Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

teoloogia. Kes poleks aga kuulnud lauset, et usk ja mõistus olevat vastuolus? Kiriklikes ringkondadeski on kuuldud arvatavat, et teoloogia võtab usu ära. Sellele olevat Salumaa vastatud, et küllap on siis usk liiga nõrk või põhineb vääral alusel, kui seda saab mõistusega nii lihtsalt ümber lükata.

      Mis juhtub siis, kui teoloogia hüljatakse mingil ettekäändel? Juhtub see, et kirik jääb harimatute asjaks – haritud inimesed aga jäävad kirikust eemale. Mõlemad jäävad ilma usulisest haritusest. Et aga religiooni osa maailmas ja inimeste elus on endiselt väga suur ja oluline tegur, soodustab haridusepuudus naiivsete kujutluste ja vaadete vohamist, mis teeb kirikust sekti ning peletab sellest jätkuvalt mõtlevaid inimesi. Seda ei taha ju tegelikult ka need, kes teoloogiast ei hooli või seda põlgavad.

      Eesti teoloogia pole kujuteldavgi ilma Salumaata. Eestit silmas pidades võib kahtlemata väita, et pole teoloogiat ilma Salumaata ega Salumaad ilma teoloogiata, kuid kindlasti tuleks lisada, et pole Salumaad ilma kirikuta ega kirikut ilma Salumaata. Salumaa kui kristlane ja teoloog kuulus lahutamatult kokku kirikuga ning ka tema teoloogia oli kiriklik selle sõna parimas tähenduses.

      Muidugi, teoloogia ei pruugi alati tahta olla kiriklik, vaid võib esineda ka teatud religioonifilosoofiana. Teoloogia võib olla „kiriklik” ka sõna halvas tähenduses, kui see tardub dogmatismi või fundamentalismi. Salumaa teoloogia väldib selliseid äärmusi: ta on dogmaatik, kes interpreteerib oma kaasajale kristlikku õpetust, kuid ei kummarda orjalikult dogmade kirjatähte. Ta on teoloog, kes on teadlik vajadusest toetuda alati kõige põhilisemale, kuid mitte fundamentalist ehk äärmuslik konservatiiv, kes jõu ja ajupesuga surub peale oma positsioone. Pigem võiks öelda, et Salumaa on mõõdukas progressiivne konservatiiv, kes esitab kristliku usu tõlgendusi praeguse aja kontekstis, jäädes teadlikult klassikalise teoloogia pinnale.

      Samas on Salumaa teoloogina teinud oma valikud: tema arusaamine Pühakirjast, kirikust, õigeksmõistust jne on selgelt luterlik-protestantlik. Olles küll oikumeeniliselt meelestatud, esitas Salumaa ikka veel reformatsiooniajast pärit küsimusi ning mõõtis selle alusel ka katoliiklust. Salumaad hästi tundev teoloog Ingmar Kurg iseloomustas kirjas allakirjutanule käesolevat suurteost järgmiselt: „Salumaa on siin kindlalt evangeelne teoloog ja nn evangeelse teoloogia ülimuslikkust ei sea ta kordagi kahtluse alla. Kõikide arutelude lõppsõna on alati jäetud öelda tema lemmikutel, eriti Barthil. Salumaa evangeelsus on tasakaalustatud luterlik-kalvinistlikul teljel. Katoliiklaste suhtes on ta viisakuse piires kriitiline. Oma evangeelsuses on Salumaa kindlalt luterlane, s.t Lutheri ütlused kõlavad nagu absoluutne tõde (v.a üks kord). Postmodernsed teoloogid tõenäoliselt ei nõustuks Salumaaga selles, et tema tõekriteerium on paigas: selleks on Jeesus Kristus; Kristus mitte ainuüksi inimisiksusena, vaid ka teoloogilise suurusena.”

      Salumaa enda sõnade järgi on teda noorena mõjutanud eriti saksa teoloog Karl Heim. Põhilisel loomeperioodil, Siberist naasmisest kuni perestroikani (u aastail 1956–1985) seisis Salumaa kõige rohkem „moodsa kirikuisa” Karl Barthi mõju all, kelle „valge vaala” (s.t 13-köitelise „Kirikliku dogmaatika”) oli ta läbi lugenud (tõenäoselt ainsa eestlasena) kaanest kaaneni. Barthi tugevat tausta on tunda ka käesoleva teose puhul.

      Oma viimase aastakümne kohta ütles aga Salumaa, et ta on vahetanud Barthi teise XX sajandi teoloogilise suurkuju, saksa-ameerika teoloogi Paul Tillichi vastu. Kogu eluaja oli Tillichit süüdistatud teoloogia liberaliseerimises, nimetatud teda „intellektuaalide ja skeptikute apostliks” jt. Viimasel ajal on aga märgatud, et ta oli ühtaegu krüptokonservatiiv, s.t ta oli nagu Salumaagi kantud soovist kristlikku usku mõistetavaks teha tänapäeva inimesele, säilitades intellektuaalset siirust. Ka Salumaa suurus seisneb selles, et ta suutis siiralt suhtuda aktuaalsetesse tõeküsimustesse – isegi siis, kui need olid tõstatanud teiste kiriklike ja teoloogiliste traditsioonide esindajad või hoopis ilmalikud inimesed.

