Nähtamatu tüdruk. Kaia Raudsepp

ei pane, kuigi ma võib-olla nii väga ei tahagi märkamatu olla.

      Järgmisel päeval koolis püüan olla tähelepandamatu. Tõstan tundides istudes ja koridorides kõndides vaevu pilku põrandast või lauast kõrgemale. Sellest hoolimata kuulen klassikaaslasi mu nime sosistamas. Ma ei saa oma kõrvu kinni katta, ma lihtsalt lasen sel kesta. Varsti olen jälle märkamatu. See on üsna kindel fakt, see põhineb mu varasematel kogemustel.

      Ma istun kössi vajununa kirjandustunnis, kuid kogu mu keha on pingul, ma kardan eilse kordumist. Eelmise tunni hädine „ma…” on mul väga hästi meeles. Ometi loodab väike osa minust, et õpetaja küsib mind jälle. See väike osa tahaks teada anda, et ma oskan siiski rääkida. Isegi kui ma pole kindel, kas saaksin seekordki hakkama.

      Tunni esimeses pooles ei pööra õpetaja mulle mingit tähelepanu, tegelikult ei pööra ta mitte ühelegi õpilasele tähelepanu. Ta räägib meile kõigile, hääles innukus, mis ilmselt meie nägudelt vastu ei peegeldu. Klassi tagumisest otsast on kuulda hoopis itsitamist ja jutukatkeid, aga see kõik ei tekita nii suurt lärmi, et see tundi otseselt segaks.

      Mu silmad peatuvad aeg-ajalt õpetajal, kelle sinise triiksärgi varrukad on küünarnukkideni üles keeratud. Ta vehib rääkides hoogsalt kätega, ta ei märka mu pilku. Samas olen enda suhtes väga tähelepanelik, et ma teda liiga kauaks vaatama ei jääks. Ma kardan eilse kordumist, isegi kui ma seda imenatuke loodan.

      Aga mu tobe lootus ei näi täituvat, sest õpetaja ei palu selles tunnis kellelgi oma arvamust avaldada. Kell heliseb, püsti tõustes on mu kergendus tegelikult suur. Kui mõni klassikaaslane mulle praegu otsa vaataks, siis ta näeks seda.

      „Lena! ”

      Möödun parajasti, silmad maas, õpetaja lauast. Mu nimi ei kõla halvakspanevalt, nagu see valjusti öelduna enamasti kõlab, aga ikkagi ajab see mu ärevusse.

      Koolikott hooletult õlal, tardun sealsamas paigale ega tea, mida oodata. Kõhklevalt tõstan silmad ja vaatan otsa õpetajale, kes oma toolil istub. Selja taga kuulen klassikaaslaste sagimist ja samme ning ma kahtlustan, et nii mõnigi kohmitseb meelega, et kuulda, mida minust tahetakse.

      „J-jah?” suudan ujedalt kuuldavale tuua ja suunan pilgu pabereid täis kuhjatud lauale.

      Õpetaja ei ütle kohe midagi, vaid nähtavasti ootab, et mu klassikaaslased meid kahekesi jätaksid. Lõpuks jääbki klass vaikseks, nüüd on vaid tema uuriv pilk ning minu ärevad südametuksed.

      „Kas sul on kõik korras?” tuleb küsimus, kui kuulen ust viimase klassikaaslase järel sulgumas.

      „Jah,” ütlen uuesti, ilma pikemalt mõtlemata. Sest see on vastus, mida alati oodatakse.

      „Palun vabandust, aga mulle ei tundu küll nii,” kuulen õpetaja vastust, mis mind üllatab ning mu pilk jõnksatab teda uuesti vaatama.

      Mehe rohelistes silmades on murelik ja osavõtlik pilk, midagi niisugust pole ma ühegi õpetaja silmis ammu näinud. Ta hõõrub mõtlikult lõuga ning paistab, et seekord ta on hommikul habet ajanud. Mina lihtsalt seisan tema laua vastas, teadmata täpselt, kuidas peaksin viimasele lausele reageerima.

      „Lena,” teeb mees suu uuesti lahti, „ma küsin uuesti, kas sul on kõik korras?”

      Vaatan nüüd valget tahvlit, millele täna pole ainsatki sõna kirjutatud. „Miks…” suudan öelda ning tunnen juba kurku kuivamas. Niisutan huuli ja püüan jätkata. „Miks… õpetaja… te niimoodi uurite?”

      Viis sõna järjest. Tänase päeva esimene täislause, ja kell on kaksteist.

      Õpetaja ohkab nii, nagu oleksin küsinud midagi väga rasket.

      „Sinu viimane kirjalik töö oli väga hea, Lena,” ütleb ta. Mind ei kiideta just väga tihti, kuigi olen hinnete põhjal hea õpilane. Mu huulile libisenud automaatne naeratus kaob, kui ta jätkab. „Mulle teeb muret aga see, et sa pole mu tundides aktiivne. Ma tean, et sul väga häid mõtteid ja mulle meeldiks, kui sa neid teistega jagaksid.”

