Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud. Pille Pettai

mürgitame kaevu, siis jäävad inimesed haigeks.

      Pidagem see meeles.

      * * *

      Kahjuks on väga levinud oskamatu ja kärsitu mis tahes energia kasutamine. Meil on meeletult palju sensitiive ning igaüks kasutab omaenda energiakanalit, mille abil tegutseb. Kui paljud on õppinud oma energiakanaliga ohutult ümber käima? Arvan, et mitte väga paljud.

      Näide. Teispoolsusega suheldes avame värava, portaali. Läbi selle portaali tuleb ka muud, mitte ainult see, mida me lootsime välja kutsuda. Väga sageli ei oskagi kutsuja ära tunda, kes tuli. See lihtsalt lipsab läbi, märkamatult. Veel hullem, kui ta seda portaali pärast korrektselt sulgeda ei oska. Kas portaal sulgus või ei, seda äratundmist õppida vist ei saagi, see on intuitiivne, looduse poolt kaasa antud. Sellepärast on just teispoolsusega suhtlemisel kõige suurem oht rikkuda tasakaalu hea ja kurja vahel.

      Aga sama suur oht on, kasutades näiliselt vaid head ja ohutut energiat. Kõige sagedamini saavad deemonid just langenud inglitest. Te ei usu? Olen märganud, et väga palju on inimesi, kes kurdavad erinevate kummaliste olendite olemasolu enda lähedal, enda sees. Enamasti on need inimesed seotud just inglikultusega. Inglid ja deemonid on seotud. See on karm tõde, mida tunnistada ei taha keegi.

      Looduses valitseb tasakaal, mida inimene ei tohi rikkuda.

      Mitte kunagi, mitte üheski kultuuris ei ole ükski šamaan ega nõid väitnud, et ta valitseb loodusjõude. Oh ei. Nad on lihtsalt alandlikult palunud loodusjõude endale appi. Aga meie oleme järsku oma „arenguga“ jõudnud punkti, kus arvame, et suudame käsutada nii taevast kui ka maad. Kõik justkui teavad täpselt, millised jõud on nende käsutada, veel enam, teavad ka seda, milliste seaduste järgi need jõud funktsioneerivad. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et sensitiiv on võtnud jumaluse rolli, ta annab käske universumile. Aga kas saab tolmutera käskida tuult?

      * * *

      Ning viimane, väga tähtis aspekt: nõidadevahelised energiasõjad. Kuna erinevaid dogmasid on nii meeletult palju, hakkavad need omavahel põrkuma. Igaüks tahab olla teisest kuulsam, rikkam, edukam, õigem. Selles hoos töötab ta mitte looduse poolt saadud ülesannet täites (mis peaks olema üldise tasakaalu säilitamine), vaid just vastupidi, kasutab oma jõudu, luues omaenda ambitsioonide täitmiseks platvormi. Olin ammu teadlik sellise nähtamatu partisanisõja olemasolust, aga ei arvanud kunagi, et see võiks ka mind puudutada. Aga on nüüdseks puudutanud küll. Tagajärgedega. Kasvõi sellega, et peame ravima selles sõjas haavata saanuid.

      Kogu see jutt ei ole siin mõeldud kellelegi isiklikult, vaid on üldine arutelu hetkeolukorra kohta meie maagilises maailmas, anno 2020. Samas on see jutt mõeldud just nimelt väga isiklikult: et igaüks mõtleks, mida ta saaks ära teha olukorra parandamiseks ja mida saaksime ära teha kõik koos.

      Meie kõigi otsene kohustus on hoida ja parandada oma kodukoha energeetikat, lappida auke, mitte luua aina uusi portaale ja energiasambaid.

      Kui kõik joovad ühest kaevust, jääb kaev kuivaks, kui keegi mürgitab kaevus olevat vett, jäävad kõik haigeks.

      Me kõik oleme seotud.

      * * *

      Aga kes need „nõiad“ tegelikult on?

      Sõna „nõid“ on tänapäeva maailmas kaotanud oma tähenduse. Slaavi kultuuris tuli sõna vedma tähendusest vedajuštšaja mat (teadja ema). See oli tark naine, kelle teadmiste ja oskustega arvestas terve kogukond.

      Nõid sünnib enamasti üksiku lapsena või väga suure vanusevahega õdede-vendade sekka, oma võimed saab ta pärilikul teel, aga et need võimed ärkaks, tuleb tal läbida pühendumise rituaal. Tänapäeval on see rituaal peaaegu kadunud ning sellepärast saab nõid oma võimetest aimu vaid traagilistes sündmustes või sügavas hingelises üleelamises. Ning sedagi tavaliselt mitte kohe, sest need võimed arenevad järk-järgult ja enamasti läbi valusate sündmuste. Selles pole midagi imelikku, nõiad lihtsalt tõmbavad ligi tumedaid jõude, sellepärast ei õnnestu neil oma ilmaelu kuidagi elada katastroofideta. Tihti möödub palju keerulisi aastaid, enne kui nõid lõpuks taipab, kelleks ta on sündinud.

