Sinuga põimitud. Jules Bennett

Читать онлайн.
Название Sinuga põimitud
Автор произведения Jules Bennett
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789916111611



Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Jules Bennett

      Wrapped in You

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Raamat on väljamõeldis. Kõik tegelased, sündmused ja erinevad vestlused on autori kujutlusvõime vili ega ole reaalselt toimunud. Igasugune sarnasus tegelike sündmuste või inimestega, elus või lahkunutega, on juhuslik.

      Kaane kujundanud Ilon Vilder

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 by Jules Bennett

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11357

      ISBN (PDF) 978-9949-84-602-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-161-1

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tänusõnad

      Tohutu tänu minu suurepärasele agendile Elaine Spencerile, kes on olnud mulle innustaja, proovilugeja ja mõistuse hääl. Tänu sinule sai see sari võimalikuks.

      Minu imelisele toimetajale John Scognamigliole. Sinuga on lust koos töötada. Aitäh, et sa armastad seda sarja ja jagad minu nägemust.

      Minu õele Angelile kaasa mõtlemast igal hetkel, kui mul aga inspiratsioon peale tuleb. Me oleme loonud hetke ajel süžeeliine väga veidrates kohtades.

      Jillile, et sa oled alati minu jaoks olemas ja valmis mulle igal ajal nõu andma.

      Ma tänan Jumalat, et ta on andnud mulle kõik vajaliku ja õnnistanud mind selle imelise eluga.

      Lõpetuseks tänu minu abikaasale ja tütardele, kes on minu jaoks kõige tähtsamad. Te muudate iga päeva säravamaks.

      Esimene peatükk

      Igal muul ajal oleks Zach Monroe kütkestavat ja seksikat Sophie Allenit vältinud ja seda väga mõjuvatel põhjustel. Esiteks seetõttu, et naine kandis lühikesi seelikuid, mis olid ta ümarate puusade ümber pingul ja milles ta nägi liiga kuradima hea välja. Teiseks käis Sophie mingi suvalise mölakaga, kes teda ei väärinud, nii et Zachil ei olnud mingit õigust naist ihaldada.

      Ja ennekõike muidugi seetõttu, et ta rikkus aastaid tagasi naise elu. Ta oli hoidnud eemale, kuigi oleks pidanud võtma vastutuse.

      Hommikupoolikul oli Sophie Zachile suure üllatusena helistanud ning kutsunud mehe enda kontorisse. Ta helistas lausa Zachi töönumbrile, millelt olid kõned suunatud mehe mobiilile. Nähtavasti soovis naine, et see ekspromptkohtumine jääks ametialaseks. Mida iganes. Mida varem Zach teada saab, mida naine tahab, seda kiiremini saab ta sealt lahkuda ja oma tööpostile naasta. Ehitusel töötamine tähendas seda, et sul oli väga vähe aega inimestega suhelda ja ohtralt aega oma viha välja taguda.

      Zach sikutas vana tammepuust ust, mis kuulus Georgia osariigis Havenis asuvale kinnisvarabüroole, kus Sophie töötas. Mehe saabumisest andis märku kelluke.

      Nii kui ta ukseläve ületas, mähkis lillelõhn ta endasse. Sophie. Naine oli alati lõhnanud lillede, värskuse ja suve järele.

      Suurepärane, nüüd on ta nagu mingisugune eit, kes kirjeldab Sophie signatuurlõhna. Naise läheduses kaotas Zach oma mõtete üle igasuguse kontrolli.

      See oli tema kuriteole palju rängem karistus kui vanglas veedetud aasta.

      Kahvatukollaste seintega väike kontor, mille ooteruumi ehtisid kirjudes pottides taimed, nägi just sellisel moel kutsuv välja, nagu Sophiele võis meeldida. Tänavapoolsest aknast paistis sisse päike, valgustades oma kiirtega naise väikest kohta siin ilmas.

      Naine, keda ta oli kunagi pidanud oma heaks sõbraks ja võib-olla kellekski enamakski, tiirutas koridori lõpus, ühes käes paberid, teises pastakas. Ta kandis üht neist vastupandamatult liibutavatest seelikutest, seekord tumelillat, koos lihtsa halli varrukateta kampsuni ja loomamustriga madalate kingadega. Naise kuldsed juuksed laskusid tema õlgadele pehmete lokkidena, mida Zach oleks tahtnud üle kõige oma nahal tunda. Sophie ei jätnud teda kunagi külmaks. Naist nähes tabas teda iga kord justkui rusikahoop kõhtu.

