Diplomaatia. Henry Kissinger

Prantsusmaa rahvusliku rikkuse.

      Suurbritannia tasakaalustaja-roll peegeldas geopoliitilist realiteeti. Suhteliselt väikese saareriigi püsimine Euroopa ranniku lähedal oleks tingimata ohtu sattunud, kui kõik kontinendi ressursid oleksid koondunud üheainsa valitseja kätte. Sest Inglismaa (niisugusena, nagu ta oli enne ühinemist Šotimaaga 1707. aastal) oleks sellisel juhul nii ressursside kui rahvaarvu poolest kaugelt alla jäänud ja varem või hiljem mõne kontinendiimpeeriumi saagiks langenud.

      1688. aasta kuulus revolutsioon viis Inglismaa otsekohe vahetusse konflikti Prantsuse kuninga Louis XIV-ga. Kuulus revolutsioon kukutas katoliikliku kuninga James II. Otsides kukutatud kuningale mandrilt protestantlikku asendajat, valis Inglismaa selleks Oranje Willemi, Madalmaade asehalduri (Stadthalter’i), kellel tänu abielule kukutatud kuninga tütre Maryga oli kahtlasevõitu nõudeõigus Inglise troonile. Koos Willemiga päris Inglismaa ka käimasoleva sõja Louis XIV-ga praeguse Belgia territooriumi pärast, kus leidus suurel hulgal tähtsaid kindlusi ja sadamaid, mis paiknesid Briti ranniku ohtlikus läheduses (ehkki nendega seotud mured võtsid kindlama kuju alles hiljem). Willem – Inglise kuningana William III – teadis, et kui Louis suudab need kindlused enda valdusse saada, kaotab Holland oma iseseisvuse; Euroopas kasvavad Prantsusmaa hegemoonia väljavaated olulisel määral ja Inglismaad ähvardab otsene oht. Williami kindel veendumus, et tänapäevase Belgia territooriumi kaitseks Prantsusmaa vastu tuleb sinna saata Inglise väed, kuulutas ette Inglismaa otsust võidelda Belgia pärast ka 1914. aastal, kui sinna tungisid sakslased.

      Võitluses Louis XIV vastu jäigi William nüüdsest peale eestvedajaks. Lüheldane, küürakas ja astmaatiline William ei paistnud esmapilgul küll olevat see mees, kelle saatusest määratud ülesandeks oli Päikesekuninga alandamine. Kuid tal oli raudne tahe, mida vääristas erakordne vaimunõtkus. Ta tegi endale selgeks – ja küllap vist põhjendatult –, et kui Louis XIV-le, Euroopa niigi kõige võimsamale monarhile antakse võimalus vallutada Hispaania Madalmaad (praegune Belgia), satub Inglismaa tõsisesse ohtu. Prantsuse kuninga hoiatamiseks tuli kokku klopsida koalitsioon, ja seda mitte mingi abstraktse jõudude tasakaalu teooria õigustamiseks, vaid nii Hollandi kui Inglismaa iseseisvuse tagamiseks. William mõistis, et Louis XIV plaanid Hispaania ja Hispaania valduste suhtes muudavad Prantsusmaa õnnestumise korral üliriigiks, mida ei suuda enam pidurdada ükski riikide kombinatsioon. Selle ohu ennetamiseks hakkas ta partnereid otsima ja leidis need peagi. Rootsi, Hispaania, Savoia, Austria keiser, Saksimaa, Hollandi vabariik ja Inglismaa moodustasid Suure Alliansi – suurima koalitsiooni, mis uusaegses Euroopas eales on üheainsa suurriigi vastu välja astunud. Umbes veerand sajandi jooksul (1688–1713) sõdis Louis selle koalitsiooniga peaaegu lakkamatult. Kuid lõppude lõpuks osutusid Euroopa teiste riikide erihuvid siiski tugevamaks kui Prantsuse raison d’état. Prantsusmaa jäi küll Euroopa tugevaima riigina püsima, kuid domineerivaks jõuks polnud talle määratud tõusta. See oli toimiva jõudude tasakaalu klassikaline näide.

      Williami vaenulikkus Louis XIV vastu polnud mingis mõttes isiklik ega kannustanud seda ka Prantsuse-vastased tunded; selles peegeldus vaid kaine arusaamine Päikesekuninga jõust ja piiritutest ambitsioonidest. Kord pihtis William ühele oma abilisele, et kui ta oleks elanud kuueteistkümnenda sajandi keskpaigas, kus Habsburgid ähvardasid muutuda domineerivaks jõuks, siis oleks ta olnud „samal määral prantslane kui nüüd hispaanlane”⁷⁴ – ja see kõlas samamoodi kui Winston Churchilli vastus etteheidetele 1930-ndatel aastatel, et ta on Saksa-vastane: „Vastupidiste asjaolude korral võiksin ma samahästi olla ka Saksamaa poolt ja Prantsusmaa vastu.”⁷⁵

      William oli igati valmis Louis XIV-ga läbirääkimisi pidama, kui leidis, et see on jõudude tasakaalu säilitamise seisukohalt kõige kasulikum. William oli lihtsalt arvamusel, et Inglismaa peab säilitama üldist tasakaalu Habsburgide ja Bourbonide vahel, järelikult on Euroopa stabiilsuse tagatiseks Briti abiga see pool, kes on parajasti nõrgem. Juba Richelieust saadik oli nõrgemaks pooleks alati Austria, ja seepärast liitus Suurbritannia Prantsuse ekspansioonihimu talitsemiseks Habsburgidega.

