Kuidas hoida armastust?. Kärt Kase

ja teine välismaalane. Tutvun Anna (22) ja Jörgeniga (29). Anna on inseneri eriala üliõpilane TTÜ-s. Ta on käinud küll ettevõttepraktikal, aga ei tööta praegu. Hobiks on graafiline disain. Jörgen on sakslasest hambaarst, kes viibib vabal ajal hea meelega looduses, lisaks on ta linnuvaatleja. Nad on koos olnud aasta aega ning tutvusid Saksamaal, kui Anna oli seal üheks semestriks vahetusüliõpilane. Enamik aega on neil olnud kaugsuhe, aga nüüd on Jörgen olnud Anna pealekäimisel poolteist nädalat Eestis puhkusel, et uurida, kas ta saaks ka siin oma erialal töötada. Samas on Jörgen veendunud, et Annal oleks parem Saksamaale kolida. Elukoha teemast on saanud tüliõun, mis ähvardab tõsiselt nende suhet.

      See on Anna jaoks esimene tõsine armumine ja ta on kurb, et suhte alguses, kus võiks olla õnnelik ja rõõmus, on neil juba suured tülid ja kategoorilised eriarvamused. Seetõttu hakkabki talle järjest rohkem tunduma, et äkki oleks õige suhe lõpetada, kuigi see on valus samm. Jörgenil on enne olnud kaks kolmeaastast suhet. Esimene oli samuti kaugsuhe, mis ei toiminud. Järgmine naine oli spetsiaalselt valitud selline, kes elas temaga samas linnas ja isegi samal tänaval ning hindas stabiilsust ja kodukesksust. Temaga hakkas igav ning lühikest aega pärast mitte väga kurba lahkuminekut kohtus Jörgen armsa Annaga Eestist.

      Uurin Jörgenilt, kuidas mõjutavad tema eelmised suhtekogemused praegust suhet. Ta tõdeb, et Anna oli pärast Beritit kui sõõm värsket õhku: elav ja tegus. Ega ta ei plaaninudki Annaga suhet luua, aga miski temas ei tahtnud leppida sellega, et nende pikad ja kirglikud arutelud igasugustel päevapoliitilistel teemadel lõpevad pelgalt sellepärast, et üks läheb teise riiki.

      Üldiselt võib suhte esimese kahe aasta jooksul ette tulla eriarvamusi ja nende klaarimisi. See on suhte arengu etapp, et paika loksutada, kuidas minu ja sinu viisist saab meie viis. Uurin, kuivõrd see võib kehtida Anna ja Jörgeni puhul. Kas te muudel teemadel ka tülitsete? Jah, ikka. „Seega, kui te kokku koliks, jääks tülid alles?“ Paar ei oska vastata. Kuna nende energia läheb hetkel paljuski selle peale, et oma argumente teisele selgeks teha, miks just ühe või teise kodumaal oleks neil koos hea elada, siis nad ei oska oma suhet ilma selle dünaamikata ette kujutadagi.

      Uurin teise kandi pealt: kuidas nende suhe erineb sõltuvalt sellest, kas nad on koos või eraldi. Eraldi olla on okei, nad skaibivad igal õhtul ja räägivad päevasündmustest. Nad on korraldanud nii, et kohtumisi ei jääks harvemaks kui kord kuus. See on paras aeg, mis vastu pidada. Laias laastus on taasnägemine rõõmustav ja kaks päeva on koos tore. Aga kui üks peab jälle lahkuma ja mõte läheb tuleviku peale, et „mis meist saab“, lähevad suusad risti. Jörgen väljendab, et tema meelest on Anna see, kes n-ö ära pöörab: muutub ärevaks, tujukaks ja kurjaks. Siis on iga asi, mida Jörgen teeb, vale. Täpsustan Annaga, kas halb tuju on tavaliselt situatsioonipõhine või tuleneb inimesest: et mees talle paljude kohtade pealt ei meeldi. Anna ei oska öelda. Ta teab vaid, et kui Jörgen kommenteerib, et jälle ta tujutseb ja on kui tige herilane, siis hakkavad nad nägelema selle üle, kuidas teineteisega suhtlema peab, ning mõlemad tahavad endale viimase sõna õigust. Sisu asemel hakkab vaidlus vormi üle, toimub võitlus: kes jääb peale. Kuna kohtumise aeg saab otsa, siis jätkame järgmisel korral.

      Päevikukatked

      Jörgen

      Huvitav, et medalil on tõepoolest kaks poolt. Mulle üldiselt meeldib, et Annal on oma arvamus ja selgroog. Me mõlemad naudime oma arutelu maailmas toimuva üle, aga kui ta seda minu vastu kasutab, siis see on ebamugav ja üldse mitte atraktiivne.

      Anna

      Mulle oli natuke lohutuseks mõte, et suhte alguses klaaritaksegi asju ning see on normaalne. Mul ju kogemus puudub ja tõesti tekkis hirm, et kas see ongi see kõige ilusam osa suhtest. Natuke segane on see, mida terapeut küsis, et kas me siis tülitseks, kui me kogu aeg koos oleks. Tõesti ei oska sellele vastata ja see härib mind. Närvidele käib ka mu enda pahurus… Jörgenil on õigus, see lööb mingil hetkel välja ja ma ei saa sinna midagi parata. Kuna ma ei tea, mis selle taga on, ei oska ka ennast aidata.

