12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele. Jordan B. Peterson

isegi kui makk ei olnud kohal. Kui mõni suurem lind söandaski pesakasti lähedal suvalise puu otsa istuda ja puhata, lõi kamikaze-käblik ta suure tõenäosusega oksalt maha.

      Aga käblikud ja merivähid erinevad suuresti. Merivähid ei lenda, laula ega istu puu otsas. Käblikutel on suled, mitte kõva koorik. Käblikud ei saa hingata vee all ja harva serveeritakse neid võiga. Ometi sarnanevad nad olulistes asjades. Näiteks vaevavad mõlemaid kinnismõtted staatusest ja positsioonist nagu suurt osa elusolendeid. Norra zooloog ja võrdlev psühholoog Thorlief Schjelderup-Ebbe pani juba 1921. aastal tähele, et isegi tavalised kodukanad seavad sisse „nokkimiskorra“.7

      Kanamaailma „Kes on kes?“ määramisel on olulised tagajärjed iga individuaalse linnu ellujäämisele, seda eriti raskel ajal. Linnud, kellel on alati esimesena juurdepääs hommikul aedikusse puistatavale toidule, on VIP-kanad. Nende järel tulevad teise viiuli mängijad, kiibitsejad ja wannabe’d. Siis on kolmanda järgu kanade kord ja nii edasi, ligaste, osa sulgi kaotanud ja karmilt nokitud armetute isenditeni kanahierarhia madalaimal, puutumatute kastis.

      Kanad, nagu äärelinlasedki, elavad kogukondlikult. Laululinnud, nagu käblikud, ei ela nõnda, aga neilgi on domineerimishierarhia. See on lihtsalt suurema ala peale laiali hajunud. Kõige nutikamad, tugevamad, tervemad ja suurima õnnega koos olevad linnud elavad parimal alal ja kaitsevad seda. Seetõttu jäävad nad suurema tõenäosusega silma esmaklassilistele paarilistele ning neil kooruvad tibud, kes jäävad ellu ja arenevad jõudsalt. Kaitse tuule, vihma ja kiskjate eest, samuti nagu juurdepääs eriti heale toidule, alandavad märgatavalt stressitaset. Territoorium on oluline ning territoriaalsete õiguste ja ühiskondliku staatuse vahe on väike. Sageli on see elu ja surma küsimus.

      Kui hästi paika saadud hierarhiaga laululindude elualas levib lindude nakkushaigus, on kõige vähem dominantsed ja kõige enam stressis linnumaailma madalaimatel redelipulkadel asuvad linnud need, kes suurima tõenäosusega haigestuvad ja surevad.8 See kehtib samavõrd inimasustuse kohta, kui linnugripiviirus ja muud haigused üle planeedi pühivad. Vaesed ja stressis olevad surevad alati esimestena ja arvukalt. Nad on ka palju vastuvõtlikumad mittenakkavatele haigustele, näiteks vähile, suhkruhaigusele ja südamehaigustele. Nagu öeldakse, kui aadlikud saavad nohu, sureb töölisklass kopsupõletikku.

      Kuna territoorium on oluline ja parimaid asualasid on alati kitsalt käes, põhjustavad territooriumiotsingud loomade vahel konflikte. Konflikt omakorda tekitab teise probleemi: kuidas võita või kaotada nõnda, et lahkarvamuse osapooled ei maksaks liiga kõrget hinda. See aspekt on eriti oluline. Kujuta ette, et kaks lindu kraaklevad ihaldusväärse pesitsusala pärast. Suhtlus võib kergesti muutuda sõna otseses mõttes füüsiliseks võitluseks. Sellistes tingimustes võidab enamasti üks lind, üldjuhul suurem, aga ka võitja võib võitluses viga saada. See tähendab, et kolmas, vigastamata lind, nutikas kõrvalseisja, saab võimalust kasutades mängu astuda ja nüüd vigastatud võitjat lüüa. Kahe esimese linnu jaoks ei ole see sugugi hea lahendus.

      Konflikt ja territoorium

      Aastatuhandete jooksul on teistega samal territooriumil elama sunnitud loomad õppinud seetõttu palju nippe, et saavutada ülempositsiooni, aga riskida seejuures võimalikult väikeste kahjudega. Näiteks võidetud hunt pöörab end selili, paljastades kõri võitjale, kes siis suvatseb jätta selle läbi närimata. Nüüd domineeriv hunt võib tulevikus siiski jahikaaslast vajada, isegi sedavõrd haletsusväärset nagu äsja võidetud vaenlane. Habeagaamid, tähelepanuväärselt sotsiaalsed sisalikud viibutavad üksteisele rahumeelselt esijäsemeid, et väljendada soovi jätkuva ühiskondliku harmoonia järele. Delfiinid tekitavad jahipidamise ja muudel suure erutuse aegadel erilisi helisid, et vähendada võimalikke konflikte parve dominantsete ja alluvate liikmete vahel. Niisugune käitumine on elusolendite ühiskondades üldlevinud.

      Mere põhjas raipeid otsivad merivähid ei ole erand.9 Kui mõne tosina püüad ja uude asukohta viid, saad jälgida nende staatuse kujundamise rituaale ja tehnikaid. Iga merivähk asub kõigepealt uut ala läbi uurima, osalt selle detailide kaardistamiseks, osalt hea varjupaiga leidmiseks. Merivähid õpivad elupaiga kohta palju ja nad peavad meeles, mida teada saavad. Kui merivähki pesa lähedal ehmatada, taganeb ta kiiresti ja püsib pesas varjus. Aga kui ehmatada teda mõnevõrra kaugemal, tormab ta otsekohe lähima sobiva varjupaiga poole, mille ta on varem kindlaks teinud ja mida ta nüüd mäletab.