      Tema hääl kõlab seda öeldes tõesti murelikult, aga ma ei saa aru, miks see nii on. Mõned inimesed on aktiivsed ja armastavad tähelepanu, teised on vaiksed ning neile ei meeldi tähelepanu. Mina kuulun ilmselgelt sinna viimasesse kategooriasse, aga selles ei tohiks midagi halba olla. Isegi kui mõnikord tahaksingi olla aktiivne ja julge.

      „Võib-olla…” alustan ehk liiga ägedalt, kuid jään kohe vait. Ma heidan õpetajale, kes mind kannatlikult silmitseb, veel ühe pilgu ning marsin lihtsalt klassist välja.

      2

      Ma istun sööklas üksinda laua taga, nina ees söök, mida olen vaevu puutunud. Napsan taldrikult kahvliga veidi kartulit, kuid selle maitse ei jõua minuni. Ka piim ei tee asja paremaks. Viimasel ajal on mul isuga eriti kehvad lood. Kolm paralleelklassi tüdrukut, kes minuga lauda jagasid, on juba lahkunud. Söökla on täis õpilasi, kes tekitavad lärmi, mida mul mõnikord on väga raske taluda. Vahel ma ei mõista, kuidas inimesed suudavad nii kõva häält teha.

      Tõstan korraks pilgu oma toidult, kui kuulen läheduses kriipivat toolikriginat, mis näib lõputuna kõlavat. See on mu klassivend Mart, kes väga aeglaselt tõuseb püsti, lobisedes samal ajal oma kaaslastega. Tema ees on mustad nõud, ta võtab need hooletult kätte ja siis kohtuvad meie pilgud. Löön silmad maha, kuid on juba hilja.

      „Mida sa vahid?” kõlab küsimus, millele ta tegelikult vastust ei oota. Poiss pälvib oma kaaslastelt tunnustavaid hüüdeid.

      Mul on tunne, et kogu söökla on pilgud meie poole pööranud. Ma olen peaosaline stseenis, kus ma ei taha olla.

      Ma ei vasta talle, aga seda ta ei eeldagi. Mu silmad püsivad taldrikul. Mind ei ole siin.

      „Ma tean küll, et sa oskad rääkida. Päris tumm sa ei ole,” jätkab Mart, millele järgneb mürisev naer.

      Hoian kramplikult pilku maas. Ma ei julge püsti tõusta ja minema marssida. Selleks pole mul piisavalt julgust.

      „Noh, Lena, ütle midagi!” Mardi hääl kõlab lähemalt kui enne ja ma tunnetan, kui ligidal ta mulle on.

      Kangestun veelgi enam, ma ei julge end õieti liigutadagi. Ma olen argpüks Lena. Olen alati olnud.

      „Kindel, et ta oskab rääkida?” küsib keegi, kelle hääl on mulle vaid ähmaselt tuttav, tema nime ma meenutada ei suuda ja seda pole vajagi.

      Naer minu kõrvus muutub üha valjemaks ja valjemaks, summutades kõik mu enda mõtted. Üha raskem on teeselda, et selle stseeni peaosas pole ma ise.

      „Ega ta sõnavara eriti suur pole,” kostab Mart põlglikult ja siis kuulen, kuidas tool mu vastas ähvardavalt kriuksub.

      Mu hingamine kiireneb, ärevus kogu kehas kasvab, aga ma ei julge ikka veel silmi tõsta. Tema ignoreerimine pole nii hea taktika, kui arvasin. Tundub, et ta saab sellest vaid hoogu juurde.

      Veel ühed sammud ja siis teised. Toolid kriuksatavad ja inimesed on korraga kõikjal mu ümber. Ma soovin kogu hingest, et oleksin nähtamatu, aga seda ei juhtu. Ma olen kõigi jaoks nähtavam kui iial varem.

      „Tee nüüd ometi suu lahti,” ärgitab üks häältest ja järgnev räme naer muudab kõik aina hullemaks.

      Naer minu kulul.

      „Et sa saaksid sinna midagi toppida,” torkab üks poistest ja naer valjeneb veelgi.

      „Lase käia, Lena,” räägib uuesti Mart ja ma tunnen tema kõrvetavat pilku endal. „Sa ei pea kedagi meist häbenema.”

      Uus naerupahvak ja mul on tunne, et sellega läheb kaasa kogu söökla, välja arvatud mina ise. Ma mõtlen sellele, et kell peaks juba tundi helisema ja mind märklauaks olemisest päästma.

      „Loomulikult, ära häbene. Me ei räägi su juttu kellelegi edasi,” ütleb teine hääl, mis tuleb minu kõrvalt.

      Ma