Tõeprojekt. Clare Pooley

      Hazard silmitses oma käsi, mis nägid välja „turvaliste käte” täieliku vastandina. Need värisesid ta viimatisest pattulangemisest saati, mis juhtus kaustiku leidmise päeval ja millest nüüdseks oli möödas kakskümmend neli tundi. Pagan küll. Miks just tema? Lisaks kõigele muule kavatses ta homme siit riigist sääred teha. Teel metroojaama pidi ta Monica kohvikust mööduma. Ta võiks ju korraks kohvikusse sisse astuda, naise üle vaadata ning talle kaustiku tagasi anda, et ta pakuks seda mõnele sobivamale isikule.

      Just siis, kui Hazard oli kaustikut sulgemas, märkas ta, et Monica oli järgmisele leheküljele veel midagi kirjutanud.

      P.S. Ma kleepisin kaantele puhta kile peale, et kaustik paremini vastu peaks, kuid palun, ärge seda mingil juhul vihma kätte jätke.

      Hazard avastas enda mõningaseks üllatuseks, et ta naeratab.