Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

– me koosneme inertsete komponentide kogumist, kõiki neid leiab vabalt suvalisest mulla­hunnikust. Olen seda ühes raamatus ennegi öelnud, aga see tõde väärib kordamist: kõik need elemendid, millest koosneb inimene, muudab eriliseks tõsiasi, et neist koosneb inimene. Selles elu ime seisnebki.

Meie elu möödub soojas tukslevas ihus, mille olemasolu me igati enesest­mõistetavaks peame. Kui paljud meie seast teavad umbkaudugi, kus asub põrn ja milliseid ülesandeid see täidab? Või mille poolest erinevad kõõlused ja liigessidemed? Või mis kasu on lümfisõlmedest? Mis te arvate, mitu korda päevas te silmi pilgutate? Viissada korda? Tuhat? Mõistagi pole teil sellest aimugi. Vaadake, inimene pilgutab päevas silmi neliteist tuhat korda – nii sageli, et silmad on ärkveloleku ajal kakskümmend kolm minutit suletud. Ja ometi ei pea me sellele üldse mõtlema, kuna keha täidab iga päev ja iga sekund sõna otseses mõttes loendamatul arvul ülesandeid – neid on kvadriljoneid1, noniljoneid2, kvinetsiljoneid3, vigintiljoneid4 (need on muide kõik päris arvud); igatahes nii palju, et seda pole võimalik isegi ette kujutada –, nõudmata seejuures hetkekski meie tähelepanu.

      Sekundi jooksul, mis on möödunud selle lause lugemise alustamisest, jõudis keha toota umbes miljon punavereliblet. Juba kihutavad need mööda keha ringi, ringlevad soontes, hoiavad meid elus. Iga puna­vere­lible teeb kehale peale umbes 150 000 tiiru, varustades keharakke korduvalt hapnikuga ja siis, vaevatu ja kasutuna, laseb end taltsalt teistel rakkudel hävitada. Ikka selleks, et meile kasu tuua.

      Inimkehas on kokku seitse oktiljonit (1027) (ehk 7 000 000 000 000 000 000 000 000 000) aatomit. Mitte keegi ei oska öelda, mis tekitab neis seitsmes oktiljonis aatomis sellist soovi meie kehas kokku saada. Lõpuks on ju tegu mõistuseta osakestega, mil puuduvad mõtted ja eesmärgid. Ja sellele vaatamata tulevad nad kogu meie olemasolu vältel toime arvutute inimese töös hoidmiseks vajalike süsteemide ja konstruktsioonide ülesehitamise ja käitamisega, teevad inimesest inimese, annavad meile kuju ja vormi ning pakuvad võimalust nautida harukordset ja äärmiselt meeldivat seisundit, mida tuntakse elu nime all.

      See on suurem töö, kui me arvata oskame. Lahti pakituna võtaksime enda alla tohutu pindala. Näiteks laiali laotatud kopsud kataksid ära tenniseväljaku ja nendesiseste hingamisteede pikkus ulatuks Londonist Moskvani. Inimkehas olevate veresoonte pikkus on piisav, et maakerale kaks ja pool korda ring peale teha. Aga kõige tähelepanuväärsem on inimese DNA. Seda on igas rakus meetri­jagu, ja teades, kui palju on rakke, siis kujuneks kogu inimkehas sisalduva DNA üheks niidiks liitmisel selle pikkuseks kümme miljardit miili – ehk see ulatuks kaugemale kui Plutoni. Mõelge selle peale: ühtainust inimest on kokku nii palju, et ta ei mahuks päikesesüsteemi ära. Inimene on sõna otseses mõttes kosmiline olend.

      Aga inimkeha aatomid on vaid ehitusmaterjal, need pole sugugi elusad. On raske öelda, kust elu täpselt algab. Elusorganismi väikseim talituslik osa on rakk – selles osas on kõik ühel meelel. Rakk on täis igasugu toimekaid tegelasi: ribosoomid ja proteiinid, DNA, RNA, mitokondrid ja igat seltsi salapärased mikroskoopilised osakesed, kuid eraldi võetuna pole ükski neist elus. Rakk ise on otsekui lahter – pisike ruum kõigi eelnimetatute koos hoidmiseks, ja omaette vaadatuna on see täpselt niisama elutu nagu iga teine lahter. Ja ometi, kui kõik need elemendid kokku saavad, tekib elu. See osa on teadusele tänini hoomamatu. Ma tegelikult loodan, et see jääb alatiseks nii.

      Kõige tähelepanuväärsemaks teeb asja ilmselt see, et millelgi pole otseselt juhtrolli. Kõik raku komponendid reageerivad teistelt komponentidelt saadavatele signaalidele, sebivad, sagivad ja põrkuvad otsekui autod autodroomil ja ometi on kogu selle suvalise liikumise tulemuseks sujuv ja koordineeritud tegevus – mitte üksnes rakus, vaid terves inimkehas, kuna rakud suhtlevad teiste meie isikliku sisekosmose erinevate osade rakkudega.

      Raku südameks on tuum. Selles sisaldub raku DNA – terve meetri jagu, nagu juba juttu oli, kokku pakituna ruumi, mida võib julgelt kirjeldada olematuna. Nii suur kogus DNAd mahub rakutuuma sisse ära seetõttu, et see materjal on erakordselt õhuke. Selleks et panna kokku kõige peenem juuksekarv, läheks tarvis kahtekümmet miljardit kõrvuti seatud DNA-ahelat. Iga inimkeha rakk (tegelikult küll iga tuumaga rakk) sisaldab kahte DNA koopiat. Seepärast ongi seda materjali piisavalt, et jõuda Plutoni ja kaugemalegi.

