Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

erinevuses loodud ehk kreatuursest inimese ajast, mistõttu me saame seda üksnes paradokslikult väljendada: kui „ajatu aeg”, kui „ring, mis rajatu: keskpaigaks millel ‘alati’ ja ääreks ‘mitte iialgi’!” (Daniel Wülffer, Uus Lauluraamat 626,3.) Ilmutuse pinnal aga kvalifitseerib igavik kreatuursesse aega sisenenuna selle lõplikult kaduvaks ajaks ning suunab ilmutuses osaleva inimese teele, osalemaks Jumala enese jumalikus ajas (homo viator). (Vt ka AIOONIDEÕPETUS, AJALUGU, ESHATOLOOGIA, IGAVENE ELU.)

      AIOONIDEÕPETUS pärineb juutkonna apokalüptiliselt meelestatud ringidest ja on tihedalt seotud neis ringides esineva maailmalõpu ootusega: praegust ja oodatavat tulevast ajastut nähti teravas vastuolus. Uus, tulevane aioon algab kosmiliste katastroofide, deemonlike koleduste ja kohutavate hädade saatel. Seda mõtet jagas ka Jeesus, nagu tunnistavad eriti pärimused sünoptilistes evangeeliumides. Kuid sellest olulisem on Jeesuse kuulutuses kindel teadmine: vaata, maailma-ajastu on juba lõpule jõudnud ja uus aioon „on lähedal” (Mk 1:15), uus on Jeesuse isikus juba alanud (Lk 17:21). Tema sõnas ja imetegudes murtakse vana aiooni deemonlik võim, võidetakse saatan (Lk 10:18), „selle maailma vürst”. Kätte on jõudnud vabaduse- ja rõõmuaeg (Mk 2:18j), ootajate suhtes kehtivad juba nüüd õndsakskiitmised. Samuti tahab Jeesus olla Inimesepoeg-maailmakohtunik uue aiooni lõplikus, aulises teostumises. „Kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja” (Gl 4:4): sellega kuulutatakse vana aiooni lõppu ja uue algust, mis teeb ühtlasi lõpu igasugustele apokalüptilistele kaalutlustele ja arvutamistele.

      Paulus kuulutab uut maailma-ajastut Kristuses saabununa (1Kr 13:12; 2Kr 5:17; Fl 2:5j), selle läbimurret vanasse aiooni. Võimas „nüüd” (2Kr 5:17) ongi see, mis kannab Pauluse apostolaati, paganamisjonit ja kiriku kujunemist. Kristuses lõikuvad mõlemad aioonid, puutuvad kokku varisemisele määratud vana ja juba rajatud uus kui elamine Kristuses (Rm 8:2jj; Gl 5:13j), kus kindla lootusega vaadatakse tulevasele auilmutusele (Rm 8:19jj; 1Kr 15:20j), milles uus aioon lõplikult realiseerub.

      Kui Paulusel näib rõhk langevat „juba nüüd” mõttele, siis Johannese evangeelium ja Johannese 1. kiri näivad esile tõstvat „veel mitte” kogemust. Uus aioon on küll juba alanud Jumala Pojas Jeesuses, kandunud temas vanasse aiooni, kuid seda „juba nüüd” varjutab tugevamalt „veel mitte” meeleolu. Selle tõttu iseloomustavad kahe aiooni vahelises dialektikas kulgevat eksistentsi kurvastus ja ahastus (Jh 15:18jj; 1Jh 2:18), mistõttu inimesed vajavad eelkõige „lohutust”. Püha Vaim ongi eelkõige lohutaja (Jh 14:16,26). Kahe aiooni vaheline dialektiline pinge laheneb alles Kristuse taastulemisega au sees ning tema võidu täieliku lõpuleviimisega uue aiooni kujul. Seda teemat arendatakse üsna apokalüptilistes piltides veel Ilmutusraamatus, kus uut aiooni kirjeldatakse Jumala linnana (Ilm 21) ja selle saabumisele eelnevaid olukordi suurte katastroofidena. (Vt ka AEG JA IGAVIK, ESHATOLOOGIA.)

      AJALUGU ja ajalooline mõtlemine koos ajaloo tõlgendamisega on vanakiriklikust teoloogiast alates olnud kristliku mõtlemise teema. Ajalooprobleemi välditamatusele viitab tõsiasi, et ilmutus ise on ajalooline, ennast ilmutav Jumal astub teatud aegadel ja kohtades ajalukku, selle kõrgpunktiks oli Jumala inimeseks saamine ajaloolises Naatsareti Jeesuses. See tõsiasi tingib, et kristlik mõtlemine on alati ajalooline mõtlemine. Siia ulatuvad ka moodsale inimesele omase ajaloolise mõtlemisviisi juured. Kristlik ajalooline mõtlemine siiski erineb põhimõtteliselt tollest moodsast mõtteviisist: viimane tugineb vahetult ajaloole kui niisugusele ja otsib seaduspärasusi ajalooliste tõsiasjade kulgemises, kuna kristlik mõtlemise asetab ajaloo Jumala ilmutuse valgusesse ja tõlgendab seda otsese või kaudse jumaliku tegevuse ning juhtimise avaldusena. Ilma ajaloolis-konkreetse taustata osutub ka kristlik sõnum spekulatiivseks abstraktsiooniks ja kogu kristlik õpetus parimal juhul üksnes religioonifilosoofiaks. Ajaloo tõlgendamise püüdlusi ilmneb nii VT-s kui UT-s, põhimõttelisi erinevusi nende vahel ei saa nentida. Küll on ilmne, et piibellik mõtteviis erineb printsipiaalselt nii oma haardeulatuse kui ka konkreetsuse poolest kogu antiiksest mõttelaadist.

