Jõulud juulis. Lea Jaanimaa

ta aina sügavamale Eestimaa südamikku. Vähemalt paagi oli Priit täis pannud ja õnneks rüüpas see Golfiromu vähe kütust. Eleriin tundis vajadust olla mõnda aega vaikuses ja pööras metsa viivale külavaheteele. Kõht korises ja ta sõitis aina edasi, et mõnel raiesmikul marju suhu pista. Tee ei olnud kitsas, aga sügavate rööbastega. Ta oli nagu lõksus ja ainus siht oli edasi minna. Ta oli plindris. Nii antud ajas, kui eluliselt üldse. Ja siis nägi ta päästvat lagendikku.

      „Jess!“ hõikles ta ja seiskas auto keset piirdeaiata taluõue. Eterniitkatuse ja mansardkorrusega maja polnud eriti suur, aga õu oli huvitav. See oli ringikujuline ja jäi mulje, et põlispuud hoiavad talukohta kaisus. Eleriin ahhoitas sümboolselt ja läks päripäeva ringkäigule. Kui ta poleks Priidu tekitatud kaosest nii hajevil olnud, käituks ta teisiti, aga hetkel oli tal ükskõik, kas teretatakse emmates või lastakse jahipüssist soola tagumikku. Õuel luusides märkas Eleriin vagunelamu otsaseina. Pimedal ajal oleks see varju jäänud, kuna paiknes aia servas ja puude võimsad oksad olid üle katuse kaardunud. Eleriin läks esialgu puht uudishimust seda ratastel majakest vaatama. Ta ei arvanudki, et haagib tolle autole sappa ja veab salaja minema. Oli lootus, et seal saaks ta veidi aega redutada. Ehk õnnestub pererahvaga kokku leppida ja talutöidki teha, kuniks oma tulevikule õige suuna annab.

      Eleriin pani käed päikesevarjuks näo ette ja küünitas just aknast sisse piiluma, kui naise hääl ta selja taga teatas:

      „See pole müügiks!“

      Eleriin ei hakanud vassima, nagu tal oleks soov seda ära osta, vaid jätkas vaatlust edasi.

      See pilt, mis akendest avanes, oli imeline ja tülgastav samaaegselt. Väga ilusa ja moodsa sisustusega elamu oli väärkasutuse tagajärjel muutunud punkriks või täpsemalt sealaudaks.

      „Tere, mina olen Eleriin,“ pööras siis ringi ja tutvustas end.

      „Mis me siin ikka tutvume. Ma ütlesin, et see pole müügiks. Lahkuge palun!“

      Vanem naine pöördus minekule. Nüüd oli Eleriini kord teisele kuklasse hüüda:

      „Aga miks ta siin varjulises kohas teil üldse seisab? Kas on miskit seadusevastast, et toa poole põgenete?“

      See huupi lajatatud küsimus pidurdas perenaise hoogu ja ta vaatas Eleriini mõõtva pilguga.

      „See on saadud ausal teel ja paberid on korras,“ ei pidanud siis paljuks ikkagi vestlust jätkata.

      Eleriinile tuli üllatusena, et selline ehitis vajab loovutuspabereid. Kuigi tema pidas seda järelkäruks, mängis tarka ja uuris edasi:

      „No ja siis? Kui see on teie vara, miks ta siis siin räpasena seisab ja laguneb?“

      Oma ülbusest ehmununa naeratas siis oma avalaimat võltsnaeratust ja tegi naisele ettepaneku veidi juttu ajada.

      „Pole mul midagi teiega jutustada. Minuga ei lähe teil see liishaaveldamine läbi,“ oli naine tõrjuv.

      „Ei ole ma kelm, ma lihtsalt olen hädas ja see vagun tundub mulle õlekõrrena,“ mainis Eleriin sõbralikult, aga talukoha perenaine pööras minekule. Võõra auto juures uuris ta vaikides salongi akendest paistvaid kolimiskotte. Kõike ei olnud Priit suutnud väikese Golfi pagasnikusse mahutada. Eleriin oli oma noore elu jooksul näinud palju nägusid. Sõbralikke, vaenulikke, alandlikke, uhkeid. Kõige sagedamini siiski enda oma tualettpeeglitest ja see polnud midagi muud kui isekas. Võõra naise ilme oli mõtlik.

      „Rääkige täpsemalt, mis juhtus,“ leebus too ja kutsus Eleriini kaasa. Mitte siiski tuppa, vaid eraldi seisvasse lehtlasse.

      „Oodake siin, istepingid peaksid olema puhtad, ma keedan meile kohvi,“ sõnas ning astus rahulike sammudega maja poole.

      „Muidugi ootan, kuhu mul minna,“ pobises Eleriin ja tõi autost mobiili.