      Teraapia

      Ma ei ole kindel, et nende probleem on see, kes kelle juurde kolib. Pigem on see midagi muud. Vahel on nii, et lahendad justkui teema ära, aga probleem jääb alles. Otsustan vaadata Anna ja Jörgeni suhet üldisemalt tasandilt ning me teeme suhtevajaduste harjutuse (vt lisa 1). Selgub, et Anna kõige tähtsam suhtevajadus on hoolivuse väljendamine. Äkki see on hoopis teema, mille kaudu peaks vaatama nende vaidlusi elukoha üle?

      Uurin, kuivõrd tema eelistused elukoha suhtes on seotud vajadusega, et Jörgen oma hoolivust välja näitaks. Ja siit selgub minu (ja tundub, et ka paari) jaoks oluline aspekt. Anna räägib, et Jörgen on väga iseseisev inimene: tal on oma töö, hobid, sõbrad. (Vaatan kiirelt, et mehe jaoks ei ole tõepoolest ühiselt vaba aja veetmine olulisemate suhtevajaduste hulgas). Annale on jäänud mulje, et Jörgen pigem soovib enda kõrvale sarnast kaaslast, kes saab endaga hästi hakkama; kellel on oma elu ja tegemised. Vahepeal saavad nad kokku ja veedavad mõnusalt aega ning lähevad taas oma toimetuste juurde. Kui Anna koliks Saksamaale, siis ta oleks seal täiesti üksi, ning ta pelgab, et Jörgen ei suudaks nii hooliv olla, et tema üksindustunnet leevendada. Ajaga leiaks Anna muidugi töö ja oma sõbrad, aga siis oleks juba mehe vastu annus trotsi tekkinud, mis hakkaks suhet ikkagi mürgitama selles stiilis, et „sa ei olnud minu jaoks olemas, kui ma seda vajasin“. See on põnev konstruktsioon ja mind huvitab väga Jörgeni arusaam kujutletavast situatsioonist.

      Jörgen on nõus, et pigem on ta selline inimene, nagu Anna kirjeldab, aga arvab, et kui sellest avameelselt rääkida nagu praegu, suudab ta ehk teadlikult teatud perioodi rohkem pingutada. Siiani pole naine seda aspekti omavahelistes vestlustes välja toonud. Jah, täiskasvanu kuuluvusvajadust ei saa rahuldada ainult perekonnas, vaid on vaja laiemat ringi, kellega lävida ja lähedane olla. Kuna Anna on üldiselt seltsiv ja aktiivne, siis ajapikku tema lähedaste ring laieneks ka Saksamaal. Uurin, kas ta näeb, kuidas tema äsja kirjeldatud hirm ta ärevaks teeb ning Jörgeniga teatud suhtlemismustri käivitab. Anna näeb seda – väga hea!

      Räägin natuke taustaks: paljud inimesed on ärevad, sest elavad illusiooniga, et elu on nende kontrolli all. Eriti kui kunagi on midagi juhtunud, mis oli kontrolli alt väljas, näiteks ema-isa lahutasid, keegi lähedane suri või koliti mujale ja kõik sõbrad jäid maha… Siis võimendub soov asju edaspidi suunata nii, nagu mina tahan. Kuna aga elu ei ole 100% meie kontrolli all, siis on siia ärevuse tekkimine sisse programmeeritud ning kontrollivajadus suureneb veelgi.

      Minu jutt käivitab Jörgeni, kes tunneb selles ära oma esimese pruudi Bärbeli – tüdruku, kellega tal oli ka kaugsuhe. Pruuti oli enne petetud ning ta püüdis oma hirmu selle kordumise ees leevendada sel viisil, et helistas Jörgenile kümme korda päevas ning pahandas, kui mees kohe ei vastanud, isegi kui selleks oli hea põhjus. Lõpuks hakkas ta helistama hambaarstikabineti üldnumbrile, kus Jörgen, tollal veel praktikant, pidi piinlikkusega sekretäri ees vabandama, et neiu tühje kõnesid teeb. Jörgenit häiris ka see, et kui tütarlaps tema juures käis, siis ta vaatas üle, kas kõik asjad on samas kohas, nagu need temast olid jäänud, kuigi mees oli seal ju vahepeal ringi toimetanud.

      Kuidas suhe Annaga sellest kirjeldusest erineb? Õnneks Annaga sellist probleemi pole ja naine nõustub, et tõepoolest ta usaldab partnerit. Kuidas toonane suhe on aga mõjutanud suhet Annaga? Jörgen tunnistab, et ta vist on ikkagi kartnud, et selline kontroll algab millalgi, ning tõdeb, et see võib olla ka üks põhjus, miks ta tahab ühel maal elada – selleks, et jubedat olukorda vältida. Nüüd aga, kui ta selle peale mõtleb, tundub, et ta on üritanud ära hoida midagi ebatõenäolist ning sellega survestanud kokkukolimist, mis on omakorda suhtes pingeid tekitanud.

      Jörgeni peamised suhtevajadused on usaldus, atraktiivsus ja see, et partner oleks tema üle uhke. Arvestades, et usaldus on talle nii oluline, oli tal kindlasti esimest suhet eriti raske hoida. Pole ime, et kogetud emotsioonid teda natuke kummitavad. Pärin, kuivõrd nende hiljutised tülid on tekitanud tunde, et Anna pole tema üle uhke. Jörgen kinnitab, et Anna kriitilisus on tema armastust vähendanud, aga ta on valmis mõtlema, et see on seotud Anna hirmudega, mitte tingimata tema kui