Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

      Elizabeth Gilbert

       Tüdrukute linn

      Originaali tiitel:

      Elizabeth Gilbert

      City of Girls

      Riverhead Books

      New York

      2019

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor

      Copyright © 2019 by Elizabeth Gilbert

      © Tõlge eesti keelde. Anne Kahk, 2020

      ISBN 978-9985-3-4824-6

      e-ISBN 9789985349120

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Margareta Cordile – mu silmadele, mu kõrvadele, mu armsale sõbrale

       Sa võid teha rumalusi, kuid tee neid siis andumusega.

       – Colette

      NEW YORK, APRILL 2010

      Hiljaaegu sain ma kirja tema tütrelt.

      Angelalt.

      Olin aastate jooksul sageli Angelale mõelnud, kuid see oli alles kolmas kord, kui me mingilgi kombel kokku puutusime.

      Esimest korda kohtusime 1971. aastal, kui ma õmblesin talle pulmakleiti.

      Teisel korral ta kirjutas mulle, kui teatas oma isa surmast. See oli 1977. aastal.

      Nüüd seisis kirjas värske uudis ta ema siitilmast lahkumise kohta. Ma ei oska arvata, kuidas pidanuksin Angela meelest sellele teatele reageerima. Ehk ootas ta, et see lööb mu rööpast välja? Aga ei, ma ei kahtlusta teda pahatahtlikkuses. Angela ei ole selline. Ta on hea inimene. Ja mis veel tähtsam – ta on paeluv isiksus.

      Kummastavalt üllatas mind hoopis seik, et Angela emal oli õnnestunud nii kaua vastu pidada. Miskipärast olin oletanud, et ta on juba aastaid surnud olnud. Paratamatult on ju suurem osa tema eakaaslasi meie keskelt lahkunud. (Kuigi miks peaks teiste pikaealisus mind hämmastama, kui ma ise ripun elu küljes sama kangekaelselt nagu ripuvad vetikad paadipõhja all? Ning pole ma sugugi see muldvana mutike, kes tempokas New Yorgis ringi tuterdades näib elule jalgu jäävat – veel ei oleks ma mingi hinna eest nõus loobuma ei oma senisest elustiilist ega ka mitte kinnisvarast.)

      Aga kõige tugevamalt raputas mind Angela kirja viimane lause.

      „Vivian,” kirjutas Angela, „mul tekkis üks mõte. Kas võiksite nüüd, kui mu ema on surnud, rääkida mulle pisut põhjalikumalt, kes te tegelikult minu isa jaoks olite?”

      Et niimoodi siis.

      Kes ma olin tema isa jaoks?

      Ainult mees ise oleks saanud sellele vastata. Aga kuna tema polnud pidanud vajalikuks oma tütrele minust rääkida, ei saanud ka mina võtta endale õigust Angelale öelda, kes ma tema isa jaoks olin.

      Kuid ma võisin talle selgitada, kes oli see mees olnud minu jaoks.

      ESIMENE PEATÜKK

      1940. aasta suvel, kui mina olin üheksateist ja lootusetult loll, saatsid vanemad mu elama tädi Pegi juurde, kellele kuulus teater New Yorgi südalinnas.

      Veidi enne seda olin saanud sule sappa Vassari erakolledžist, sest polnud eriti loengutes käinud, mistõttu põrusin kõikidel esimese aasta eksamitel. Ma polnud tegelikult nii loll, nagu võiks arvata mu edasijõudmatuse põhjal, kuid nagu selgus: tarkusest pole erilist tolku, kui sa üldse ei õpi. Sellele ajale nüüd tagasi mõeldes ei meenugi, millega ma tegelesin kogu selle aja, mis oleks pidanud kuluma teadmiste omandamisele, aga ennast tundes oskan oletada, et keskendusin eelkõige oma välimusele. (Mäletan ähmaselt, et püüdsin sel aastal omandada meisterlikkust sellise soengu seadmisel, mida kutsuti „tagurpidi koolutatud laineks”; minu jaoks oli see elutähtis oskus ja tehniliselt üpris keerukas, kuigi samas üldse mitte Vassari stiil.)

