Kaarnakivi. Juhan Jaik

suitsutomp, mis laanekuusena tõusis taeva poole, sai lööd segi ja kogu mäehari vajus paksu suitsu, millest harva paistis läbi kohutav punane leek.

      Aga Tabil oli õnne. Pea ilmus ta suitsust nähtavale ja talutas kättpidi vanapaganat, kelle nahk kõrbend tules lagedaks ja siledaks. Ei olnud enam karvakübetki, isegi päälael sarvede ümber mitte. Värises surmahirmust ja oli segane lämbumisest. Kuid toibudes tõusis ta äkki lendu, tegi suure keeru õhus ja laskus siis talude taha metsa maha, kust tuli kuuldavale kiire jooksumüdin.

      Rõõm valdas rahva. „Elägu Tabi, elagu, elägu Tabi, tubli miis! …“ kuuldus kogu aeg, kui Tabi laskus mäelt alla. Rahvas piiras ta ümber, tahtis pigistada katki ta.

      Aga vahepääl oli muutund Munamägi jällegi endiseks ning rõõmuga ruttas rahvas sinna üles. Praksudes põles suur jaanik, maailm oli jaanikutega kui taevatähtedega üle külvat ja igast metsatukast vilkusid nad vastu kui jaaniussid. Kaugel Saaremaal tõusis Kaali august taeva poole üles määratu tulesammas ja Tori põrgusuul mängisid kuradikutsikad. Kestis pidu hommikuni. Siis vast valgus rahvas koduteedele.

      Aga papp oli jooksnud surmahirmus kodu poole. Oli jooksuhooga porgand vastu kirikuseina ja saand surma, ja see kivi kirikuseinas muutus mustaks.

      Aga Tabit ootas kodus üllatus. Nägi, et sooheinad aidas olid muutund kõige paremateks ristikheinteks ja vanker, millega ta vanapaganat metsa vedas, muutund ilusaks vedruvankriks. Tabi kõhnad lehmad olid muutund liha väiks ja ammusid kui pasunad.

      Vanapagan jäi kadunuks. Aga järgmisel jaanipäeval leidis Tabi, et vanapagan oli öösel käind ta õues. Tabi tundis hästi ta sõra jälgi. Järgmiseks jaaniööks viis Tabi aita vaka kartuleid ja püti piima. Hommikul olid, need nõud mõlemad tühjad, aga kummagi põhjas oli suur kuldraha.

      Taibi pojad, kes mängisid vanapagana sarve jurakatega ja sõbralikult sügasid ta kukalt, said tublideks meesteks.

      Aga veel nüüdki käib vanapagan igal jaaniööl Tabi õuel, kuid ei näita end inimestele. Vist ta elab kusagil tihedas võsastikus, sööb mättalt marju ja pikutab päikesepaistel.

      Vihmatark

      Egas see suur veski olnudki. Päris väike oli ja vaevalt nähtav mõnekümne sammu takka, sest oli ümbritset tihedast lepastikust, mis kasvas lihavalt kevadeti laia, suvel aga vaevalt elus püsiva jõe kaldal. Ainult ühest küljest paistis ta sinnaminejale juba kaugelt silma – see oli mäe otsa, kust lookles alla orgu kitsas, sügavaks kulund külatee. Säält mäe otsast siis paistiski too veski kui vihma käes ligunev vana naine, kes katusest-suurräti laotand üle oma pää ja ümber enese laiali nagu kana, kellel tiibade all palju poegi. Aga selle all sulises ühtelugu vett ja see sulin kuuldus juba kaugele, ka sinna, kust veski veel silma ei ulatund tüki maad alla- ja ülespoole jõge.

      Aga see veski oli tõesti suur kana, kes varjas tiiva all palju poegi. Oli üks imelik riistapuu ta, seistes sääl kaksiti jõel. Võõras reisija peatus tema ees uudishimus, sest kogu see ehitus oli sedavõrd isevärki, et laias maailmas vaevalt võis leiduda midagi sarnast. Oli küll rajat kaldakividele ja vundament kaevet kruusa, aga siiski oli kogu see värk vajund aegade jooksul maa sisse sügavasse ja nüüd puudutasid räästaääred juba maad. Aga leidlik peremees pidi vana Lõks olema, sest ta teind katusest välja luugi ja säält siis upitati iga päev kotte sisse ja välja.

      Kui külamees koti järele sisse hüppas, siis nägi ta lähemalt veski sisseseadet. Vanad inimesed kinnitasid ühest suust, et see ollagi see kõige esimene veski maa pääl. Muidugi võis see nii olla, selle juures peaaegu ei kahtlegi keegi, kes sääl veskis ise sees käind. Sest ei see põrmugi sarnanend teisile veskeile. Oli ilmatu jäme puuvõll, mille ümber asetusid vesiratta haarlabidad, ja sellesama võlli ots ulatus veski kolu alla ja keerles sääl kinnises ruumis. Ta ots oli aga peremehe suurest tarkusest raiut sombuliseks ja jumal teab missuguste nõiarohtudega üle määrit ning selle tõttu kuivand kõvaks kui raud ja see võlli ots neid teri sääl jahuks hõõruski. Sest ei võind ju veskikivi tuua sinna veskisse, kogu see värk seisis püsti just tänu ainult sellele õnnelikule juhusele, et oli hallil ajal leidnud ja asetund oma õigele raskuse keskpunktile ja selle tõttu vajus aegapidi vaid allapoole, kuna rasket veskikivi sisse tuues oleks kaotand kogu too maja oma tasakaalu, ja kukkudes küljeli, oleks lennand pilbasteks ja kadund veevoogude alla. Seda kahju ju ometi pidi ära hoidma ja selleks oli Lõksul ettevaatust küllalt. – Aga veski kolugi oli küllalt ähvardav. Sinna lubas Lõks jahvatajal kallata vaid toobiviisi vilja sisse ja ei tohtind enne panna lisa, kui viimane tera oli läbi.

