Minu elu ja teenistus KGBs. Vladimir Pool

Pool

       Minu elu ja teenistus KGBs

      Originaali tiitel:

      Владимир Пооль

      „Зампред Эстонского КГВ”

      Tõlkijad Taavi Minnik, Liivia Anion

      Keeletoimetaja Lyyli Virkus

      Kujundaja Piia Stranberg

      Fotod autori erakogust, välja arvatud:

      lk 74 Michael Myers Shoemaker, Wikimedia Commons

      lk 133 kaart Eesti Raudtee arhiivist

      lk 158 Valgevene sõjaväe ajalehest „Во славу Родины”

      Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:

      AS Postimees Grupp, 2019

      Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN 978-9949-669-04-2

      e-ISBN 9789916603178

      Trükk: AS Printon

      Autorilt

      Mõte kirjutada raamat oma elust tekkis mul ammu, materjali selle jaoks kogusin praktiliselt juba kooliaastatest. Tundsin huvi Siberi, Eesti ning nende kohtade ajaloo vastu, kus ma eri ajal elasin, õppisin ja töötasin, jätsin meelde lugusid, mida rääkisid mulle mu Siberi vanaema ja vanemad.

      Mul on säilinud vanaisa Jakob Kase üleskirjutused, mida ta tegi 1884. aastal Tormas kolmeteistaastase poisikesena, 16 aastat enne Siberisse asumisele saatmist, ja onu Osvald Kase päevikud ajavahemikust 1918 kuni peaaegu 1960. aastateni, milles ta kirjeldab teenistust tsaariarmees, valgete ja punaste juures, möödunud sajandi traagilisi 30. aastaid.

      Onupoeg Aleksei Kask andis mulle oma avaldamata memuaarid, milles ta kirjeldab Siberi koduküla Ülem-Suetuki puhkpilliorkestri ajalugu, mida 30 aastat järjest juhatas meie ühine vanaisa Jakob ja milles mängisid kõik tema neli poega: Osvald, Karl, Aleksander, Mihhail ning mõned lapselapsed.

      Minu käes on hoiul ka teise nõbu, Karl Hendriksoni päevik – eelmise suure sõjavõitluse tunnistaja hirmsad sissekanded. Päris hiljuti sain informatsiooni selle kohta, mille eest mu vanavanaisa Voldemar Engelbrecht vanem Siberisse saadeti. Sugulaste siirad päevikud ja nende suuline teave aitasid mul häälestuda emotsionaalsele lainele ja kirjutada esimesed peatükid lugejate kohtule esitatavast raamatust.

      Raamatu teine pool räägib teenistusest KGBs. Teema on eriline, kahju, et ma südamega kiindusin sellesse liiga hilja. Ma ei jõudnud tihedalt suhelda paljude heade vanade kolleegidega (kindralmajorid Adolf (Aadu) Torpan ja Leo Võime, polkovnikud Eduard Jasska, Jüri Kalle ja teised seltsimehed), kes on läinud teise ilma ja viinud endaga huvitavad faktid Eesti eriteenistuste tegevusest, mis pakuksid praegu kahtlemata huvi ajaloolises plaanis.

      Alguses mõtlesin kirjutada kaks raamatut: ühe esivanematest, Siberist, õpingutest ja tööst tsiviilorganisatsioonides, teise – teenistusest KGBs. Pärast otsustasin autorist tervikpildi tekkimise huvides kõik ühendada: kust ta selline välja ilmus ja millised teed tõid ta ametkonda, mille nimi on tuttav paljude riikide paljudele inimestele – KGB.

      Imelik, et kaugete aegade sündmused on mu mälus paremini säilinud kui 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus – Nõukogude riigi lagunemisperiood; mul oli lihtsam kirjutada noorusaastatest ja teenistuse algusest Eesti vastuluures kui teenistuskarjääri lõppetapist. Sellepärast nimetasin nimepidi kaaslasi, kellega kabinette jagasin ja koos tööd alustasin Tallinnas tuntud majas Pagari tänaval. Nüüd pole neid seltsimehi enam ammu elavate hulgas, nii nagu pole ka seda riiki, mida me tol ajal ustavalt teenisime.

      Ma arvan, et mu raamatut ei võeta vastu ühetähenduslikult. Ühed, nende seas minu hilisemad teenistuskaaslased, võivad öelda: kah nüüd kirjanik, võttis laialt ette, miks seda vaja on ja kes üldse lubas kõigest sellest kirjutada?! Teised ütlevad: võttis kätte kirjutada, rääkigu siis juba kõik lõpuni ausalt välja. Mida öelda? Kirjutasin ainult sellest, mida ise läbi elasin ja nägin, millest lugesin, millesse olin kiindunud, ja tegin seda, kuivõrd lubasid mu endised ametialased töökohustused eriteenistuses ja mõõdutunne – maksimaalselt avatult, eelarvamusvabalt ja siiralt. Aga sellest, millest praegu veel rääkida ei tohi, pole ma iitsatanudki.