      Eleriin ei olnud sedasorti naine, kes kipub võõrastega sõbrunema. Tutvusringkonnas oli vähe sõbrannasid ja kui ta Priidu juurde elama asus, kadusid needki. Aja sisustamiseks Facebooki sõprade nimekirja lehitsedes ei jäänud talle silma kedagi, kellelt abi paluda ja ta kustutas kogu sõpruskonna. Tuju see viletsamaks ei teinud. Kes tunneb puudust, see saadab uuesti sõbrakutse. Veidi huuli kõverdades jäi ta ootama lubatud tassi kohvi. Kõhtki oli tühjaks läinud. Perenaine tuli kandikuga, millele asetatud taldrik võileibadega ja presskann kohviga. Tassid ja taldrikud otsis välja lehtla kappidest ja oli aimata, et tal käis sagedasti külalisi. Kohv lõhnas meeldivalt ja Eleriin suutis näole võluda üsna ehtsa tänuilmegi, kuniks perenaine süütas küünla.

      „See küünal! Kas saaksite selle ära puhuda?“ tõusis Eleriin õlgu võdistades püsti.

      Perenaine vaatas vilksti kolimiskotte täis tuubitud auto poole ja tegi omad järeldused.

      „Jah, varas jätab varna seina, tuli võtab kõik… teil näikse miskit alles jäänud olema.“

      Eleriin polnud valmis teise mõtteid ümber lükkama ja jalutas vaguni juurde. Luba küsimata lohistas ta liugukse lahti ja astus sisse. Hais oli tugev, aga mitte talumatu. Tube oli vagunelamus lausa kolm, lisaks veel istevanniga duširuum ja eraldi WC. Kogu elamu oli möbleeritud ja seintel ilutsesid puidust raamides peeglid. Silma hakkas isegi kamin. Kardinad akende ees tundusid puhtad ja olid nukumajalikult paeltega külgedele kinnitatud.

      „Need olid kotiga kaasas ja panin ette,“ mainis perenaine.

      „Ahsoo,“ andis Eleriin teada, et kuulis, mis öeldi.

      „Kas läheme nüüd kohvi jooma?“

      „Jah muidugi, aga enne teen selle haisukolde lagedaks.“

      Suletud külmkapist tõstis ta välja kausid halvaks läinud toiduga ja praeahjust panni liharoaga, mis valgendas vakladest.

      „Te ise pole sisse vaadanud või?“ vaatas siis üle õla perenaisele silma.

      „Ei ole jah, see alles toodi. Ju oli seisnud kusagil kasutamata pikemat aega.“

      „Aga kardinad ju saite puhtaks ja ette?“

      „Jah. Olid puhtad ja riputasin ette.“

      „Ja hais ei häirinud või?“

      „Ma arvasin et…“

      „Arvasite, et lehkab see kuivanud vereloik, mis on magamistoas põrandavaibal? Nii et ikkagi hämarad lood selle majakesega?“

      Imelikul kombel tema ründav toon naist ei ärritanud.

      „Ei usu, siis oleks enne loovutamist korda tehtud. Ja…, võis ju jahimees olla eelmine elanik või lihameister,“ mainis vaid ja sammus lehtla poole.

      „Lihameister jah,“ osatas Eleriin ja viis haisvad nõud aianurka.

      „Mis te ütlesite oma nimeks, ma ei mäleta,“ uuris siis lehtlasse astudes perenaiselt.

      „Ma olen Ida. Kas Eleriin on teie õige nimi, see, mille ennist mainisite?“

      „On küll päris. Hakkame sööma,“ ütles Eleriin toonil, nagu poleks ta külaline, vaid võõrustaja.

      Ida ei teinud seda märkama. Küünalt ta rohkem ei süüdanud, vaid tõstis laualt eemale, päevinäinud puhvetkapi otsa. Eleriin sõi vaikides võileibu ja jõi jahtunud kohvi peale. Mitte miski ei viidanud sellele, et kas või lapsepõlves õpetatud viisakus käib kaasas kogu elu. Ta lihtsalt sõi, jõi ja tegi seda viisil, nagu oleks lehtlas üksinda.

      Ida tass jäi tühjaks.

      „Ida, nüüd teeme nii, et ma ei kuule enam ainsatki valet su suust!“ lõpetas Eleriin söömise ja teietamise. „Sa kas usaldad mind ja räägid kõigest või ei usalda ja ma istun autosse ning sõidan oma teed. Alustame sellest, et mis keiss selle vaguniga on? Nonii, lase tulla! Me kas leiame lahenduse või jäädki sa oma hirmudega üksi. Sa ei saa hakkama, ma juba tean! Sa pole nii tark ega kaval ega tugev.“

      Perenaine