Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan

vana vaaruva Osmani impeeriumi jalul hoidmisega. See impeerium oli nüüd kadunud, kuid salalepingu tõttu Prantsusmaaga oli Suurbritannia sellest maiuspalasid haaramas. Olid olemas uued teed, vähemalt välisministeeriumi ja sõjaväelaste unistustes, võib-olla läbi Musta mere Kaukaasiasse ja seejärel lõunasse, lennukitega üle Kreeka ja Mesopotaamia, kuid neidki võis kaitsta, kui Suurbritannia tegutseb aega viitmata ja haarab enda kätte vajaliku territooriumi.

      Inimesed on tihti eeldanud, et kuna Lloyd George oli Buuri sõja vastu, siis polnud ta imperialist. See ei ole päris tõsi. Tegelikult oli ta alati impeeriumi üle uhkust tundnud, kuid ta polnud kunagi arvanud, et seda õigesti peetakse. On rumal püüda kõike Londonist juhtida, väitis ta, ja see on kalliks minev rumalus. Impeerium säiliks tugevana, kui lubada võimalikult paljudele kohalikku omavalitsust ja kasutada impeeriumi poliitikat vaid tähtsates küsimustes, nagu kaitse ja ühine välispoliitika. Autonoomia puhul – siin mõtles ta Šotimaad, omaenda Walesi ja pidevat murekohta Iirimaad – oleksid impeeriumi osad valmis võtma enda kanda iseolemise kulud. („Autonoomia põrgule,” hüüatas üks kiibitseja ühe tema kõne ajal. „Väga õige,” pareeris Lloyd George, „las igaüks seisab oma maa eest.”) Dominioonid – Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, Newfoundland ja Lõuna-Aafrika – olid juba osaliselt isevalitsevad. Isegi India liikus aeglaselt oma võimu poole; kuid võttes arvesse selle rasside segu, kuhu kuulus vaid käputäis eurooplasi, ja selle paljusid religioone ja keeli, kahtles Lloyd George, kas India suudaks kunagi omapead hakkama saada. Ta polnud Indias kunagi käinud ja teadis sellest vähe, kuid tolleaegse kombe kohaselt vaatles ta hindusid koos teiste pruuninahalistega alama rassina.²⁰²

      1916. aastal, peatselt pärast peaministriks saamist ütles Lloyd George alamkojas, et on saabunud aeg konsulteerida ametlikult dominioonide ja Indiaga, kuidas oleks parim viis sõda võita. Ta kavatses seepärast moodustada impeeriumi sõjakabineti.²⁰³ See oli üllas käik ning seejuures vajalik. Dominioonid ja India toetasid Briti sõjaponnistust oma toorme, sõjamoona, laenude ja eelkõige elavjõuga – umbes 1 250 000 sõdurit Indiast ja veel üks miljon dominioonidest. Austraalia, nagu peaminister Billy Hughes kõigile pidevalt kuulutas, oli 1918. aastaks kaotanud rohkem sõdureid kui Ühendriigid.

      Kunagi emamaa ümber aupaklikult kikivarvul käinud dominioonid olid 1916. aastaks mehistunud. Nii nemad kui ka nende kindralid olid näinud liiga palju seda, mida Sir Robert Borden, Kanada peaminister, nimetas „Briti peakorteri viskit trimpava koosseisu ebakompetentsuseks ja vusserdamiseks”.²⁰⁴ Dominioonid teadsid, kui tähtis on nende panus, mida nad olid maksnud verega. Vastutasuks ootasid nad nüüd, et nendega konsulteeritaks nii sõja kui ka saabuva rahu küsimuses. Nad leidsid Suurbritannias vastuvõtliku auditooriumi; seal enne sõda valitsenud patroneeriv põlgus koloniaalelanike rohmakuse vastu oli muutunud entusiasmiks nende aktiivsuse tõttu.²⁰⁵ Billy Hughes muutus peaaegu moeteemaks, kui ta käis Londonis 1916. aastal; naised sammusid loosungitega: „Me soovime Hughesi tagasi”, ja populaarne pilapilt demonstreeris Billiwogi: „Ükski sõda pole täielik ilma selleta.”²⁰⁶ Ja siis oli veel Jan Smuts, Lõuna-Aafrika välisminister, sõdur, riigimees ja mõne jaoks ka selgeltnägija, kes veetis suurema osa sõja lõpuperioodist Londonis. Smuts oli võidelnud brittide vastu viisteist aastat; nüüd oli ta nende usaldatud nõunik, kes kuulus Briti kabineti väikesesse komiteesse, mille Lloyd George moodustas sõjapidamiseks. Teda imetleti laialt. „Tema praktilist panust meie nõustamisse nendel rasketel aastatel,” ütles Lloyd George, „on raske üle hinnata.”²⁰⁷

