Fenella esimene kooliaasta. Dorothea Moore

valmis, taat; kas ma ei teinud ruttu?” hüüdis Fenella lõbusasti, lootes hajutada tormi.

      Mr. Nevill, kelle nägu oli palju punasem kui harilikult, pöördus tema poole ning pahvatas: „jah, oled valmis, aga mispärast arvad seda tola nõnda meeletult kiirustavat? Noh, ta tahab saata sind tsirkusest igaveseks ära — nagu võiks raputada puu otsast sellist palka, mida teenid siin. Saata sind ära! Ta on läinud hulluks!”

      „Mul pole aimugi, millest kõnelete; aga kui taadike on minu kohta midagi otsustanud, siis on see kindlasti õige,” vastas Fenella ägedasti. Aga nüüd alles mõistis ta peremehe sõnade mõtet ja käsis: „Sa ometi ei taha ära saata mind Nimrodi ning Aleksandri juurest, taadike?”

      Andrew Ferne’i nägu oli väga kahvatu ja silmad kurvad. „Jah, Fen, tahan teha seda tõepoolest.”

      „Oh, taadike, mispärast ometi?” Vaene tütarlaps ei suutnud öelda midagi rohkem.

      Isa vastas väga rahulikult, ilma et oleks pööranud mingit tähelepanu Nevilli ägedale vahelesegamisele. „Sellepärast — sellepärast, et pean täitma oma tõotust, tütreke. Ära küsi praegu midagi enam, vaid tule minuga ühes. Sind oodatakse seal — teispool ust.”

      Presentkäigu teisest otsast viis uks tänavale, nagu Fenella teadis. Isa võttis tema käest kinni ja viis teda selle poole — tütarlaps oli nii hämmastunud, et ei suutnud kõneldagi.

      Oli laupäeva õhtu, ja tsirkus hakkas kolima. Leegitsevate gaasitulede valgusel lammutasid mehed suurt ehitist, et pakkida teda vankreile ning vedada järgmisele peatuskohale. Aga see koridor oli seni puudutamata, nii et Fenella viibis veel tsirkuse seinte vahel.

      Isa ja tütar sammusid koos käigu lõpuni; seal pani Andrew Ferne hetkeks oma käsivarre Feni ümber ning süleles teda; siis avas ta viletsa ukse, lükkas oma lapse hellasti selle taha ja sulges ta uuesti.

      Isa jäi sisse — Fenella oli väljas.