      Nõida ei saa ära tunda väliste tundemärkide järgi, ta ei paista silma erilise ilu poolest, aga midagi erilist siiski on: tema silmad muudavad arusaamatul kombel värvi ning igal fotol näeb ta välja erinev. Seltskonnas ta ei eristu, pigem leiab kõigiga kergesti ühise keele, ainult et tihedast suhtlemisest hoolimata on ta igavene üksildane. Isegi oma pere ja lähedaste ringis on nõid alati eraklik. Seda üksiolemist tajub nii ta ise kui tajuvad ka kõrvalseisjad.

      Nõida aetakse sageli segi naisega, kes harrastab maagiat. Aga need on kaks väga erinevat asja. Nõid ei tegele nõidumisega, kui ta pole selleks sunnitud, ta eelistab mitte sekkuda inimeste ellu. Teistest inimestest eristab teda sügav sisemine harmoonia ümbritsevaga, tasakaalutunnetus näilise ja reaalse vahel ning oma reaalse jõu kasutamine, mitte teiste inimeste nõrkuste ärakasutamine. Nõiale on avatud kõige toimuva tegelikud põhjused, sageli näeb ta tulevikku, teades muuhulgas ka omaenda surmapäeva ja -põhjust.

      Nõid ei ole kõikvõimas. Nõid ei ela inimeste maailma mõistes lihtsat elu, vastupidi: ta on ilma jäetud paljudest selle maailma hüvedest. Ta ei suuda tunda siirast rõõmu, ta ei saa minna vastamisi loodusseadustega ega oma südametunnistusega. Teda ei veetle maised rikkused ega tunne ta rõõmu kogumisest. Ta ei oska valetada, sest valetades jätab ta end ilma ainsast, mis tal on – oma jõust.

      * * *

      Nõidade olemasolu eitatakse. Aga samal ajal neid kardetakse. Tegelikult ei taha nõiad kellelegi halba – iga inimene on nende jaoks universumi osake, looduse looming.

      Nõidade olemasolu võib muidugi eirata ja eitada, nagu kõike üleloomulikku, millest me aru ei saa. Aga võib ka tunnistada, et maailm, kus elame, on palju mitmekesisem ja rikkam, kui me oleme harjunud mõtlema.

      Kas mina olen nõid? Ma ei oska sellele otseselt vastata. Ma ei ole kunagi seda saatust endale tahtnud, olen alati tegelenud vaid möödapääsmatute asjadega. Aga üsna kindlalt oskan määrata, millal see tee minu jaoks algas. Olin väike varaarenenud plikatirts, kuueaastane, mingid anded olid mul siis juba olemas, suutsin läbi näha kaaskodanike tagamõtteid ja emotsioone, sageli juhtus, et käitusin inimestega jämedalt, käskides neil kohe meie õuelt kaduda („muidu võtan maast kivi ja viskan“), mis mu emakesele suurt meelehärmi ja häbi valmistas, aga tänini on mul selgelt meeles, et see oli ainuõige lahendus: halbade kavatsustega külatädil ei olnud meie õuelt midagi otsida.

      See oli üks maikuu päev, kui juhtusin nägema, kuidas vanaisal väga halb hakkas. Kõik askeldasid tema ümber ja mina lipsasin vaikselt uksest välja. Esialgu oli vaid suur hirm, jooksin metsa, mis juba siis oli mu varjupaik ja kaitsja, ja juurdlesin nähtu üle: mis on see hirmus valu, mis suure tugeva mehe naisehäälega karjuma paneb?

      Ma ei tea, mis seal metsas juhtus, arvan, et kohtusin Isand Surma endaga. Mu hinge tuli suur rahu. Korjasin ülaseid, hinges ülev tunne ja teadmine, et need ilusad lilled panen vanaisale kaasa tema viimsele teekonnale. Selle ilusa teadmise kõrvalt kadus igasugune hirm ja kahtlus. Surma ja suremist pole ma pärast seda enam kunagi kartnud. Kui nii võib öelda, siis tajusin neil hetkedel vanaisa lahkumist ja teadsin kindlalt, et see pole sugugi kole, vaid hoopis vabanemise teekond…

      Lilled pihus, läksin vanatädi juurde ja ütlesin, et vanaisa on nüüd surnud. Õige sõnumitooja tuli alles tükk aega hiljem ja muidugi vaadati mind imelikult: ma lihtsalt ei saanud ju veel sellest surmast teada. Aga ma teadsin.

      Hiljem matustel ei saanud ma aru, miks kõik nutavad. Luusisin mööda surnuaeda ja kõnelesin nendega, kes puhkasid nimetutes haudades. Vanaisaga oli kõik korras, aga ühe väikese haua peal pidin küll nutujoru ajama: seal oli väike tüdruk, kes igatses oma ema järele, aga ei teadnud temast midagi… Sõjaaegne haud, kurb lugu. Käisin seal hiljem alati, kui surnuaeda sattusin,