      Viimastel sõjapäevadel olid Hughes ja Borden väga rahuolematud, et Briti sõjakabinet oli volitanud Lloyd George’i ja Balfouri minema Pariisi sõjanõukogusse liitlastega Saksa vaherahu tingimustes kokku leppima, võtmata vaevaks dominioone sellest informeerida. Hughes oli juba esitanud kaalukad vastuväited Wilsoni 14 punktile, mis olid võetud rahuläbirääkimiste aluseks – „valus ja tõsine usalduse rikkumine”.²⁰⁸ Dominioonide liidrid olid isegi rohkem nördinud, kui nad avastasid, et britid olid eeldanud, et nad suunduvad rahukonverentsile osana Briti delegatsioonist. Lloyd George püüdis neid rahustada, pakkudes välja, et dominiooni peaminister võiks olla üks viiest Briti täievolilisest esindajast. Kuid kes neist? Nagu Hankey sõnas: „Pailapsed on üksteise suhtes armukadedad nagu kassid.”²⁰⁹ Tõeline probleem esindusega seisnes selles, nagu Borden oma naisele kirjutas, et dominioonide positsioone ei olnud kunagi keegi korrektselt esile toonud. Kanada oli „riik, mis polnud riik; oli aeg seda muuta”. Ja ta täheldas teatud kahetsuse alatooniga: „Briti ministrid annavad endast parima, kuid see parim pole küllalt hea.”²¹⁰ Hankeyle ütles ta, et kui Kanadal pole konverentsil täit esindust, siis ei jää tal midagi muud üle kui „pakkida kohvrid, sõita tagasi Kanadasse, kutsuda kokku parlament ja esitada neile kogu asjade käik”.²¹¹

      Lloyd George andis järele: üks viiest peamisest Briti delegaadist valitakse impeeriumist ning ta teatab liitlastele, et dominioonid ja India soovivad rahukonverentsil eraldi esindust. See oli üks esimestest küsimustest, mille ta tõstatas, kui saabus Pariisi 12. jaanuaril 1919. Ameeriklased ja prantslased olid selles asjas jahedad, kuna nad nägid neis Briti hüpiknukke – ja Briti lisahääli. Kui Lloyd George saavutas vastu tahtmist tehtud pakkumise, et dominioonidel ja Indial võiks kummalgi olla üks delegaat, samuti nagu Siiamil ja Portugalil, siis kutsus see esile vastulause tema impeeriumi kolleegidelt. Pärast kõiki nende ohverdusi, ütlesid nad, oli vastuvõtmatu, et neid käsitletaks väikeriikidena. Tõrkuv Lloyd George veenis Clemenceaud ja Wilsonit lubama Kanadale, Austraaliale, Lõuna-Aafrikale ja Indiale kaht täievolilist esindajat igaühele ja ühe Uus-Meremaale.²¹²²¹³

      Brittidele oli impeeriumi uus enesekindlus halb üllatus. „See oli väga ebamugav,” ütles üks diplomaat. „Mida pidi välisministeerium tegema?”²¹⁴ Lloyd George, kes oli põhimõtteliselt autonoomia poolt, avastas, et reaalsus võib osutuda ebameeldivaks, kui näiteks Hughes deklareeris nõukogus avalikult, et Austraalia võib-olla ei lähegi sõtta järgmine kord, kui Suurbritannia läheb. (See märkus oli hiljem protokollist välja toimetatud, kuid Lõuna-Aafrika tõstatas selle küsimuse uuesti.²¹⁵) Suurbritannia liitlased vaatasid seda pealt teatud rahuoluga. Neil võib õnnestuda dominioone brittide vastu ära kasutada, mõistsid prantslased meeleheaga, kui asi jõuab Saksa rahutingimuste koostamiseni. House vaatas asju veel kaugemas perspektiivis: eraldi esindus dominioonidele ja Indiale rahukonverentsil ning uutes rahvusvahelistes organites nagu Rahvasteliit ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon võib kiirendada Briti impeeriumi lagunemist. Suurbritannia lõpetab seal, kust ta alguse sai, vaid omaenda saartel.²¹⁶

      See oli Briti impeeriumi delegatsioon (ja see nimi iseenesest oli kildkondlike dominioonide võit), mille Lloyd George Pariisi viis. Oma kõvasti üle 400 ametiisiku, erinõuniku, ametniku ja masinakirjutajaga võttis see enda alla viis hotelli Triumfikaare lähedal. Suurim ja sotsiaalne keskus oli Hotel Majestic, enne sõda rikaste brasiilia naiste osturalli meelishotell. Spioonivastase (pigem Prantsuse kui Saksa) meetmena vahetasid Briti võimud välja kogu hotelli Majestic töötajaskonna, isegi kokad, ja sisse toodi uued töötajad Briti hotellidest Kesk-Inglismaalt. Toit muutus viisaka raudteejaama hotelli toidu sarnaseks: puder munade ja peekoniga hommikul, liha ja juurviljad lõunaooteks ja lõunaks ning halb kohv kogu päev. Sellel ohvril polnud mõtet, porisesid Nicolson ja tema kolleegid, kuna kõik nende bürood, täis ametidokumente, olid hotellis Astoria, kus töötajad olid ikka veel prantslased.²¹⁷

      Britid olid maniakaalselt mures julgeoleku pärast. Kirjad toimetas Londonisse ja tagasi eritalitus, vältides Prantsuse postiteenistust. Scotland Yardi detektiivid valvasid hotelli Majestic peaust ja delegatsiooni liikmed pidid kaasas kandma fotodega läbipääsulubasid. Neid kannustati rebima oma paberikorvi sisemus ribadeks; oli teada, et Viini kongressil oli Prantsuse välisminister vürst Talleyrand edukalt tegutsenud tänu sellele, et tema agendid kogusid kokku teiste delegatsioonide jäetud märkmed. Naistel lubati einetada hotellis Majestic, kuid mitte seal viibida – mis oli samuti Viini kongressi pärand, kus nad olid väidetavalt põhjustanud ametisaladuste lekke.²¹⁸

      Lloyd George otsustas peatuda luksuskorteris Rue Nitot’l, põiktänaval, mis oli kunagi olnud kaltsukaupmeeste lemmikpaik. Korter oli kaunistatud suurepäraste 18. sajandi inglise maalidega – Gainsborough’, Hoppneri ja Lawrence’i töödega – ja talle rentis selle