Triljoni dollari coach. Eric Schmidt, Jonathan Rosenberg, Alan Eagle

ainult sportlastel ja meele­lahutajatel, kuid nüüd palkavad juhid juhtimis-coach’e ja leidub töötajaid, kes õpivad kõnetreeneritelt. Tegelikkuses näeb ametlik coach aga vaid murdosa hetkedest, kus tagasisidest ja juhendamisest võiks kasu olla. Meie kõigi ülesanne on juhendada oma töötajaid, kolleege ja mõnikord isegi ülemusi.

      Olen hakanud uskuma, et coaching võib meie karjäärile ja meeskondadele olla veelgi olulisem kui mentorlus. Kui mentorid räägivad tarka juttu, siis treenerid käärivad varrukad üles ja haaravad härjal sarvist. Nad mitte ainult ei usu meie potentsiaali, nad astuvad areenile, et aidata meil oma potentsiaali realiseerida. Nad hoiavad meie ees peeglit, et näeksime oma pimedaid nurki, ja panevad meid vastutama oma kitsaskohtade lahendamise eest. Nad võtavad vastutuse meie paremaks muutmise eest, ilma et tunnustaksid end meie saavutuste eest. Ja ma ei suuda leida paremat treeneri eeskuju kui Bill Campbell.

      Ma ei väida seda kergekäeliselt. Mul on olnud võimalus õppida paarilt eliit-treenerilt – mitte ainult ettevõtluses, vaid ka spordis. Vette­hüppajana treenisin olümpiataseme juhendajate käe all, hiljem olen organisatsioonipsühholoogina töötanud koos suurepäraste treeneritega nagu Brad Stevens Boston Celticsist. Bill Campbell ei kuulu pelgalt sellesse maailmatasemel treenerite eliitrühma. Ta lõi oma kategooria, kuna võis juhendada inimesi, kes teevad tema jaoks tundmatut tööd.

      Aastal 2012, kui loobusin Billist kirjutamisest, kutsuti mind ülemaailmsele Google’i üritusele rääkima sellest, kuidas juhtida ette­võtet organisatsioonipsühholoogina. Olles töötanud paar aastat Google’i teed­rajavas, personali andmeanalüütika meeskonnas, sai mulle selgeks, et peaaegu kõik, mis ettevõttes on suurepärast, tuleneb meeskondadest. See oli minu kõne fookus: hakake organisatsiooni alusena käsitlema meeskondi, mitte üksikisikuid. Minu Google’i kolleegid võtsid ette midagi enamat: nad käivitasid ulatusliku, „Projekt Aristotelese“ nimelise uuringu, selgitamaks välja oma kõige edukamate meeskondade eripärad.

      Viis peamist tegurit oleks võinud välja võtta otse Bill Campbelli mänguraamatust. Google’i parimad meeskonnad tundsid end psühho­loogilises mõttes turvaliselt (inimesed teadsid, et kui nad riskivad, seisavad juhid nende selja taga). Meeskondadel olid selged eesmärgid, igal rollil oli tähendus ning liikmed olid usaldusväärsed ja kindlad, et meeskonna missioon aitab midagi muuta. Peagi näete, et Bill oli nende tingimuste loomisel meister: ta panustas erakordselt palju, et anda igale juhendatavale meeskonnale turvalisust, selgust, tähendust, usaldusväärsust ja mõju.

      Oleme Sheryl Sandbergiga sageli kahetsenud, et igas raamatupoes on eneseabi sektsioon, kuid puudub teiste abistamise sektsioon. „Triljoni dollari coach“ kuulub teiste abistamise valdkonda: see on juhend selle kohta, kuidas tuua välja teiste parimaid omadusi, neid samaaegselt toetada ja innustada väljakutsetele ning tõsta neid esile enam kui ainult sõnades.

      Bill Campbelli loos on kõige tähelepanuväärsem, et mida rohkem temast loete, seda enam näete võimalusi, kuidas igapäevaselt tema­sarnaseks saada. Need on pisivalikud: näiteks kohelge väärikalt ja lugupidavalt kõiki, keda kohtate. Leidub ka suuremat pühendumust nõudvaid kohustusi, näiteks võtta aega oma meeskonnaliikmete elu vastu siira huvi ilmutamiseks – sellisel määral, et mäletate, kus nende lapsed koolis käivad.

      Bill Campbell ei vajanud ega soovinud, et teda raamatus portreteeritaks, rääkimata sellest, et raamat ainult temast kõnelebki. Kuid inimesele, kes kogu elu jooksul oma teadmisi teistega jagas, on tema saladuste avalikuks saamine minu meelest sobiv austusavaldus.

      – Adam Grant

Esimene peatükk

Golfipoiss ja tegevjuht

      2016. aasta soojal aprillipäeval kogunes Californias Athertoni südames asuva Sacred Hearti kooli jalgpalliväljakule suur rahvahulk, et austada William Vincent Campbell juuniori, kes oli hiljuti seitsmekümne viie aastaselt vandunud alla vähile. Bill oli olnud tehnoloogiaäris määrava tähtsusega isik alates läände kolimisest 1983. aastal, mängides olulist rolli Apple’i, Google’i, Intuiti ja paljude teiste ettevõtete edus. Öelda, et teda austati tohutult, oleks liialt vähe – pigem on õige öelda, et teda armastati. Sel päeval oli publiku hulgas kümneid tehnoloogia­juhte. Larry Page. Sergey Brin. Mark Zuckerberg. Sheryl Sandberg. Tim Cook. Jeff Bezos. Mary Meeker. John Doerr. Ruth Porat. Scott Cook. Brad Smith. Ben Horowitz. Marc Andreessen. Sellist tööstusala teerajajate ja võimu koondumist näeb harva, vähemalt Silicon Valleys.

