Diplomaatia. Henry Kissinger

samas ometi sõlmides enneolematu ulatuse ja haardega liite ja võttes endale rahvusvahelisi kohustusi.

      Iseärasused, mida Ameerika on endale kogu oma ajaloo vältel omistanud, on tekitanud kaks vastandlikku välispoliitilist hoiakut. Ühest küljest väidetakse, et Ameerika teenib omaenda väärtusi kõige paremini sellega, et ta täiustab demokraatiat siseriigis, toimides majakana kogu ülejäänud inimkonna jaoks; teisest küljest aga kinnitatakse, et Ameerika väärtused panevad talle kohustuse tõtata nende väärtuste eest ristisõtta kogu maailmas. Kord kannustatuna algaegade nostalgiast, kord jälle kauni tuleviku igatsusest, on Ameerika mõte aina kõikunud isolatsionismi ja kaasalöömise kohustuse vahel, ehkki pärast Teist maailmasõda on domineerinud vastastikuse sõltuvuse realiteedid.

      Mõlemad mõttevoolud – Ameerika kui majakas ja Ameerika kui ristisõdalane – peavad normaalse maailmakorra aluseks demokraatiat, vaba kaubavahetust ja rahvusvahelist õigust. Kuna aga niisugust maailmakorda pole seni veel olemas olnud, loevad teised ühiskonnad sellist nägemust sageli utoopiliseks, kui mitte lapsikuks. Ometi ei ole välispoliitiline skepsis iial suutnud tuhmistada Woodrow Wilsoni, Franklin Roosevelti või Ronald Reagani aateid ega õieti öelda ühegi teise kahekümnenda sajandi Ameerika presidendi idealismi. Veel enam, see on kannustanud Ameerika usku, et ajalugu on võimalik ohjeldada, ja et kui maailm siiralt ihkab rahu, peab ta täitma Ameerika kõlbelisi ettekirjutisi.

      Mõlemad mõttevoolud on Ameerika kogemuse viljad. Ehkki varem on olemas olnud teisigi vabariike, pole ühtki neist teadlikult loodud vabaduseideaalide kaitseks. Mitte kunagi polnud inimhulgad asunud teele uuele mandrile, et hakata seal metsikut loodust taltsutama vabaduse ja kõigi ühise õitsengu nimel. Nõnda siis juhtus, et need kaks pealtnäha nii vastandlikku lähenemisviisi – isolatsionistlik ja misjonlik nägemus – peegeldasid tegelikult ühist süvaveendumust: Ühendriikidel on maailma parim valitsemissüsteem ja ülejäänud inimsugu võib saavutada rahupõlve ja jõuda õitsvale järjele, kui ta hülgab traditsioonilise diplomaatia ning hakkab rahvusvahelisse õigusse ja demokraatiasse suhtuma ameerikaliku aukartusega.

      Ameerika rännak läbi rahvusvahelise poliitika peegeldab veendumuse võitu kogemuse üle. Sellest ajast peale, kui Ameerika maailmapoliitika areenile astus, on tema käsutuses olnud nii ülekaalukas jõud ja teda on kandnud nii raudne veendumus oma ürituse õigsuses, et meie sajandi peamised rahvusvahelised lepped on olnud Ameerika väärtuste kehastused – alates Rahvasteliidust ja Kelloggi-Briand’i paktist kuni Ühinenud Rahvaste deklaratsioonini ja Helsingi lõppaktini välja. Nõukogude kommunismi kokkuvarisemine tähistas Ameerika ideaalide vaimset triumfi ja seadis Ameerika nagu pilkeks silm silma vastu niisuguse maailmaga, mille eest ta oli püüdnud kogu oma ajaloo vältel põgeneda. Uues kujunevas rahvusvahelises süsteemis on rahvuslus saanud uue elustava süsti. Rahvused kaitsevad meelsamini oma kitsaid huvisid kui ülevaid põhimõtteid ja nende vahel valitseb pigem konkurents kui koostöö. Mingid erilised märgid ei näita, et see igivana käitumismall on muutunud või et see võiks eelolevatel aastakümnetel tõenäoliselt muutuma hakata.

      Tekkiv uus maailmakord aga on uudne selle poolest, et esimest korda on kujunenud olukord, kus Ühendriigid ei saa maailmast tagasi tõmbuda ega seal ka mitte domineerida. Ameerika ei saa ümber hinnata rolli, mis ta endale läbi kogu oma ajaloo on määranud, ja seda ta ei tohikski üritada. Kui Ameerika rahvusvahelisele areenile astus, oli ta noor ja jõuline riik ja tal jätkus jõudu, et sundida maailma kohanema ameerikaliku nägemusega rahvusvahelistest suhetest. Teise maailmasõja lõpul 1945. aastal olid Ühendriigid sedavõrd võimsad (teataval hetkel andis Ameerika 35 protsenti kogu maailma ühistoodangust) ja tema saatuseks näiski olevat kujundada maailma vastavalt oma eelistustele.

      1961. aastal kuulutas John F. Kennedy enesekindlalt, et nii tugev riik nagu Ameerika suudab „maksta mis tahes hinda, kanda mis tahes koormat”, et tagada vabaduse edukäiku. Kolm aastakümmet hiljem pole Ühendriikidel enam nii avaraid võimalusi, et nõuda kõigi oma soovide vahetut täitmist. Suurriigi staatusse on tõusnud uued maad. Tänapäeval peavad Ühendriigid taotlema oma eesmärkide saavutamist sammhaaval, ja igas uues väljakutses põimuvad Ameerika väärtushinnangud geopoliitiliste paratamatustega. Üks uus paratamatus seisneb selles, et maailm, kus on olemas mitu võrreldava võimsusega riiki, peab tuginema mingile tasakaalu põhimõttele – ja see pole Ühendriikide silmis kunagi eriti meeldiv väljavaade olnud.