      Sophie nägi temas arvatavasti suvalist ehitajat, kes sõitis oma romust veoautoga, mis tegi veel jubedamat häält, kui tolle väljanägemisest eeldada võinuks.

      Samal ajal kui Zach nägi naises kõike, mis temas endas puudus: väljapeetust, ilu ja puhtust. Mehe lapsepõlvedeemonitest piisas, et tõestada, kui suurel määral nad teineteisest erinesid.

      Kuid niipea, kui ta märkas Sophie lonkavat kõnnakut, tundis ta oma kaelal poomistunnet ja rinnus pitsitust. Mõni päev oli naise samm kergem, kuid tema puue oli alati märgatav, surumas oma nuga iga korraga sügavamale Zachi rinda. Visuaalsed meeldetuletused tema kunagistest eksimustest mõjusid mehele laastavamalt kui miski muu.

      Sophie säravate roheliste silmade pilk kohtus tema omaga.

      „Zach.“ Naise õlad kangestusid ja ta haaras oma paberitest tugevamini kinni. „Ma ootan veel teisi, sa võid seni minu kabinetis istet võtta.“

      Naise füüsiline ilu ja mõte kõigest sellest, mille ta oli kunagi käest lasknud, muutsid Zachi hetkeks sõnatuks. Siis aga jõudsid naise öeldu talle läbi udu kohale. „Kes teised?“

      „Liam ja Braxton.“ Sophie keeras talle selja ja kadus tagasi ruumi, mis paistis olevat tema kabinet.

      Mida see veel pidi tähendama?

      Nagu ööliblikas tuleleegile, järgnes Zach naisele. See kohtumine oli tema jaoks intrigeeriv, kuid eesootav kohtumine vendadega mõjus ärritavalt.

      Sophie kabinet oli sama hubane kui ooteruum. Rõõmsavärvilised kollased kardinad, laual väikeses vaasis värske lillekimp ja hõbedases raamis foto. Mehe pilk liikus kohe fotole, millel Sophie seisis Zachi kadunud õe Chelsea kõrval.

      Chelsea, kes lahkus nende seast liiga vara. Ta oli olnud elav, energiast ja elujõust pakatav ning alati uuteks väljakutseteks valmis. Tõsiasi, et ta suri mingi absurdse suusaõnnetuse käigus, tõi Zachile mõningast lohutust. Vähemalt ei olnud Chelsea kannatanud ja suri, tehes midagi, mida ta armastas. Kuid siiski…

      „Tundub võimatu, eks ole?“ küsis Sophie, kes seisis oma laua taga, pilk pildil. „Ma ei tea, kui mitu korda ma olen hakanud talle sõnumit saatma või leidnud ennast tema tänavalt. Ma igatsen jutuajamisi temaga, tema naeru.“

      Zach neelatas tugevalt. Jah, temagi oli teinud sama. Mehele tundus, et ta ei harju kunagi mõttega, et elust pakatavat õde ei olnud enam tema kõrval. Chelsea oli neist neljast adopteeritud õest-vennast ainus, kes oli teda mõistnud.

      Zach seisatas Sophie laua ees oleva kahe tooli kõrval ja otsustas toetuda hoopis seina najale. Polnud mingit mõtet ennast mugavalt sisse seada, kui ta oli samal ajal paanika äärel, sest pidi viibima nii väikses ruumis Sophiele sedavõrd lähedal.

      Zach nägi Sophiet viimati neli kuud tagasi matustel, kui naine ta käte vahel nuttis, klammerdudes hauaplatsi ääres mehe särgi külge. Zach ei arvanud, et naine oli lohutuseks spetsiaalselt just tema välja valinud. Ta lihtsalt sattus olema Sophie selja taga, kui too murdus. Alguses ei tihanud ta naist emmata, kuid kohe, kui oli seda teinud, laskus ta sügavamale põletavasse põrgusse, kuna sai tunda, kui täiuslikult naine tema embusse sobis. Zach mõistis, kui palju ta oli käest lasknud.

      Kui Sophie aga toibunud oli, lasi ta mehest lahti, nagu oleks kõrvetada saanud, keeras selja ja läks oma auto