      Aga esivanemate ehitusel on ka omad vead. Teada puha, et nad ei vasta praegusele ajale. Vanasti üldse ei olnud vist tarku ehitusmeistreid. Ehk on ka võib-olla liigne siin kedagi süüdistada. Võib-olla mõjusid sellele kaasa maapinna kõikumised või mõne kauge maavärisemise kaja, kuid lugu oli niisugune, et just sellel kohal, kus asus veskikolu ja see suur terapurustaja võll, säält üle lae oli juhit paisu liigvesi. Sellest muidugi polnud viga. Oli uhkusekski see värk ta peremehele, et ta veski töötab vee all, peaaegu nagu merepõhjas, kuid katus ja korstnamükits ulatusid ikkagi välja tuule kätte. Et aga korsten vana oli, siis oli talle kõrvale upitet jäme latt, mis pidi teda hoidma püsti. Kuid todasama korstnat ühes latiga tuul vahel kõigutaski ja sellest kõigest tekkis vahel silmapilguks veskilae laudade vahele pisike pragu ja säält lartsatas alla veskikollu kaunis suur veetörts. Ega see muidugi kolu ei rikkund, aga jahust ei läind ta küll mööda ja seda nähes punastas mölder, niipalju kui jahutolm ja habe andis, ja lausus vesirattale:

      „Kurat teab, mis sest nüüd saab.“

      Aga ei olnud viga midagi, sest peremees, kes leidis oma kotis märga, kattis teine kord veskikolu lambanahast kasukaga üle, sest paks on pargit lambanahk ja vesi ei võta säält läbi.

      Aga teine viga oli veskil veel. Nimelt ei tahtnud veskikolugi hääl meelel püsida püsti. Aga peremees oli temalegi säädnud toeks lati, mille üks ots oli vastu kolu külge ja teine vastu seina. Kuid suurest lokutamisest oli selle toe ots söönd seina läbi ja toetus nüüd seina taga olevale kivile. Kuid veski kiirel käigul värises ka see tugi, ja et ta õnnetuseks lapikuks tahut oli, siis jooksis vahel seda mööda kollu mõni peotäis mulda või liiva, kui peremees selle lähenemisel seda ei kõrvaldand. Ka seda õnnetust nähes punastas mölder, ja sülitades vihaga oma saapanina otsa või varrukasse, ütles uuesti:

      „Kurat teab, mis sest nüüd saab.“

      Aga ka kolmas viga oli veskil, kuid see ei mõjund kunagi jahu sordi pääle halvasti. See oli see, et suvel tikkus kahanema jões vesi. Küll toppis õhtuti mölder tammi, kuid hommikuks kogunes ainult natuke vett tammi ette. Veski sai vurada vaid keskhommikuni ja jäi siis meelituste pääle vaatamata seisma. Peremees ronis läbi katuseluugi tammisillale ja nägi, et jõgi oli otsas, et porisel põhjal suples vaid suur must konn ja rabelesid kaks lutsupoega surmahirmus. Mölder oli küll kalaliha pääle maias, aga siiski ta nüüd ei läind neid kinni võtma, ütles ainult jällegi urisedes:

      „Kurat teab, mis nüüd saab.“

      Muidugi ei olnud siin midagi teha ja mölder Lõks läks oma tuppa.

      Kuid niisugustel kordadel tuli möldrile juba ukse pääl vastu ta eit, kes oli rähmassilmne, valgete kulmudega, kuna üle vana, kortsudest kaet pää lipendas mõni hall juukseude. Juba temagi tundis veski tujusid ja silmi pilgutades küsis ta möldrilt:

      „Kas vesi jällegi otsas?“ „Otsas, mitte üks tilk enam ....“

      Ja nii juhtus nende vahel imelik kohavahetus. Eit läks tammile asja üle vaatama, käis mõnisada sammu jõe ülemjooksulgi, et näha, kas säält ei tule vett. Käis veskigi läbi ja nuuskis tammi augud hoolega üles, toppis kivikestega kinni ja määris poriga üle. Siis uuris ta veel veski sisemiku hoolega läbi, katsus näpuga märga vesiratast ja mõtles tüki aega, misjaoks need võllid kõik siin on ja mispärast ei võiks sama suur vesiratas teha teradest jahu ilma veeta. Võiks ju tedagi sõtkumise teel panna ringi käima nagu vokkigi ja muret ei oleks. Sokuks eit teda ise ringi ja vana Lõks kühveldaks jahu. Aga miks see nii ei ole, sellest ei saand eit aru ja ronis