      Meie – Jonathan Rosenberg ja Eric Schmidt – istusime publiku seas, rääkides summutatult tühjast-tähjast, hellitav päikesepaiste kontrastiks mornile meeleolule. Olime mõlemad viimase viieteistkümne aasta jooksul Billiga tihedat koostööd teinud, kuna olime liitunud Google’iga, Eric tegevjuhina 2001. aastal ja Jonathan tootejuhina 2002. aastal. Bill oli olnud meie coach, kes kohtus meiega individuaalselt iga nädala või kahe tagant, et arutada läbi mitmesuguseid väljakutseid, mis meid ettevõtte kasvatamise juures ootasid. Ta oli juhendanud meid üksikuna ja meeskonnakaaslastena, töötades enamasti kulisside taga ajal, kui Google muutus pentsikust idufirmast üheks kõige väärtuslikumaks ettevõtteks ja kaubamärgiks maailmas. Ilma Billi abita poleks midagi sellist juhtunud. Me kutsusime teda treeneriks, kuid ka sõbraks, ja nii tegid peaaegu kõik teisedki meie ümber. Nagu hiljem teada saime, pidasid tegelikult paljud sel päeval publiku hulgas olijad, keda oli tublisti üle tuhande inimese, Billi oma parimaks sõbraks. Kellel oleks kõigi nende parimate sõprade hulgas au meie treenerit sõnades ülistada? Milline kõrgtehnoloogiliselt valgustatu astuks poodiumile?

      TŠEMPION HOMESTEADIST

      Bill Campbell jõudis Californiasse alles varastes neljakümnendates ja oma ärikarjääri oli ta alustanud vaid mõni aasta enne seda. Siiski pakkus see Silicon Valley edulugu paari eluea jagu saavutusi, mis kõik mahtusid ära tema seitsekümmend viis aastat kestnud ellu. Ta kasvas üles võistlushimulise ja nutikana Pennsylvania lääneosas asuvas Homesteadi linnas, kus tema isa õpetas kohalikus keskkoolis kehalist kasvatust ja tegi vabrikus öövahetusi. Bill oli hea õpilane ja tegi kõvasti tööd. Ta oli ka terane: ta kirjutas koolilehte 1955. aasta aprillis arvamusloo, milles tuletas kaasõpilastele meelde, et „hilisemas elus pole teie jaoks midagi tähtsamat“ kui head hinded. „Koolis looderdamine võib piirata inimese eduvõimalusi.“ Ta oli tol ajal esimest aastat keskkoolis.

      Homestead High’ jalgpallistaar Bill lahkus kodust 1958. aasta sügisel, hakates õppima Columbia ülikoolis Manhattanil. Ta oli jalgpallikangelase jaoks ebatüüpilise välimusega isegi ajastul, kui jalgpallurid nägid välja palju inimlikumad kui praegu: vahest 178 cm pikk, kaal 75 kilo (ehkki kavas on kirjas 82). Kuid ta teenis kiiresti nii treenerite kui ka meeskonnakaaslaste lugupidamise tänu pühendunud tegutsemisele ja intelligentsusele mänguväljakul. Oma viimaseks aastaks, 1961. aasta sügiseks, oli Bill meeskonna kapten, mängides praktiliselt igas mängus liinikaitsjana kaitses ja äärekaitsjana ründes. Ta teenis All-Ivy autasu ja aitas viia meeskonna Ivy League’i tiitlinii, mis oli Columbia ajaloos ainus. Meeskonna treener, imelise nimega Buff Donelli, nimetas Billi tiitli võitmisel „tohutult oluliseks mõjujõuks“. „Kui ta pikkus oleks 190 sentimeetrit ja ta kaaluks 100 kilo ning mängiks profina, oleks ta suurim liinikaitsja, kes liigas kunagi olnud, tulekera. Kuid ta on väike tüüp, kes kaalub kõigest 75 kilo. Isegi kolledži tasemel ei leia te nii väikeseid kaitsjaid. Tavaliselt ei saa väikeste poistega jalgpalli mängida. Ainult suhtumisest ei piisa. Treener vajab lisaks suhtumisele mängijaid.“1

      Loomulikult seadis Bill oma suhtumises esikohale meeskonna, ta ütles, et tiim oli edukas, sest mängijad tegid koostööd ning neid juhtisid kogenumad.2

      LIIGA KAASTUNDLIK

      Billil ei olnud eriti raha, seepärast teenis ta õpingute eest tasumiseks lisa taksot sõites. Ta õppis linna nii hästi selgeks, et vaidles sageli oma pikaaegse autojuhi ja sõbra Scotty Krameriga, millist teed mööda sõita. (Kui küsimus oli New Yorgis tee leidmises, siis Scotty sõnul treeneriga ei vaieldud.)

      Bill