Sinuga põimitud. Jules Bennett

see tüüp lasknud oma ülikonda rikkuda, samal ajal kui Zachi frakisärk ripsmetušiga kokku sai.

      Kui ta hauaplatsilt lahkuvat Sophiet pilguga saatis, tõstis miski temas pead. Miski, millele ta ei osanud nime anda ja mida oli targem eirata.

      Välisukse kelluke helises jälle. Zach tõmbas käega üle näo, nii et habemetüükad ta peopesa torkisid. Kes vendadest järgmisena uksest sisse astub? Kas too, kellega Zach veel rääkis, või hoopis teine, keda Zach iga hinna eest vältis?

      „Me oleme siin,“ hõikas Sophie läbi kabineti minnes, et uut külalist tervitada.

      Zach hoidis pilgu põrandal, käed rinnal risti. Palju parem oli vaadata oma kulunud töösaapaid laitmatult valgel vaipkattel kui näha, kuidas Sophie ruumist lahkudes lonkab.

      „Ohhoo, see peab küll olema midagi väga tähtsat, kui sina ennast kohale oled vedanud.“

      Zach vaatas ukse poole, kus seisis tema noorem vend Braxton. „Mul pole aimugi, miks meid siia kutsuti.“

      Braxton võttis istet Sophie laua ees oleval toolil. „Miks sa ei istu?“

      „Mul on siingi hea.“

      Püsti seistes oli Zach väljapääsule sammu võrra lähemal – just nii, nagu ta eelistas.

      Ta silmitses Sophie kabinetti lähemalt, saades aimu tolle elust, tema isiksusest ja sellest, kas tahta naise kohta rohkemat teada või mitte. Kollane oli ilmselgelt Sophie lemmikvärv. Ta oli ka kunstihuviline, kui juhuslikult sätitud joonistused olid selles osas mingiks näitajaks. Joonistused maastikest ja vanadest hoonetest olid väga detailsed.

      Enne kui ta jõudis kunstiteostesse rohkem süveneda, helises kelluke kolmandat korda. Suurepärane. Viimane puuduv tükike sellest veidrast puslest oli saabunud. Alaku pidu täis viha ja röökimist.

      Sophie juhatas Liami oma kabinetti. Zachi nähes viimane kangestus. „Mis siin toimub?“

      Zach vaatas vastu tahtmist armi, mis Liamil mööda näokülge alla jooksis. Ruumis oli korraga nii palju valu, millest keegi ei kavatsenud juttu teha.

      „Pean teiega rääkima Chelsea pärandatud kinnistust.“ Sophie läks oma laua taha ja võttis istet. Ta vaatas kõiki kolme meest, libistades sõrmedega üle kalli laua nurga.

      „Palun vabandust, et teile telefonis teada ei andnud, milles asi. Ma eeldasin, et kui oleksin Liamile öelnud, et Zach tuleb, või vastupidi, siis oleksite te kõik leidnud mingi põhjenduse, et mitte tulla, kuid mul oli vaja saada teid kõiki korraga ühte kohta.“

      „Mis selle majaga siis nii tähtsat on?“ küsis Liam Braxtoni kõrval istet võttes.

      Nad ei olnud veel otsustanud, mida selle linna ääres asuva hiiglasliku mõisaga peale hakata. Nende õde oli ostnud maja soodsalt, kuna see vajas nii palju remonti, kuid Zachil polnud aimugi, mis plaan õel tegelikult selle kodusõjaaegse mõisaga oli.

      Kõigest kuu aega tagasi said Liam ja Braxton teada, et lisaks sellele, et nad olid Chelsea testamendi järgi mõisa uued omanikud, pärisid nad ka maksud, mida Chelsea ei olnud jõudnud tasuda. Võib-olla oli see hea, et Sophie selle väikese nõupidamise kokku kutsus, kuna vennad pidid niikuinii maksude asja arutama ja otsustama, mis selle maavaldusega ette võtta.

      „Linn on huvitatud selle kinnistu ostmisest,“ jätkas Sophie. „Neil on mõttes teha peahoonest ja kahest väiksemast majakesest muuseum ning turismiatraktsioon. Kuna see on Savannah’le nii lähedal ning majal on suur ajalooline väärtus, on nad veendunud, et see tõmbaks rohkesti turiste ligi.“

      Zach turtsatas. Mida iganes õde ka selle majaga ei plaaninud, kohe kindlasti ei kavatsenud ta sellest muuseumi teha. Vana ja igav muuseum oli täielikus vastuolus tema lustaka ja vabameelse õe loomusega.

      Peale selle ei kavatsenud Zach mingi hinna eest müüa õe pärandust kellelegi, kes on linnapeaga seotud.

