Nähtamatu tüdruk. Kaia Raudsepp

      Kaia Raudsepp

       Nähtamatu tüdruk

      Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli

      Kujundanud Liis Karu

      © Kaia Raudsepp, 2020

      ISBN 978-9985-3-4950-2

      e-ISBN 9789985350058

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda AS Printon

      1

      Tihti on raske olla mina ise. Eriti siis, kui sa endale nii väga ei meeldi. Vahel soovin, et oleksin keegi teine. Keegi julgem ja säravam, kes ei karda häält teha ja armastab tähelepanu.

      Paraku olen ma lihtsalt mina…

      Lena.

      See nähtamatu tüdruk.

      Kell on kaks läbi. Ma pole täna öelnud ühtki sõna. Keegi pole mulle täna öelnud ühtegi sõna. Keegi pole minu poole isegi mitte vaadanud. Rääkimata mulle naeratamisest. Minu tavaline päev.

      Praegu on viimane tund. Kirjandus, uue meessoost õpetajaga. Ma kuulan keskendunult tema juttu, kuid ei tõsta kätt, kui ta küsib meie arvamust. Ta pole minu häält kuulnud.

      Kuulen endast neli rida tagapool istuva Liisbeti enesekindlat häält. Tal pole mingit probleemi oma mõtetest rääkimisega. Ma kahtlen, kas mina kunagi selleni jõuan.

      Jälgin noort õpetajat. Mehe kulm on kõrgele kerkinud, kuid langeb kiiresti tagasi normaalasendisse. Mulle tundub, et tema kitsad huuled hoiavad tagasi naeratust, mille põhjustab ilmselt miski mu klassiõe jutus.

      „Huvitav vaatenurk,” märgib õpetaja, kui tüdruku hääl vaikib. Ta nagu poleks päris rahul ning hõõrub mõtlikult oma kergelt habetunud lõuga. „Võib-olla tahaks keegi teine midagi öelda?” pakub ta välja ning selja taha vaatamatagi tean, et tõusevad nii mõnedki käed.

      Minu käsi mitte. Seda ei juhtu kunagi. Kuid mõni hetk hiljem taipan, et olen end õpetajat vaatama unustanud. Tema roheliste silmade pilk kohtub minu sinistega silmadega. Pööran kiiresti pilgu lauale, kuid vist on juba hilja. Leian end soovimas, et sulaksin oma lauaga ühte. Palun, ära ütle mu nime. Palun, ära ütle mu nime. Palun, ära…

      „Lena, eks ole?” kuulen oma õuduseks ja võpatan silmanähtavalt. „Mida sina sellest arvad?”

      Klassist käib läbi kahin, mida ma pole tükk aega kuulnud. Õigemini mida ma pole mõnda aega põhjustanud. Minu nime ei öelda just tihti.

      „Eee… ma…” pomisen endale nina alla. Päeva esimene sõna. Mu kurk kuivab. Isegi kui ma tean, mida öelda, ei tule sellest midagi välja.

      Keegi trummeldab sõrmedega vastu lauda. Keegi köhatab. Keegi itsitab. Keegi sosistab. Mina vaikin.

      „Mina jään ikkagi enda arvamuse juurde,” segab Liisbet hoolimatult vahele, kuid ma olen talle tänulik. „Lena,” ütleb ta, hääldades mu nime põlglikult ja ilmselt nina kirtsutades, „nähtavasti nõustub minuga.”

      „Mina nõustun sinuga täiega, kindlalt,” kommenteerib kõige tagumisest pingist valjuhäälselt Mart, teenides sellega nähtavasti oma sõpradelt tunnustavad patsutused. See pole isegi minu jaoks saladus, et Liisbet meeldib talle.

      „Lena, aga mis sina ikkagi arvad?” ei jäta õpetaja mind rahule ja ma võpatan taas. Arvasin juba, et olen selleks korraks pääsenud.

      Mu põsed on tulipunased, kössitan oma laua taga ja üritan sõnu suust välja pressida.

      „Ma…” kohman uuesti ja vilksamisi pilku tõstes näen õpetajat julgustavalt minu poole vaatamas. See rahustab mind natuke.

      „See on täielik ajaraiskamine,” ütleb tagumisest pingist keegi, kelle häält ma ärevuse tõttu tuvastada ei suuda.