      Kui Ameerika välispoliitiline mõtteviis ja Euroopa diplomaatilised traditsioonid 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil esmakordselt põrkusid, tulid ajaloolise kogemuse erinevused dramaatiliselt ilmsiks. Euroopa juhid püüdsid olemasolevat süsteemi tuttavate meetoditega uuesti läikima lüüa; Ameerika rahusobitajad uskusid, et Suur Sõda ei puhkenud sugugi mitte ületamatute geopoliitiliste vastasseisude tagajärjel, vaid tulenes Euroopa halbadest harjumustest. Oma kuulsas neljateistkümnes punktis ütles Woodrow Wilson eurooplastele, et nüüdsest peale ei tohi rahvusvaheline süsteem enam tugineda jõudude tasakaalule, vaid rahvuslikule enesemääramisele, et nende julgeolek ei tohi enam sõltuda sõjalistest liitudest, vaid peab rajanema kollektiivsel julgeolekul, ja et nende diplomaatilisi vahekordi ei tohi enam salaja korraldada selle ala eksperdid, vaid seda tuleb teha „avalikel läbirääkimistel saavutatud lepete kaudu”. Ilmselt ei olnud Wilson Pariisi tulnud mitte niivõrd rahulepingu tingimusi arutama või siis senist rahvusvahelist korda taastama kui pigem muutma kogu seda rahvusvaheliste sidemete süsteemi, mis oli peaaegu kolm sajandit toiminud.

      Sest nii kaua, kui ameeriklased üldse on välispoliitika teemadel juurelnud, on nad Euroopa hädad ja vaevad kirjutanud jõudude tasakaalu süsteemi arvele. Ja sellest ajast peale, kui Ameerika välispoliitika Euroopale probleemiks muutus, on Euroopa liidrid ameeriklaste omaalgatuslikule globaalse reformi missioonile viltu vaadanud. Mõlemad pooled on käitunud nii, nagu oleks vastaspool saanud oma diplomaatilise käitumise laadi vabalt valida ja oleks võinud kasutusele võtta ka mingi teise, meeldivama meetodi, kui ta vaid oleks olnud targem või rahumeelsem.

      Tegelikult aga oli nii Ameerika kui ka Euroopa välispoliitiline kontseptsioon nende mõlema eriomaste olude produkt. Ameeriklased asustasid peaaegu tühja kontinendi, mida röövellike välisriikide eest kaitses kaks hiigelookeani ja kus nende naabriteks olid nõrgad riigid. Kuna Ameerikal polnud vaja vastu seista ühelegi tasakaalustamist vajavale jõule, poleks tal olnud ka mingit mõtet pead murda tülikate tasakaaluprobleemide kallal, isegi kui tema juhid oleksid tulnud pentsikule mõttele hakata kopeerima Euroopa tingimusi inimeste hulgas, kes olid Euroopale selja pööranud.

      Masendavad julgeolekudilemmad, mis vaevasid Euroopa rahvaid, olid Ameerikale ligi saja viiekümne aasta vältel tundmatud. Kui need lõpuks üles kerkisid, osales Ameerika kahes Euroopa rahvaste poolt valla päästetud maailmasõjas. Mõlemal korral, kui Ameerika sõtta sekkus, oli jõudude tasakaalu printsiip juba lakanud toimimast, ja siit paradoksaalne järeldus: seesama jõudude tasakaal, mida ameeriklased enamasti põlastasid, tagas tegelikult Ameerika julgeolekut seni, kuni see kavandatud viisil toimis; Ameerika aga tõmmati rahvusvahelisse poliitikasse sellesama süsteemi lagunemise tõttu.

      Euroopa rahvad ei valinud jõudude tasakaalu põhimõtet oma suhete korraldamise vahendiks mitte mingi kaasasündinud sõjakuse tõttu või Vanale Maailmale omasest intriigiarmastusest. Kui rõhuasetus demokraatiale ja rahvusvahelisele õigusele oli Ameerika ainulaadse julgeolekutunde produkt, siis Euroopa diplomaatia sepistati karmide kogemuste elukoolis.

      Euroopale sunniti jõudude tasakaalu poliitika peale alles siis, kui luhtus tema esmane püüdlus, keskaegne unistus universaalsest impeeriumist, ja kui selle igivana ihaluse tuhast tõusis terve hulk enam-vähem ühetugevusi riike. Kui sel kombel kujunenud riikiderühma liikmed tahavad üksteisega kuidagi toime tulla, on olemas ainult kaks mõeldavat lahendust: kas kasvab üks riik nii tugevaks, et hakkab domineerima kõigi teiste üle ja loob ise impeeriumi, või siis ei saa ükski riik iial nii võimsaks, et seda eesmärki saavutada. Viimati nimetatud juhul talitsetakse rahvusvahelise kogukonna kõige agressiivsema liikme ambitsioone teiste liikmete ühistegevusega; või teiste sõnadega – jõudude tasakaalu poliitikat rakendades.

      Jõudude tasakaalu süsteem iseendast ei tähenda kriiside või isegi sõdade ärahoidmist. Ladusalt toimivana piiras see lihtsalt ühe riigi võimet teiste üle valitseda ja kärpis konfliktide ulatust. Selle eesmärgiks ei olnud