      DNA eksisteerib vaid ühel eesmärgil – DNA taastootmiseks. Inimese DNA on lihtsalt kasutusjuhend inimese valmistamiseks. DNA molekul, nagu te kõik ilmselt teate, kui mitte tänu kooli bioloogiatundidele, siis arvututele telesaadetele, koosneb kahest ahelast, mida ühendavad omavahel sidemed ja mis moodustab kuulsa keerduva redelikujulise struktuuri ehk kaksikheeliksi. DNA jaguneb omakorda pikemateks, kromosoomi-nimelisteks lõikudeks, ja lühemateks individuaalseteks lookusteks, mida nimetatakse geenideks. Kõik geenid kokku moodustavad inimese genoomi.

      DNA on erakordselt stabiilne. See peab vastu kümneid tuhandeid aastaid. Just tänu sellele on tänapäeva teadlastel võimalik sotti saada väga kauge mineviku antropoloogiast. On küllalt tõenäoline, et tuhande aasta möödudes pole enam alles ühtki teile kuuluvat eset – ei kirja, ehet ega mõnd kalliks peetud perekondlikku reliikviat –, aga teie DNA on päris kindlasti olemas ja leitav, kui vaid keegi võtab vaevaks seda otsima hakata. DNA edastab informatsiooni silmapaistva täpsusega, tehes vaid ühe kopeerimisvea iga miljardi kopeeritud ühiku kohta. Ja ometi annab see kokku kolm viga ehk mutatsiooni iga raku jagunemise kohta. Keha võib suurema osa niisugustest mutatsioonidest tähele­panuta jätta, kuid mõnikord on neil kestvamad tulemused. Seda protsessi nimetatakse evolutsiooniks.

      Kõigil inimese genoomi komponentidel on vaid üks konkreetne ülesanne – meie pärilusliini ja olemasolu kestmise tagamine. On kummaline mõelda, et geenid, mida me kanname, on pööraselt vanad, ja pole võimatu – vähemalt siiani –, et ka igavesed. Meie sureme ja kaome aegade uttu, aga meie geenid elavad üha edasi ja edasi, kuni meie ja meie järglased jätkuvalt paljuneme. Ja mõte sellele, kuidas meie isiklik pärilusliin pole elu algusele järgnenud kolme miljardi aasta jooksul kordagi katkenud, võtab lausa tummaks. Selleks, et meie saaksime olemas olla, on kõik meie esivanemad enne lusika nurka viskamist või mingil muul moel taastootmisprotsessist kõrvale tõrjumist jõudnud edukalt oma geneetilise materjali uuele põlvkonnale edasi anda. Seda võib arvestatavaks eduahelaks lugeda.

      Konkreetsemalt annavad geenid juhiseid valkude tekitamiseks. Valkude arvele läheb suurem osa kehas toimuvatest vajalikest protsessidest. Mõned neist kiirendavad keemilisi reaktsioone ja neid tuntakse ensüümide nime all. Teised edastavad keemilisi sõnumeid, kandes nime hormoonid. Kolmandad ründavad haigustekitajaid ja neid nimetatakse antikehadeks. Suurima teadaoleva inimvalkude rühma moodustavad titiinid, mis aitavad kontrollida lihaste elastsust. Nende keemiline nimetus koosneb 189 819 tähest ja võiks olla pikim sõna inglise keeles, kuid sõnaraamatud ei tunnista kemikaalide nimetusi. Mitte keegi ei tea täpselt, mitut eri tüüpi valkusid inimkehast leida võib, kuid erinevate oletuste kohaselt võib neid olla mõnisada tuhat kuni miljon või enamgi.

      Geneetika suurimaks paradoksiks on tõsiasi, et me kõik oleme väga erinevad ja ometi geneetiliselt sama hästi kui identsed. Kõigil inimestel on 99,9 protsendi ulatuses identne DNA ja ometi on võimatu leida kahte täiesti ühesugust inimest. Minu ja teie DNA erinevus seisneb kolmes või neljas miljonis variatsioonis, mis on üldarvuga võrreldes kaduvväike, kuid põhjustab ometi suuri erinevusi. Lisaks on igal inimesel umbes sadakond isiklikku mutatsiooni – geneetiliste juhiste variatsiooni, mis ei klapi täpselt kummaltki vanemalt saadud geenidega, vaid on iseloomu­likud üksnes talle.

      Seda, kuidas see kõik toimib, varjab suures osas endiselt saladuseloor. Vaid kaks protsenti inimese genoomist tegeleb valkude kodeerimisega ehk teisisõnu teeb vaid kaks protsenti midagi silmanähtavalt ja ümberlükkamatult praktilist. Me ei tea, millega tegeleb ülejäänud osa. Tundub, et suurem osa sellest on lihtsalt olemas, täpselt nagu tedretähnid nahal. Mõnest osast ei saa üldse sotti. Üks iseäranis lühike lõik, mis kannab nime Alu element ehk järjestus, kordub meie genoomis enam kui miljon korda ning mõnikord on selle keskel esindatud olulised valkusid kodeerivad geenid. Niipalju kui sellest hetkel aru saadakse, on see jupp täiesti kasutu, kuid moodustab ometi kümme protsenti meie geneetilisest materjalist. Seda salapärast osa nimetati mõnda aega rämps-DNAks, kuid nüüd on see saanud viisakama nimetuse: tume DNA. Teisisõnu, me ei tea, kuidas see toimib või miks olemas