Veidrad voodikaaslased. Jennifer Crusie

sind sisse.”

      Nick tuli kohe tagasi ja suudles teda. Tess liibus ainult hetkeks tema vastu, lubades endal vaid korraks mehe soojust tunda, et siis talle koht kätte näidata. Ent enne, kui ta jõudis midagi öelda, lasi mees temast lahti ja võttis uuesti suuna tillukesele köögile. “Jumaluke, on siin alles segadus,” nentis Nick. “Kas mõni mu õlu on veel alles?” Ta astus üle kassi, kes asutas end taas Tessile sülle hüppama. “Tere, Angela. Ära mind karvaseks tee.”

      Tess vaatas Gina poole.

      “On tõesti aeg see jutuajamine kehaga maha pidada,” tähendas Gina. “Kui sul oleks põll ees, oleksid sa selle ise ära kiskunud.”

      Tess sikutas dressipluusi serva ja langetas pea, püüdes end koguda. “Sinu ettepanek on tagasi lükatud,” hüüdis ta Nickile. “Mine ära.”

      “Sa ei saa tagasi lükata ettepanekut, mida sa pole kuulnudki,” vastas Nick köögist.

      “Sa teed ettepaneku?” küsis Tess hämmeldunult. “Ma ei suuda seda uskuda.”

      Gina kergitas kulme. “Abielu?” sosistas ta Tessile nätsu närides. “Ole nõus.”

      “Muidugi mitte abielu,” ütles Tess Ginale. “Mis ettepaneku sa teed?” küsis ta Nickilt. “Vastus on igal juhul ei, aga ma tahaksin teada, mille ma tagasi lükkan.”

      “Igatahes mitte abieluettepaneku.” Nick nõjatus vastu uksepiita, õllepudel peos. Ta naeratas, olles tõeliselt ahvatlev, poisilikult enesekindel ja lõputult ihaldusväärne. Lõpeta, keelas Tess ennast ja kissitas silmi.

      “Mul on nädalavahetuseks kaaslast vaja,” teatas mees ja muigas. “Mõtlesin kohe sinu peale.”

      “Miks?” päris Tess, püüdes summutada kerget ärevust, mille mehe naeratus temas tekitas.

      “Sest ma vajan sind,” vastas Nick. “Minu elu on olnud tühi sellest saadik, kui sa mu maha jätsid.” Ta korkis õllepudeli lahti ja jõi.

      “Sinu elu pole kunagi tühi olnud, ka mitte pärast minu lahkumist.” Tess pöördus Gina poole. “Ma käisin tal ühel päeval lennujaamas vastas ja stjuardess suudles teda hüvastijätuks. Nagu oleks sõtta minemas. Palju ei puudunud, et ta oleks Nicki sealsamas maha murdnud.”

      Nick hakkas läkastama. “Ta oli kõigest sõber,” selgitas ta neelatades. “Ma olen sõbralik inimene.”

      “Ma tean,” sõnas Tess käsi rinnale risti pannes. “Kao siit.”

      “Tess, kullake.” Nick kummardus ettepoole ja naeratas talle. “Kallike. Musike.”

      “Pagan võtaks, sa oled vist tõsises hädas,” tähendas Tess.

      “Kaelani,” kinnitas Nick. “Ma vajan sind. Üks nädalavahetus. Ilma tagamõtteta.”

      “Ilma seksita,” lisas Tess oma kehast välja tegemata. “Seda pakkumist ma kordama ei hakka.”

      “Nagu soovid,” nõustus Nick. “Kui sa tahad, siis ilma seksita.”

      Tess pöördus Gina poole. “Asi on vist tõesti hull. Ma usun tõepoolest, et ta on hädas.”

      “Muidugi pead sa talle appi minema.” Gina naeratas Nickile häbelikult. “Mina olen poolt. Nüüd on tal sellest teistele head tegemisest mingit kasu.”

      “Sa oled mulle alati meeldinud,” ütles Nick Ginale ja viimane punastas heameelest.

      “Mul on tõtt-öelda kama, kas ma päästan ta või ei, aga kui ma kaasa lähen, saan seda kõike pealt vaadata,” tähendas Tess. “Kui asi on väga hull, siis saan ma selle stjuardessiloo eest isegi oma kättemaksu.”

      “Oled sina alles õilis,” nentis Nick.