      Ma ei leidnud Vassaris oma kohta, ehkki igaühe jaoks, kes vähegi tahtnuks seal oma kohta leida, jätkunuks võimalusi küll ja veel. Kolledžis leidus isiksusi ja huvikaaslaste seltsinguid igale maitsele, mind aga ei tõmmanud mitte ühegi poole, ka ei pidanud ma võimalikuks, et mõni seltskond võiks mind omaks võtta. Sel aastal kohtas Vassaris mässumeelseid poliitikahuvilisi, kes riietusid karmilt mustadesse viigipükstesse ning erutusid revolutsioonilistest hoovustest rahvusvahelises elus, millestki, mis aga mind karvavõrdki ei huvitanud. (Ja ei huvita siiani. Siiski, toona jäid mulle silma need mustad püksid, mis tundusid olevat meeliköitvalt šikid, muidugi eeldusel, et taskud poleks pungitamiseni täis topitud.) Vassari tüdrukute hulgas oli ka uljaid akadeemiliste kõrguste poole pürgijaid, kellest pidid saama arstid ja juristid, ning seda ajal, kui naine oli neis ameteis tõeline haruldus. Need tüdrukud oleksid pidanud mind paeluma, kuid seda ei juhtunud. (Ma isegi ei suutnud neid üksteisest eristada. Kõik nad kandsid ühesuguseid ilma kindla vormita villaseid seelikuid, mis olid justkui vanadest sviitritest kuidagi kokku klapitatud – see vaatepilt mõjus mulle masendavalt.)

      Mitte et Vassaris poleks üldse glamuuri leidunud. Mõned sentimentaalsed hirvesilmsed keskajakursuse tudengid olid päris pilkupüüdvad, nagu ka enesekesksed pikajuukselised kunstijüngrid ja kõrgest soost seltskonnatähed, kes profiilis meenutasid Itaalia hurdakoera – aga mina ei sõbrunenud neist kellegagi. Põhjus võis peituda aimduses, et selles koolis olid kõik minust targemad. (Seda ettekujutust ei saa kirjutada üksnes noorusele omase ebakindluse arvele – arvan endiselt, et seal olidki kõik minust targemad.)

      Kui aus olla, siis ei saanud ma üldse aru, mis mul kolledžisse asja oli. Teadsin, et seda teed käia oli mulle määratud saatusest, kuid keegi polnud vaevunud mulle selle mõtet lahti seletama. Päris väikesest peale oli mulle korrutatud, et kunagi lähen Vassarisse, kuid mispärast – see jäeti enda teada. Milleks see kõik hea oli? Mida see täpsemalt mulle andma pidi? Miks ma pidin elama mingis ahtas tohletanud ühikatoas ning veel koos mingi tulevase sotsiaalreformide eestvõitlejaga?

      Üleüldse oli mul selleks ajaks õppimisest kõrini. Olin New Yorgi osariigi Troy linnas Emma Willardi tütarlastegümnaasiumis niigi juba aastaid drilli saanud sealse hiilgava, ainult naisõpetajatest koosneva pedagoogilise personali käe all, kõik puha mõne Seven Sistersi kolledži lõpetanud – kas sellest siis ei piisanud? Olin veetnud suure osa oma elust – kaheteistkümnendast eluaastast peale – internaatkoolides ning võisin nüüd tunda, et olen oma aja ära istunud, võib-olla oli see põhjus, miks mul oli igasugusest õppimisest kõrini. Kui palju raamatuid peab üks inimene läbi lugema, et viimaks usutaks – ta oskab tõesti lugeda? Ma tean juba, kes oli Karl Suur, nii et jätke mind ükskord ometi rahule – vaat selline oli toona mu seisukoht.

      Pealegi olin ma peaaegu kohe tolle õnnetu Vassari-aasta alguses avastanud Poughkeepsies ühe baari, kus müüdi odavat õlut ning kus võis hiliste öötundideni elavas esituses džässi kuulata. Olin leidnud viisi, kuidas kooli kodukorra keelust hoolimata tolles baaris käia: selleks tuli ülikoolilinnakust salaja välja lipsata (mu geniaalne hüppeskäimise plaan hõlmas lukustamata tualetiakent ja peidukohas ootavat jalgratast – võite ette kujutada, millist peavalu ma sellega internaadi valvurile valmistasin), muidugi oli siis järgmisel hommikul keeruline ladina keele käändeid meelde jätta, sest enamasti oli mul pea pohmelusest paks.

      Oli muidki takistusi.

      Näiteks tahtsid suitsetamist kõik need sigaretid.

      Lühidalt öeldes: mul polnud aega.

      Nii juhtuski, et 362 helge mõistusega Vassari-tüdruku