      Mu suu vajub taas kinni ja ma tean, et siit ei tule enam ühtki sõna. Õnneks heliseb kell. Teiste sagimise saatel sulgen silmad ja olen hetkeks see Lena, kes ma tahaksin olla. Julge, valjuhäälne, alati oma arvamust avaldav. Teen silmad lahti. Häbelik, vaikne ja enamasti nähtamatu Lena. Ma olen alati selline olnud. Kas ma jäängi selliseks?

      Lahkun klassist kõige viimasena, tunnen uksest välja minnes endal õpetaja pilku. See paneb mind kiiremini liikuma, kuid õnneks ta ei järgne mulle. Koridor tühjeneb kiiresti, seisan ja vaatan kaugenevate klassikaaslaste selgi. Võtan ühe pika hetke ja püüan põskedelt äsjast häbi ära kaotada. Ent see ei kao. See jääb sinna, nagu kuulukski mu näole.

      Ma viivitan veel veidi, enne kui suundun garderoobi. Kui sinna jõuan, on seal vaid mõni üksik klassikaaslane. Keegi ei ütle mulle midagi.

      Minuti pärast olen üksi. Nagis ripub ainult minu hall mantel, sama üksik nagu minagi. Ma panen selle selga ja me muutume üheks.

      Sügisilm püüab mind koos mu üksindusega kinni. Tuul sasib karmilt mu juukseid, kuid ei lennuta häbi mu näolt. Ega mu seest. Ma kannan seda tunnet endaga kaasas. Viin selle koju. Lasen sellel imbuda oma toa seintesse, et ma ei unustaks seda. Ma peangi seda tundma.

      Ma astun koduuksest sisse ja kõik muutub natuke kergemaks. Siin võin vaikida, nii palju kui tahan. Keegi ei ütle selle kohta midagi. Ma saan olla mina ise.

      „Tere, kullakene,” pistab ema pea köögist välja, ta on nähtavasti minu tulekut kuulnud. Tema näol on jahutriip, kindel tõend sellest, et ta küpsetab jälle. „Mandlikook sai just valmis,” teatabki ta ja kaob taas kööki.

      Mu ema on kondiiter. Kui mina saaksin otsustada, siis ütleksin, et ta on linna parim. Koos sõbrannaga peavad nad väikest kohvikut, kus ma sageli abiks käin. Emale ei piisa tööl kookide ja tortide valmistamisest, vaid ta küpsetab väga tihti ka kodus. Isa arvab, et ta teeb seda sellepärast, et tahab meid paksuks sööta, kuid ema ainult naerab selle peale. Igatahes pole tal paksuks söötmine veel õnnestunud. Vähemalt mitte minuga.

      Vahetan oma toas riided ning suundun magusalt lõhnavasse kööki. Kook on juba laual ning mu huultele kipub väike naeratus. Selle päeva esimene.

      „Kuidas maitseb?” uurib ema elevusest pakataval häälel. „See on uus retsept,” teatab ta silmade särades ning istub minu vastu.

      „Väga hästi,” kiidan teda ja mu naeratus laieneb. Tegelikult vastan ema sellise küsimuse peale alati nii.

      Ka ema naeratab ning ta tumehallide silmade pilk muutub unistavaks. „Mul on nii palju uusi ideid, mida ma tahaksin katsetada,” räägib ta pigem endamisi kui minuga.

      Ma ei sega ema unistamist, vaid söön tema äsja valminud hõrgutist. Päeva parim osa on süüa kodus kooki ja mitte mõelda oma elule väljaspool seda. Mul on muidu ükskõik, mida ma söön. Ma ei teagi, mis toit mulle rohkem maitseb, ma tavaliselt lihtsalt täidan hädapärast kõhtu, aga kookidega on teine asi. Koogid panevad mind halbu asju unustama. Praegu olen ma see Lena, kes ei ihka olla keegi teine.

      „Kas sa saad mõni päev meile appi tulla?” küsib ema sel hetkel, kui lõpetan oma koogilõiku.

      „Ikka,” vastan kärmelt, ema näole ilmub kergendus.

      Ta pühib laubalt läikiva tumeda juuksesalgu ning tõuseb, paremal põsel ikka veel pisut jahu. „Tore,” ütleb ta rõõmsalt, kuid saan juba tema häälest aru, et ta mõtted on nüüd mujal.

      Ma lähen peagi oma tuppa ja panen ukse vaikselt kinni. Jään ukse juurde seisma ja vajun vaikusesse, ka köögist ei kosta ainsatki häält. Praegu võiks öelda, et ma olen ainuke siin maailmas. Ainult mina ise. Siis on kuulda köögis kapiukse avamist, akna all autohäält, ja see tunne kaob.

      Ma