornot, selliseid asju, ja ma soovin, et poleks vaadanud.“ Ta naeratas ujedalt. „Ainult väike hoiatus.“

      „Ma ei suuda uskuda, et mu isa pornost huvitus,“ ütlesin, käsi ukse­lingil.

      „Iial ei või teada,“ ütles ta. „Paistab, et teie isa oli üllatustest tulvil.“

      4.

      Tahtsin tavalist venda. Sellist, kellega rahulikult arutada oma kohtumist Suzanne’iga. Venda, kellega saaksin isa leinata. Seda venda ei saa ma endale kunagi ja ehkki mul õnnestus süütundele rõhudes veenda teda tol õhtul majja tulema, oli tema ärevus nagu kolmas inimene autos, kui haagissuvilapargist ära sõitsime. Ta ütles, et tema Subarul hakkab bensiin otsa saama, tal pole raha kütuse ostmiseks, nii et läksin talle järele ja üritasin anda paarisadat dollarit, mille olin tema usaldusfondist võtnud. Ta keeldus rahast, tema näol oli pahane ilme. Ma ei saanud seda talle süüks panna. See oli kuidagi seotud sellega, et nüüd sõltub ta rahaliselt nooremast õest.

      Tegin MJ-s peatuse ja ostsin naela keedetud krevette ja friikartuleid, mu süda peksis, kui ma tellimuse täitmist ootasin ning ma kartsin, et kui tagasi auto juurde lähen, on Danny läinud. Aga ta oli seal ja täitis mu auto sigaretisuitsuga. Ma ei öelnud midagi. Kui tal on vaja suitsetada, et sellega hakkama saada, hästi. Kui tal on vaja juua, hästi. Olin pärastlõunal kuuspaki õlut ostnud. Ükskõik, mida vaja on.

      Enne kui ma mootori käivitasin, võtsin kotist telefoni, mille olin pärastlõunal ostnud. „Siin on kõnekaardiga telefon, et saaksime sidet hoida,“ ütlesin seda talle ulatades.

      „Ma tõesti ei taha telefoni,“ ütles ta.

      „Ainult seni, kuni ma siin olen.“ Surusin telefoni talle pihku. „Salvestasin oma numbri kontaktide infosse ja sinu number on minu telefonis.“ Hetke pärast surus ta sõrmed ümber telefoni ja pistis selle teksaste taskusse.

      Käivitasin rahulolevalt mootori ja me sõitsime kodu poole, autos segunes Old Bay kastme lõhn sigaretisuitsuga. Peatasin auto sissesõiduteel, kõndisime aeglaselt üle muruplatsi ja astusime trepist üles välisukse juurde. Danny ei longanud nii hullusti kui varem, mõtlesin ma, ehkki arvasin, et tema aeglase, kange kõnnaku põhjuseks võis olla valu. Või ehk tahtis ta majja minekuga võimalikult kaua viivitada. Ta polnud seal aastaid käinud.

      „Isal on umbes kakssada tuhat kogumishoiusel,“ ütlesin, kui me läbi elutoa köögi poole läksime, minul krevetid ja friikartulid käes. Danny keeras pead vasakule ja paremale ja silmitses tuba. Ma kahtlesin, kas siin on pärast tema viimast külaskäiku midagi muutunud. „Pool sellest rahast läheb sinu fondi.“

      „Mida ma sellise rahasummaga teeksin?“ küsis ta, kui me kööki jõudsime. Teadsin, et see oli retooriline küsimus.

      „Noh,“ panin koti letile, „see on olemas, kui sul seda kunagi vaja on.“ Olin talle juba öelnud, et ta saab endale maa, millel ta elab.

      Danny läks kohe külmkapi juurde, tegi ukse lahti ja võttis pakendist õlle. „Kuidas tal pangas nii palju raha on?“ küsis ta külmkapi ust kinni pannes.

      Võtsin kapist mõned taldrikud. „Ilmselt oskas ta säästa,“ ütlesin. „Tal ei olnud suuri kulutusi. Ja ta töötas Justiitsministeeriumis, ehkki seda sa vist teadsid?“

      „Hm.“ Ta tõmbas paar sahtlit lahti, enne kui avaja leidis. „Ta oli segane, eks? Loobus riigitööst ja tuli siia, et haagissuvilaparki pidada?“

      Vaatasin tema poole, kui võtsin kapist kaks ema vana Franciscan Ware taldrikut. „Võib-olla oli tal tunne, et peab seda tegema,“ ütlesin. „Tead küll. Valima Washington, D.C. rottide võidujooksu asemel rahulikuma elu.“

      Danny rüüpas õlut. „Ma ei ole kindel, kas ma saaksin oma elu valikuks nimetada,“ ütles ta.

      Osutasin peaga tagaukse poole, Danny tuli minu järel kinnisele verandale ning ma panin taldrikud vakstuga kaetud lauale. Tsikaadid ja kilgid laulsid oma õhtulaulu, kui ma MJ-st ostetud kotid lahti tegin. Ma armastasin verandat. See tuletas mulle lapsepõlve meelde. Olin kogu suve kiiktoolis lugenud. Mäletasin ikka veel mõnda raamatut, mida ma neelasin tol ajal, kui elu tundus palju lihtsam kui nüüd.

      „Kas sa mäletad, kuidas me lastena verandal aega veetsime?“ küsisin krevette lahti pakkides.

      „Pagan, need taldrikud!“ ütles Danny, nagu poleks küsimust kuulnudki.