      Minu jutustus tööst KGBs on teatud määral pealtnägija sissevaade sellesse ametkonda ja ma usun, et sellegi vaate jaoks leidub ajaloos oma nišš. Seda enam, julgen teatada, et olen Eestis esimene ja ilmselt jään ka viimaseks, kes selle teema üles võttis.

      Ma pole enam noor. Olen neljakordne vanaisa ja kahekordne vanavanaisa. 1. aprillil 2018 saatis Telia mulle õnnitluskaardi, millel oli näidatud täpne aeg, kui kaua ma siin maailmas olen elanud. Tatsan ringi juba 79 aastat, 28 835 päeva, 692 040 tundi, 41 522 400 minutit või 2 491 344 000 sekundit.

      Seega, 1. aprillil 2019. aastal täitub mul 80 eluaastat.

      Annab Jumal tervist, tambin ma veel seda patust maad ja võimalik, et kirjutan käesolevale raamatule järje – raamatu KGB laialiajamise meenutustest, tsivilisti elust pärast putši, kolleegide saatustest ja oma elu äkilistest muutustest uues Eestis viimase kolmekümne aasta jooksul. Ja millestki veel.

      Soovin meeldivat lugemist!

       Vladimir Pool

      Tallinnas 2019. aastal

      1. PEATÜKK

       Esivanemad. Siber. Luteriusuliste asundus Ülem-Suetuk

      Igal inimesel on üks isa ja üks ema, kaks vanaisa ja kaks vanaema, neli vanavanaisa ning neli vanavanaema, kaheksa vaarvanaema ja vaar- vanaisa. Iga järgneva põlvega kasvab järeltulijate arv aritmeetilises progressioonis ja kui minna oma ajast näiteks üksteist põlvkonda tagasi sajandite sügavusse, siis otseseid sugulasi, see tähendab selliseid esivanemaid, kelle kirjeldamiseks sõnade „vanaisa“ ja „vanaema“ ette on vaja kaheksa korda kirjutada „vana“, koguneb juba 1024 inimest. Genealoogilises puus on nad mul suures osas paika pandud, kuid memuaarides neid kõiki kirjeldada ei ole mõtet: inimesed väsivad lugemast. Seetõttu peatun vaid vanaisade Jakob Kase ja Villem Pooli, vanaemade Maria Kase (neiupõlvenimi Poom) ja Alma Pooli (neiupõlvenimi Engelbrecht) otsestel juurtel.

      19. sajandi alguses tekkis Vene impeeriumi Tobolski kubermangus Rõžkovo küla, mille esimesteks elanikeks olid Siberisse asumisele saadetud ingerlased, lätlased ja eestlased. Aja jooksul koloonia kasvas kiiresti, lähedasi künnimaid hakkas nappima ja talupojad läksid elamiskõlblikuks tegema naabruskonnas asuvat maad. Nii tekkisid naaberküla Tšistoje ja teised asustatud punktid.

      2. oktoobril 1845. aastal väljastas tsaar Nikolai I protestantlike pastorite palvel ukaasi number 19 363, millega kohustas luteri usku kurjategijaid – lätlasi, eestlasi, sakslasi, soomlasi, ingerlasi ja rootslasi – elama paigutada Tobolski ja Jenissei kubermangudesse. Seejuures käskis Tema Kõrgeausus Siberisse saadetavaid vähetähtsaid kurjategijaid, „vaatamata sellele, millisesse hõimu nad kuuluvad“, paigutada elama Tobolski kubermangu Rižkovo luteri asundusse, aga tähtsamad seda usku Siberisse asumisele saadetud kurjategijad pidi saatma Jenissei kubermangu, kus nende jaoks tuli Minussinski piirkonnas luua üks või kaks uusasulat ning vastavalt vajadusele määrata sinna üks või kaks pastorit.

      1846. aastal kutsus Jenissei kubermangu kuberner luterlastest ümberasujaid Minussinski maakonda, lubades neile eraldada suured viljakasvatuseks sobivad maatükid. Esimestena julgesid tee tundmatusse ette võtta neli peret, kolm Toomasovide ingerieesti suguvõsast ja Jüri Kuldmäe eesti pere (kokku 26 mees- ja naishinge). Toomasovide esivanemad olid Siberisse