      Kui selline tasakaalustaja funktsioon esimest korda päevakorrale kerkis, ei leidnud see Briti avalikkuses erilist poolehoidu. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul oli Briti avalikus arvamuses valitsevaks hoiakuks isolatsionism – kaunikesti samamoodi nagu Ameerikas kaks sajandit hiljem. Põhiliseks argumendiks kujunes väide, et ähvardusele jõuab alati reageerida siis, kui see tegelikult üles kerkib. Polevat vaja võidelda oletusliku ohuga, et mingi riik võib kunagi tasapisi midagi ette võtta.

      Willem mängis täpselt samasugust rolli nagu Theodore Roosevelt hiljem Ameerikas, hoiatades oma valdavalt isolatsionismimeelseid alamaid, et nende julgeolek sõltub aktiivsest sekkumisest meretaguste jõudude tasakaalustamispoliitikasse. Ja tema kaasmaalased nõustusid niisuguste vaadetega märksa kiiremini kui ameeriklased Roosevelti seisukohtadega. The Craftsman, põhiliselt opositsiooni seisukohti avaldav ajaleht, kirjutas umbes kakskümmend aastat pärast Williami surma, et jõudude tasakaal on üks „Briti poliitika kõige algupärasemaid ja kestvamaid põhiprintsiipe” ja et rahu Euroopa mandril on „meie kaubandusest elatuva saare õitsengule sedavõrd tähtis, et iga Briti valitsus peab selle säilitamise eest ise pidevalt hoolt kandma, ja kui teised seda rikuvad või ähvardavad, peab ta selle uuesti jalule seadma”.⁷⁶

      Jõudude tasakaalu tähtsuse üksmeelne tunnustamine aga ei vaigistanud Inglismaal dispuute selle poliitika elluviimise parima võimaliku strateegia küsimuses. Oli olemas kaks koolkonda, mis esindasid kaht peamist parlamentaarset parteid ja millele Ühendriikides pärast maailmasõdu võib leida üsna ilmseid paralleele. Viigid väitsid, et Suurbritannia peab sekkuma ainult juhul, kui tasakaal tegelikult ohtu sattub, ja ka siis ainult seniks, kuni oht on kõrvaldatud. Toorid seevastu uskusid, et Suurbritannia tähtsaimaks ülesandeks on jõudude tasakaalu kujundada, ja mitte seda pelgalt kaitsta. Viigide arvates oli piisavalt aega, et kallaletungi Madalmaadele tagasi tõrjuda ka siis, kui see on juba tegelikult toimunud; toorid aga väitsid, et äraootamispoliitika võib anda agressorile võimaluse tasakaalu pöördumatult kahjustada. Ja kui Suurbritannia ei taha võidelda Doveris, peab ta agressioonile vastu hakkama juba Reini ääres või ükskõik kus mujal Euroopas, kus jõudude tasakaal näib ohtu sattuvat. Viigid pidasid liidusuhteid ajutiseks hädavahendiks, mis tuleb lõpetada, kui ühisürituse jätkamine pärast võidu saavutamist vaieldavaks muutub, toorid seevastu soovitasid Briti osalust püsivates koostööorganisatsioonides, mis lubaksid Suurbritannial hõlpsamini sündmuste käiku mõjutada ja rahu säilitada.

      Lord Carteret, kes oli aastail 1742–1744 tooride valitsuse välisminister, propageeris kõlavasõnaliselt Suurbritannia püsivat seotust Euroopas. Ta mõistis hukka viigide kalduvuse „ignoreerida kõiki mandril toimuvaid segadusi ja rahutusi, soovimata vaenlaste leidmiseks kodusaarelt lahkuda, pühendudes oma ärile ja oma lõbustustele, ja selle asemel, et ohtudele võõral pinnal vastu astuda, rahulikult kodus tukkuda, kuni hädaoht juba meie enda uksele koputab”. Kuid Suurbritannia, väitis ta, peab oma püsivaid huve kaitstes tõsiasjadele silma vaatama ja vastukaaluna Prantsusmaale toetama Habsburge, „sest kui Prantsuse kuningas lõplikult vabaneb rivaalist mandril, võib ta julgelt istuda oma vallutuste keskel, võib kahandada garnisone, likvideerida kindlusi ja oma väeüksused laiali saata; ent kogu seda rikkust, mille varal Euroopa lagendikele praegu sõdureid külvatakse, hakatakse õige pea kasutama niisuguste plaanide elluviimiseks, mis on meie riigile palju ohtlikumad. … Järelikult, aulikud lordid… peame toetama Austria keisrikoda, ainsat jõudu, mida võib asetada kaalukausile Bourbonide soost valitsejate vastu.”⁷⁷

      Viigide ja tooride välispoliitilise strateegia erinevused olid praktilist, mitte filosoofilist laadi; taktikalised, mitte strateegilised; ja need peegeldasid parteide erinevat arusaama Suurbritannia haavatavusest. Viigide äraootamispoliitikas kajastus veendumus, et Suurbritannia ohutusemarginaal on tegelikult väga avar. Tooride meelest ei olnud Suurbritannia positsioon sugugi nii kindel. Kahekümnendal sajandil võib peaaegu täpselt samasugust erinevust täheldada Ameerika isolatsionalistide ja globalistide vahel. Nii kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi Suurbritannial kui kahekümnenda sajandi Ameerikal oli ühtviisi raske veenda oma kodanikke, et nende julgeolek nõuab pigem püsivat osalust kui isolatsiooni.

      Aeg-ajalt kerkis nii siin kui seal esile riigijuhte, kes püüdsid rahvast veenda