100 aastat, 100 raamatut. Peeter Helme

on nendest meestest, sõduritest ja üldse hukkunutest väga kahju ka Underil. Aga kui esimene luuletus kirjeldab asjade seisu, et veri on valla, või vallas on veri, ja teine kutsub inglit appi, kes ilmselt jääb saabumata, siis juba kolmandas luuletuses võtabki maad zombiluule. Luuletuses „Surnute rongkäik“ tõusevad haudadest süütud surnud, ja ka nende ülestõusmises pole midagi ilusat, nad on verised „ja nende kaameid oime katab haav“. Need kirjeldused vastavad täpselt sellele, mida me oleme harjunud zombifilmidest nägema. See zombindus pole juhuslik. Ka neljas luuletus „Mardus“ algab nii:

      Ja jälle vaibuvad kõik vereojad,

      ja kokku kasvab murtud jalg ning käsi

      Stsenaarium on loogiline ja tavapärane – sõjas surma saanud inimesed ärkavad zombidena ja asuvad oma igapäevatoimetuste juurde ja järgnevaid luuletusi võib lugeda kui zombivaatlusi, et kuidas need zombid, kes siin ilmas ringi käivad, oma eluga hakkama saavad, mis neid vaevab, mis pakub pidet ja rõõmu jne.

       Urmas Vadi

      1921 Tarapita

       Oleme aastas 1921 ning selleks ajaks hakkab selgeks saama maailmakord, mida tunneme sõdadevahelise ajana. Sõjad on suuresti sõditud, piirid valdavalt paika loksunud ning kuigi Venemaal jätkub veel punaste võitlus valgetega ja Punaarmee okupeerib Gruusia, liigub maailm tervikuna rahunemise suunas.

       Sama kehtib ka Eesti kohta – riigis toimub ülesehitustöö, Tallinnas avatakse esimene mootortrammiliin ning elu liigub normaliseerumise suunas.

      Kuid normaliseerumisel on ka oma hind – jõudeelu, lodevus, ideaalide kadumine ja igapäevaheaolu esiplaanile tõusmine. Kõigile see ei sobi.

      Nõnda moodustubki kirjanduslik rühmitus Tarapita, mille manifestis kurdetakse selle üle, et elatakse „tõusikluse joovastuspäivil“, mil „ummiku on lykat vaimline kultuur“ ja „haritlasest saand ärimees, võimumees, ametnik“.

      Vähem kui kahe aasta jooksul seitsme numbrini jõudnud ajakirja ja selle toimetaja Friedebert Tuglase ümber koondunud rühmitust vaadeldakse omas ajas vasakpoolsena ning tarapitalastes nähakse isegi kommunistide kaasajooksikuid, kuid asi pole nii ühene. Jah, rühmitusse kuuluvad ka Jaan Kärner ja Johannes Vares-Barbarus, kuid Tarapita on suunatud eelkõige keskpärasuse vastu ning on loova, mitte parteipoliitiliselt ajendatud mässumeele poolt.

      Tarapita esimese numbri avaartiklis kirjutab Gustav Suits, et Eesti kirjanduslik elu ja selle suhted riigiga on „kohandatud keskpäraste mõistete järel, kõik formuleeritud mõõdukas tradeunionistlikus vaimus, kõik sihitud riigi ja kirjanduse kokkuleppele“.

      Nõnda lähebki Tarapita kirjanduslukku eelkõige kirjanduse südametunnistuse häälena.

       Peeter Helme

      1922 GUSTAV SUITS Kõik on kokku unenägu

       Sel aastal registreeritakse Eesti Kirjanikkude Liit, mille esimeheks saab Friedebert Tuglas. No kes siis veel! Aga asutatakse ka Eesti Tennise Liit ja Noorte Naiste Kristlik Ühing. Huvitav, mis eani noored naised selles ühingus olla tohtisid? Aprillis võetakse Tallinnas Vabaduse platsil maha Peeter I ausammas. Konstantin Päts teeb ametliku riigivisiidi Soome. Aga Itaalias nimetatakse peaministriks Benito Mussolini. Howard Carter avastab Egiptuses Luxori lähistel Kuningate orus Tutanhamoni hauakambri.