      “Aga seda korda, kui sa sihtasutuse heategevusüritusele tulemata jätsid, see ei heasta.” Tess krimpsutas nägu. “Ja kindlasti mitte seda õhtut, kui sa mulle kontserdimaja parklas ei ütlesid. Tunnen naisi, kes lõhuksid su auto rehve ja mürgitaksid su õlut ainuüksi selle õhtu pärast.”

      Nick võpatas ja piidles õllepudelit.

      Tess silmitses teda kõheda tunde ja kasvava ihaga. Mees oli tema korteris kõige ilusam asi. Tõtt-öelda oli ta kõige ilusam asi tema elus. Aga välimus ei loe. Eriti Nicki puhul, kel oli igaks puhuks eri nägu.

      Tess heitis diivanil pikutavale Ginale kõhkleva pilgu.

      Gina puhus nätsumulli katki. “Tee seda.”

      “Võib-olla.” Tess pöördus taas Nicki poole. “Räägi täpsemalt. Ja et see lugu oleks minu vaeva väärt.”

      “See on kohutav,” alustas Nick.

      Gina tõstis jalad põrandale, võpatas ja tõusis. “See on minu lahkumismärguanne.”

      “Ei ole,” väitis Tess. Nick lausus samal ajal: “Tänan sind. Sul on vapustav vaist.”

      “Oota nüüd,” keelitas Tess, aga Gina võttis oma käekoti.

      “Ma pean nagunii minema,” ütles ta Tessile. “Sa oled mulle kallis, aga ma ei taha selles kandis pimedas ringi liikuda ja peale selle pean ma lihasesalvi ostma. Helista pärast ja räägi kõigest.”

      “Vaat, see on üks tark naine,” tähendas Nick, kui ta oli läinud.

      “Sa ütlesid, et ta raiskab tantsides oma elu,” tuletas Tess talle meelde.

      Nick võpatas. “Ma ei öelnud päris nii. Ütlesin, et tantsimine pole mingi eriline karjäär ja et ta on ühel päeval veel hädas, kui ta tulevikku ei planeeri.”

      “Mõned inimesed elavad käesolevas hetkes,” porises Tess. Ta vajus tooli seljatoele ja püüdis unustada, et Gina ongi hädas, kuna ta ei ole tulevikku planeerinud. Nicki juures oli lisaks muule häiriv seegi, et tal oli tihti õigus.

      “Ma eksisin. Anna andeks.” Nick kavatses jätkata, aga Tess raputas pead.

      “Unusta ära. Ma olen pahas tujus ja valan selle sinu peale välja. Selgita nüüd seda segadust.” Ta vaatas üles mehe poole. “Aga mitte niimoodi seistes.” Tess osutas põrandale. “Istu.” Ta silmitses, kuidas mees mööda seina tema tooli kõrval põrandale libises ja ta jalgade juurde istus, suur kere seejuures äärmiselt nõtke. Tess muigas. “Nii on hea. Sa saad põhilistest käskudest aru.”

      “Tule siia minu juurde ja ma viskan selili,” ütles Nick ja Tess tundis, kuidas pulss kiirenes.

      “Mine ära,” ütles ta.

      “Unusta, et ma seda ütlesin,” lausus Nick. “See oli minu kuri kaksikvend.”

      “Sinu ainus kuri kaksikvend on see tobu, kelle juures sa töötad,” märkis Tess.

      “Naljakas, et sa Parki jutuks võtsid...” alustas Nick taas.

      Kui Nick mõni tund varem Pattersoni ja Pattersoni advokaadibüroos oma kabinetti oli astunud, polnud miski lähenevat katastroofi ennustanud. Firmasse saabumine tekitas temas alati hea tunde. Hirmkallis imporditud mahagontahveldis, hirmkallid imporditud idamaised vaibad, hirmkallis antiikmööbel ja suhteliselt kõrgepalgaline sekretär tekitasid temas tunde, nagu oleks ta mõni röövelparun. Ja sel päeval oli elu eriti mõnus: tähtis ja ootamatult kiire võit kohtus, tänulik klient ja vaba pärastlõuna, mida endale meeldival viisil veeta. Kui uksel oleks kiri “Patterson, Patterson ja Jamieson”, oleks elu täiuslik olnud.

      Siis oli kõik hakanud allamäge veerema.

      “Ma olen tagasi, Christine,” ütles ta oma sekretärile. Christine oli kõigutamatult rahulik ilus tumedapäine kolmekümneaastane naine, kes polnud algusest peale Nicki vastu huvi tundnud.

      Christine vaatas teda ükskõikselt.

      “Ei, ära tõuse,” sõnas Nick kabinetti minnes. “Ma leian ise ukse üles.”