      Esimene ulatuslik kristlik ajalootõlgendus pärineb Augustinuselt. Tema suurteos „De Civitate Dei” on dualistlik, selle järgi kulgeb kogu ajalugu kahe võimuvaldkonna – Jumala riigi ja maailma või saatana riigi – väitlusena, milles Jumala riigi lõplik võit on ette määratud. Jumala riigi võitluse teostaja on kirik. See käsitlus jäi pikaks ajaks domineerima, kuigi tema kõrval esines ka enam apokalüptikasse kalduvaid tõlgendusi.

      Keskaegseist tõlgenduskatseist väärib märkimist tsistertslase Florise Joachimi (†1202) apokalüptiline käsitlus: kiriku ajalugu kulgeb vastavalt Kolmainsuse kolmele isikule kolmes perioodis, kusjuures kolmas, „Vaimu periood”, pidi algama 1260.

      Taolisi enam või vähem apokalüptilisi ajalootõlgendusi on esinenud ja esineb tänapäevalgi mitmesugustes sektantlikes liikumistes ja denominatsioonides (adventistid, piibliuurijad jt). Piibellikus käsitluses kujutab ajalugu endast inimkonna „teekonda langusest kohtuni või lunastuseni” (Erwin Reisner). (Vt ka HISTORISM, ÕNDSUSLUGU.)

      ALGSEISUND – selle all mõistetakse teoloogias inimese seisukorda enne pattulangust, tema algset rikkumatut loodupärasust, nagu seda kirjeldatakse vanatestamentlikus loomispärimuses Gn 1–2. Teoloogilises käsitluses vastandub see olemuslikult kui status integritatis inimese langusjärgsele ehk loomupärasele seisundile (status corruptionis). Vanatestamentlikku kujutlust mööda lõi Jumal inimese „jumalanäoliseks”, st kvalitatiivselt erinevaks kõigest muust loodust. Ses suhtes kasutatud mõisted „jumalanäolisus” (imago Dei) ja „jumalasarnasus” (similitudo) Gn 1:26 on ilmselt sünonüümid, neid ei saa tõlgendada ei ihu ja hinge ega loomuse ja armu erinevustena. Nimetatud asjaolu kinnitab seegi, et mainitud mõisteid kasutatakse sünonüümidena mujal (Gn 5:1,3; 9:6).

      Algseisundi juurde kuuluvad vanatestamentlikku arusaamist mööda kõik inimese struktuurivormid: ihulis-hingeline terviklus ilma mingi vastuoluta; sooline erinevus ilma häbita; looduse valitsemine ilma võitluseta ja töö ilma vaevanägemiseta. Ilmselt kuulub siia juurde ka surematus (Gn 3:22!), kuna piibellikus käsitluses nähakse surma karistusena sõnakuulmatuse eest.

      UT ühtub selle vanatestamentliku põhiseisukohaga, ainult Pauluse juures puudutatakse probleemi riivamisi ka seoses kristoloogiaga (Aadam – Kristus, Rm 5:12jj; 1Kr 15:12). Teoloogid on piibellikul taustal varakult tähelepanu omistanud algseisundi küsimusele, kusjuures algusest peale asetus fookusesse „jumalanäolisuse” probleem, milles arvati väljenduvat midagi tüüpilist nii loodupärase kui ka loomupärase inimese kohta. Probleemi tegi keerulisemaks asjaolu, et eksegeetiliselt hakati vahet tegema imago ja similitudo vahel. Augustinus nt leiab, et imago kui „jumalanäolisus” ei ole ka languses jäägitult kaduma läinud, vaid peegeldub ikka veel vastavalt triniteedisisestele suhetele inimeses olemise, tunnetamise ja tahtmisena. Algseisund ise oli kahekihiline, kuna siin lisandus algsele loomusele veel arm (dona gratiae), mistõttu Aadamal oli hea tahe „võida mitte patustada”. Sellist seisundit peab Augustinus „algse õiguse” (iustitia originalis) olukorrana ainuiseloomulikuks algseisundile – skolastikas kasvas sellest välja õpetus nn ülemäärasest jumalikust kinkeannist (donum superaddium), mis lisandus tavalisele armuannile inimese algseisundis, moodustades koos viimasega algõiguse. Algse õiguse kaotab inimene languse tagajärjel, sattudes olukorda, kus ta „ei või mitte patustada”, st milles ta oma heale tahtele vaatamata peab patustama. See Augustinuse õpetus jäi klassikaliseks aluseks ka katoliiklik-tomistlikule käsitlusele, mis Trento kirikukogul lõplikult dogmatiseeriti.

      Martin Luther lähtub üldiselt Augustinuse õpetusest, kuid näeb inimest tervikuna nii tema jumalanäosuses kui ka patususes, sõnastamata seejuures mingit erilist õpetuslikku käsitlust algseisundi kohta. Luterlik ortodokslus seevastu arendas üksikasjalise dogmaatilise käsitluse algseisundi suhtes, kuid ei tunnustanud vahetegemist imago ja similitudo vahel. Algseisundit ennast kirjeldatakse mitmesuguste vaimsete ning kehaliste täiuslikkustega: pidev terviklikkus, surematus, häirimatu valitsemisvõim, tahtevabadus ja õiglus pidid olema loodupärase inimese tunnused, arvati ka, et Aadam oli enne langust küll vaimselt täiuslikum, kuid usult siiski vähem täiuslik, võrreldes Kristuses uuestisündinud inimesega. Algseisundi käsitluse hilisemas arengus ilmneb nii psühhologiseerivaid kui ka historiseerivaid suundi, mistõttu taas on keskmesse asetatud küsimus inimese faktilise – kuigi langusjärgselt rikutud – jumalanäosuse kohta. Ratsionalistid