      Zach vaatas Braxtoni poole, üritades tabada venna suhtumist sellesse uudisesse. Iga kord kui mainiti linnapea nime, lõi Zach Braxtoni ees silmad maha. Reetmist olid selles peres pea kõik tunda saanud.

      „Me ei ole veel omavahel arutanud, mis me sellega teeme,“ ütles Braxton hambaid kokku surudes.

      Sophie naeratas talle omasel võluval viisil ja lausus: „Ma mõistan, et see on keeruline olukord. Ma tõesti tahan lihtsalt aidata teil sellest suurest koormast vabaneda.“

      Zach ootas, et Braxton ütleks veel midagi või et Liam astuks tema kaitseks välja. Kui aga mõlemad vennad vaikisid, otsustas Zach sõna võtta: „Me peame kõigepealt maksud ära maksma.“

      „Tegelikult on nii, et kui te maja maha müüksite, siis saaksid maksud tehingu käigus tasutud.“ Sophie avas kausta ja libistas sealt paberi välja. „Linn pakub mõisa eest sellist summat. See on hea hind. Maksud ja hüpoteek saaksid tasutud.“

      Zach püsis oma kohal seina vastas. Neetud, ta oli ikka veel leinas. Kuidas ta peaks suutma praegu mõelda mingitele faktidele ja arvudele? Faktidele ja arvudele, mida pakkus mees, kes oli kõigest mõni aasta tagasi Braxtonile noa selga löönud?

      „Mulle sobib,“ ütles Liam, kui oli paberilehte uurinud. Ta vajus tagasi oma tooli ja sättis ühe jala üle teise. „Ma olen valmis müüma, kui Braxton nõus on.“

      Braxton süvenes vaikides ikka veel numbritesse. Mida iganes too ka emotsionaalselt läbi elama pidi, jäi ta alati ennekõike ärimeheks. Ilmselgelt surus Braxton teda tabanud valusähvatuse alla ning tegi peas tehteid. Zachil aga ei olnud tarvis paberit vaadatagi.

      „Mina ei ole nõus.“ Sõnad tulid Zachi suust veel enne, kui ta jõudis mõista, et võiks need ütlemata jätta. Keegi pidi Braxtoni ja Chelsea soovide kaitseks välja astuma. „Me ei saa praegu siin müügi kasuks otsustada. Meil on vaja väga palju järele mõelda ning peaksime maha istuma ja neid asju omavahel arutama.“

      Liam turtsatas pead pööramata: „Millal varem sa oled võtnud aega millegi otsustamiseks? Sa tormad alati pea ees vette.“

      Nool tabas märki, kuid Zach ei kavatsenud praegu siin nende minevikku üles kaevata. Kui vähegi võimalik, siis ei kavatsenud ta seda kunagi teha.

      „Martin veenis linnapead väga heldet summat pakkuma.“ Sophie vaatas üle toa Zachi poole. Arvatavasti mõeldes, et mees on peast segi. „Selle asjaga ei ole tark viivitada.“

      Zachil oli täiesti ükskõik, mida Sophie poiss-sõber Martin oli teinud või kui helde oli linnapea pakkumine. Mõlemad olid Zachi silmis sitapead.

      Kuigi Zach töötas parasjagu ühe linna tellitud ehitise kallal, oli see lõppjärgus projekt puhtalt äriline. Sophie pakutav tehing tungis aga erasfääri.

      Lisaks sellele, et Braxton vihkas linnapea Stevensit, oli Chelsea seda maavaldust armastanud ning unistanud, et see saaks tulevikus tema omaks. Kuidas nad võiksid selle lihtsalt maha müüa?

      See kodusõjaaegne järvevaatega mõis oli kunagi majutanud põgenenud orje maa-alustes tunnelites, mis viisid peahoonest väiksemate majadeni. Ükski igav muuseum ei süveneks sellesse teemasse. Ta leiab viisi, kuidas… Kurat küll, tal polnud õrna aimugi, mida teha, kuid ta teadis, et ei müü seda kinnistut nendele ülikondades sitapeadele.

      „Kuidagi pead sa maksud ära maksma,“ vaidles Sophie. „See on parim viis vabaneda võlgadest ja murest selle suure tühja valduse pärast.“

      Braxton istus endiselt tooli serval, paber käes, ja vaatas üle õla Zachi. Zach vastas vaevu ta pilgule, oodates, et vend midagi ütleks. Braxtoni silmis peegeldus valu, kuid see oli vihaga looritatud.

      Braxton keeras uuesti ümber ja pöördus Sophie poole: „Me peame seda asja arutama. Me ei saa siin otsustada.“

      „Ja me saame need kuramuse maksud makstud,“ pomises Zach, kui Sophie oli just suud avamas. „Las me ise muretseme Chelsea varanduse pärast, sina ütle oma peikale ja linnapeale, et me ei ole nende pakkumisest huvitatud.“

      Sophie