      Sellest järeldub, et Elmar Salumaa suurus ei piirdu kaugeltki ainult sellega, et ta oli täht eesti teoloogias. Salumaa „klubi” kasvandik, roomakatoliku preester Rein Õunapuu on öelnud: „Salumaa oli inimesena veel suurem kui teoloogina ja tal oli fenomenaalne võime näha igaühes, kes üle tema koduläve astus, ennekõike inimest, kellel oli õigus oma arvamusele, arengule ja põhimõtetele – peaasi kui inimene ise uskus sellesse, mida ta tegi. Välise tõreduse taga oli teoloogia, mille järgi Salumaa elas, palju avaram selle verbaalsest väljendusest.”

      Oma õpilaskond ja järgijaskond on Elmar Salumaal siiamaani EELK-s. Paljud neist, nagu Villu Jürjo, Peeter Kaldur, Tõnu Linnasmäe, Endel Apsalon, Heikki Reila, Tõnu Telling jt, elasid aastaid tema juures ja abistasid praktikandina. Palju rohkem on aga neid, kes, nagu ka allakirjutanu, on omandanud Salumaalt teoloogiatudengina oma esimesed impulsid ja on püüdnud nende valguses sammuda edaspidigi.

      Selline on ka käesolev suurteos „Süstemaatilise teoloogia käsiraamat”, mida võib lugeda Salumaa süstemaatilis-teoloogiliseks või dogmaatiliseks peateoseks. Selle teose väljaandmine austatud õppejõu 100. sünniaastapäeva puhul on ühtlasi võla tasumine tänulike õpilaste poolt. Algset pealkirja „Dogmaatika märksõnades” on siiski täiendatud, sest erinevalt autori traditsioonilisest keelepruugist oleks sõna „dogmaatika” tänapäeval mõneti eksitav.

      Millise teosega on tegemist? Autor ise kirjutab selle käsikirja eessõnas 1984. aastal järgmiselt: „Selles raamatus pidasin kõige otstarbekohasemaks kasutada märksõnade süsteemi. See annab õppijale võimaluse orienteeruda kergesti kõigis dogmaatika põhiõpetustes ja teda parajasti huvitavates üksikküsimustes. Esmalt antakse ülevaade probleemi piibellikust lähtealusest, järgneb põgus pilguheide probleemi arengukulgu teoloogia ajaloos, viimaks ülevaade praegusaja aktuaalsematest probleemidest, nagu need kajastuvad erialases kirjanduses.

      Iga märksõna käsitluse lõppu on lisatud viited teistele vastavate küsimustega seotud märksõnadele, mis tuleb koos põhiartikliga tingimata läbi lugeda. Sel viisil töötades omandab õppija suurema vaevata dogmaatika eksamiks vajalikud teadmised kristliku õpetuse valdkonnas, see on ühtlasi eelduseks edasisele süvenemisele ja üksikprobleemide läbimõtlemisele, et kristalliseeruksid kindlad õpetuslikud kriteeriumid.”

      Tähestikulises järjekorras on siin välja toodud kristliku usu põhimõisted (teoloogia, dogmaatika, ilmutus, Pühakiri, Jumal, jumalatunnetus, loomine, lunastus, lepitus, Jeesus Kristus, kirik, sakramendid, patt, õigeksmõistmine, viimsed asjad jne), mille kommenteerimisel ja interpreteerimisel on autor püsinud teadlikult traditsioonilise teoloogia joonel. See võimaldab ka neil lugejail, kes ei jaga tema usku, leida selle teose artiklitest hõlpsasti autentset teavet kristliku usu kohta.

      Dr. theol. Arne Hiob

      Tallinnas, usupuhastuspühal 2008

      SÜSTEMAATILISE TEOLOOGIA KÄSIRAAMAT

      A PRIORI tähendab filosoofilises keelepruugis kogemusest sõltumatut, enne kogemust, kogemusele eelnevalt üldkehtivat antust, millele siis vastandub a posteriori, st kogemuspärane. Mõiste ise pärineb antiikfilosoofiast (Aristoteles), on läbi teinud pika arengutee, leides olulisima täpsustuse viimaks Kanti tunnetusõpetuses. Teoloogilises mõtlemises on tähelepandavat osa etendanud nn religioosse a priori mõiste, mille Friedrich Schleiermacher Immanuel Kanti mõjul religioonifilosoofilise kategooriana kasutusele võttis („absoluutne sõltuvustunne”) ja mida on edasi arendanud ning (psühholoogiliselt) süvendanud Ernst Troeltsch ja Rudolf Otto. A priori mõiste varal püüti näidata üldinimliku religioosse soodumuse olemasolu ja sellega õigustada ning kaitsta religiooni kui niisugust. Uuemas mõtlemises on a priori tihti samastatud mõistetega „sünnipärane” või „kaasasündinud”.

      ABIELU (lad matrimonium) on katoliku kiriku sakrament, mida põhjendatakse kirjakohaga Ef 5:32, ehkki seal pole juttu mitte abielust kui inimeste vahekorrast, vaid Kristuse suhtest oma kogudusega. Koos ordinatsiooniga moodustab abielu ainsad kaks sakramenti, mida ei loeta õndsusvajalikeks. Abielu on ka rohkem eetiline kui dogmaatiline mõiste (Vt ka SAKRAMENT.)

      ADIAFOORAD (krk adiaforos, ükskõikne, ei hea ega kuri) tähendavad algselt asju, hiljem ka teatud hoiakuid ja teguviise, mida peetakse eetiliselt ja religioosselt neutraalseiks. Stoikute eetikast pärinev mõiste