       Ja 9. juulil ujub Johnny Weissmüller esimese inimesena 100 meetrit alla ühe minuti, saavutades tulemuseks 58,6 sekundit. Mis on aga huvitav, et see sama mees mängib hiljem ka filmis Tarzanit. Kujutan ette filmi casting’ut – siin võivad osaleda ainult need näitlejad, kes on ujunud sada meetrit alla minuti!

       30. detsembril moodustatakse ametlikult NSV Liit.

      Sel aastal nägi ilmavalgust Gustav Suitsu luulekogu „Kõik on kokku unenägu“. Mõte pole muidugi teab mis originaalne, isegi pealkiri mitte, ja Suits ei püüdle ise originaalsusele, vastupidi, ta viitab luulekogu saatesõnas Calderón de la Barca näidendile „Elu on unenägu“. Ja eks elu võib olla unenägu küll. Aga Suitsu unenägu pole lihtsalt hobuse unenägu. Kuigi ta kujutab seda maailma, milles ta elab, või mida vaatab, pöörase ja uskumatu, painajalikuna, on tema unenägu ka väga selgelt sõjalis-poliitiline ja ajakajaline. Suits kirjutab nii:

      „Kui maailmasõjamöll on jampsimine, siis pingutagem kõiki oma võimeid virgumiseks painajalikust unest. Kui see on täie teadvusega tegutsemine, siis tõstkem mässu oma ilusate unenägude nimel.“

      PS. Hea lugeja, kes sa just äsja neid ridu lugesid, loe korra veel ja pane silmad kinni. Mis tunde need read sulle täna tekitavad?

       Urmas Vadi

      1923 ALEKSEI TOLSTOI Aeliita

       On aasta 1923 ja just sel aastal kuulevad paljud inimesed nime Adolf Hitler, kui viimane koos oma seltsimeestega üritab 8. novembril teha Münchenis algust riigipöördega. Õllekeldriputš kukub läbi, täpselt nagu varem samal aastal ebaõnnestus kommunistide putšikatse Hamburgis ja sõjaväelaste oma riigi idaosas Küstrinis.

       Seevastu läheb 1923. aasta ajalukku hoopis NSV Liidu esimese konstitutsiooni vastuvõtmisega, mis kinnistab uue riigi moodustamise. Samuti saab maailm rikkamaks kahe riigi võrra: sünnib Iiri Vaba Riik ning Osmani impeerium asendub Türgi vabariigiga.

       Rikkamaks saab ka eesti kirjavara ja keel: 27. aprillil alustab ilmumist kirjandusajakiri Looming, 22. novembril tarvitab aga postivalitsuse ülem Hindrek Rikand esimest korda mõistet „ringhääling“.

      Maailmakirjandust asub aga üsna ootamatus suunas rikastama vaevu kodusõjast väljunud Venemaa, kus seatakse nüüd sihiks ulja tuleviku kirjeldamine. Keegi ei mõtle seejuures lennukamalt kui Seltsimees Krahv – 1923. aastal emigratsioonist naasev Aleksei Tolstoi, kes rõõmustab kohe lugejaid Marsi-lennust pajatava seikluslooga „Aeliita“.

      Aga kas „Aeliita“ ikka räägib Marsist? Äkki räägib see hoopis Venemaast, oktoobripöördest, inimloomusest ja sellest, et inimene suudab küll hävitada, kuid ehitamine nõuab sootuks suuremat pingutust? Kuigi romaanist võib soovi korral välja lugeda kriitikat kommunistide tormakuse ja hoolimatu lammutamise kohta, punavõimule teos siiski meeldib ja juba aasta hiljem vändatakse „Aeliita“ põhjal film. Teose ajatust väärtusest kõneleb ka asjaolu, et 1981. aastal asutatakse Venemaal Aeliita-nimeline ulmekirjanduse auhind, mida antakse välja tänaseni.

      Eesti keeles ilmub „Aeliita“ 1930. aastal „Looduse kroonise romaani“ sarjas Alfred Kurlentsi tõlkes ning 1958. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ühiste kaante vahel koos „Insener Garini hüperboloidiga“ Arthur Grossi tõlkes.

       Peeter Helme

      1924 THOMAS MANN Võlumägi

       Eesti ja Soome arendavad innukalt sõprussidemeid, seda isegi öösiti ja salaja, isegi külmas vees ja paatides kohtudes – käib salapiirituse vedu. Eks me ole soomlasi ikka toetanud, nagu