      Merivähk vajab puhkamiseks turvalist peidupaika, kiskjate ja loodusjõudude mõjude eest kaitstut. Enamgi veel, sedamööda, kuidas merivähid kasvavad, nad kestuvad ehk heidavad maha kooriku, mis muudab nad pikaks ajaks pehmeks ja haavatavaks. Urg kivi all on merivähile hea kodu, eriti kui see asub paigas, kuhu end mõnusalt sisse seadnud merivähk saab vedada sissepääsu varjamiseks teokarpe ja muid mittelagunevaid jäänuseid. Paraku võib juhtuda, et uuel alal on vaid piiratud arv häid urge või peidupaiku. Neid on vähe ja need on kõrges hinnas. Teised merivähid leiavad need sageli üles.

      See tähendab, et piirkonda uurides kohtuvad merivähid alailma. Teadlased on kindlaks teinud, et isegi isolatsioonis kasvanud merivähk teab, mida sellisel puhul teha.10 Tal on närvisüsteemi kaasa antud keerulised kaitse- ja ründevalmiduskäitumine. Ta hakkab ringi tantsisklema nagu poksija, avades ja tõstes sõrgu, liikudes ette, taha ja küljelt küljele, imiteerides vastast, viibutades avatud sõrgu edasi-tagasi. Samal ajal kasutab ta silmade all asuvaid erilisi näärmeid, et suunata vastase pihta vedelikujugasid. Vedel eritis sisaldab kemikaalide segu, mis annab teistele merivähkidele infot ta suuruse, soo, tervisliku seisundi ja tuju kohta.

      Vahel mõistab merivähk sõra näitamisest selle suuruse järgi otsekohe, et ta on vastasest palju väiksem, ja taganeb võitluseta. Pihustatava vedeliku kaudu vahetatud keemiline info võib mõjuda samamoodi, veendes kehvema tervisega või vähem agressiivset merivähki taganema. See on erimeelsuste lahendamise esimene tasand.11 Kui merivähid on suuruse ja arvatavate võimete poolest väga sarnased või vedelikuvahetus ei ole piisavalt informatiivne, liigutakse edasi erimeelsuste lahendamise teisele tasandile. Tundlatega pööraselt vehkides ja alla suunatud sõrgadega tungib üks peale ja teine taganeb. Siis asub kaitsja omakorda pealetungile ja agressor taganeb. Mõne sellise tiiru järel võib närvilisem merivähk tunda, et jätkamine ei ole tema huvides. Ta hakkab vaistlikult saba võbistama, sööstab tagurpidi minema ja kaob, et kusagil mujal õnne katsuda.

      Kui aga kumbki kõhklema ei löö, liiguvad merivähid kolmandale tasandile, mis tähendab juba tõsist võitlust.

      Sedapuhku ründavad nüüdseks raevunud merivähid üksteist tigedalt, sõrad välja sirutatud, et teineteisest kinni haarata. Mõlemad püüavad vastast selili pöörata. Edukalt selili pööratud merivähk järeldab, et teine suudab tõsiselt viga teha. Üldjuhul annab ta alla ja lahkub (kuigi on tulist põlgust täis ja võitja selja taga peksab ta üle lõputult keelt). Kui kumbki teist selili pöörata ei suuda või kui selilipööratu sellest hoolimata alla ei anna, liiguvad merivähid edasi neljandale tasandile. See toob kaasa tohutu riski ja see ei ole midagi niisugust, millesse end pikemalt järele mõtlemata mässida: üks merivähk, või ka nad mõlemad, väljub järgnevast kismast vigastatuna, võimalik, et surmavalt.

      Loomad lähenevad teineteisele aina kiiremini. Nende sõrad on avali, nii et nad saavad haarata jalast, tundlast, silmavarrest või ükskõik millest muust väljaulatuvast ja haavatavast. Kui kehaosa on korralikult haardesse saadud, tõmbab haaraja end sabaga järsult tagasi, sõrg kindlalt kinni klammerdatud, ja püüab haardes olevat ära rebida. Niisuguse seisuni arenenud tülid lõpevad üldjuhul selge võitja ja kaotajaga. Kaotaja ellujäämine ei ole väga tõenäoline, eriti kui ta jääb nüüd surmavaenlaseks muutunud võitja territooriumile.

      Olenemata sellest, kui agressiivselt merivähk käitus, ei ole ta lahingu kaotamise tagajärjel valmis edasi võitlema isegi varem löödud vastasega. Võidetud konkurent kaotab enesekindluse, vahel mitmeks päevaks. Mõnikord on kaotusel isegi tõsisemad tagajärjed. Kui domineeriv merivähk saab kõvasti lüüa, tema aju põhimõtteliselt lahustub. Siis kasvab talle uus, alistuja aju – selline, mis sobib ta nüüdse madala positsiooniga.12 Tema esialgne aju ei ole piisavalt keeruline, et hakkama saada muutusega kuningast karjakrantsiks ilma sõna otseses mõttes täielikult lahustumata ja uuesti kasvamata. Igaüks, kes on kogenud