Kuningate vandenõu. Sari: "Kuninganna Varas", 3. osa. Megan Whalen Turner

oodates endiselt näha Malatestat, kuid temast polnud märkigi. Oleksin võinud nende juhti otsida, kuid tabasin end jõllitamas Hyacinthi, kes läheduses oma käsi väänas. «Sa aitasid neid?»

      «Mitte just palju,» lausus turske mees minust vasakul. Tema häält olingi kuulnud käske jagamas. «Ta kirjeldas meile villat ja rääkis, kus perekond sel päevaajal kõige tõenäolisemalt viibib.»

      «Ta poleks pidanud teada saama,» piuksatas Hyacinth haledalt. Minu poole pöördudes ütles ta: «Ma ei tahtnud, et sa teaksid. Sa poleks pidanud.»

      «Saan aru,» sõnasin rahulikult. «Kas võin püsti tõusta?»

      Turjakas mees tõstis mu vaevata jalule. Kui juba seisin, selgus, et ta on minust mõnevõrra lühem. Pikad väljas veedetud päevad olid tema naha tõmmuks ja karedaks muutnud. Ta oli umbes mu isa vanune ja kandis märke samasugusest vägivaldsest elust. Ta kükitas läbi lõikama nööri mu pahkluude ümber, kergitas siis köidikuid mu randmetel ja jäi kõhklema. «Meid on siin liiga palju, et võidelda, noor prints.»

      Jõllitasin teda. Olin küll ametlikult Sounise troonipärija, kuid keegi ei nimetanud mind kunagi printsiks. Olin üksnes kohatäitja, kuni kuningas on saanud endale järglase.

      «Kas saad aru?» küsis mees.

      Noogutasin. Ta lõikas nöörid läbi. Hõõrusin korraks randmeid ja painutasin käsi. Köite all olnud nahk tundus kibe, kuid käed polnud paistes ega nõrgad. Vaatasin ringi ja leidsin, et mehe jutt on õige. Viibisin keset meesterühma. Polnud mingit võimalust põgeneda ega ennast kuskile peita, isegi kui minema pääseksin. Meie kohal kõrgus paljas mäekülg. Allpool oli ainult üks väike laagriplats, arvatavasti inimröövlite oma, üks kaetud vanker paari kipaka telgi kõrval ja tühi tee.

      Ma ei hoolinud millestki. Tegin kaks jooksusammu ja kargasin Hyacinthi kallale. Enne, kui keegi teine oleks liigutada jõudnud, pigistasin oma käed ta kõri ümber. Ma polnud temast raskem, küll aga pikem, ja paiskasin ta maapinnale, kus tegin oma parima selleks, et elu temast välja kägistada.

      «Kas sellepärast, et mu õde pani kõrvale kooke, mida saaksid külla tulles süüa? Kas sa sellepärast reetsid ta? Kas sellepärast, et mu ema imetles su kohutavat flöödimängu? Kas sa sellepärast reetsid ta? Kas sellepärast, et nad olid sinu vastu kenad?» karjusin, kui tema nägu lillakaks tõmbus.

      Hyacinth väänles tagajärjetult mu all ja klammerdus minu sõrmede külge. Ta pööritas abipaluvalt silmi pealtvaatavate meeste poole, kuid läks tükk aega, enne kui keegi neist liigutama hakkas. Viimaks krabas keegi mul siiski kaenla alt kinni ja üritas tahapoole kiskuda, kuid ma ei lasknud Hyacinthi kaelast lahti, nii et ta maast üles kerkis. Teine mees pani jala Hyacinthi rinnale ja surus teda allapoole, kuni mu haare järele andis. Polnud just innukas päästmine. Ta nihkus nuuksudes kaugemale ja kui oli viimaks hinge tagasi tõmmanud, nuttis siiralt, mu röövijad vaatasid seda aga põlgusega pealt.

      «Te ütlesite, et ta ei saa teada!» kriiskas ta nuuksete vahepeal. Mulle ütles ta: «Me võiksime sõbrad edasi olla ja sa soosiksid mind, kui oled kuningas!»

      «Ta ei soosi mitte kedagi, kui on kuningas,» sõnas turske mees. «Kõige vähem sind,» lisas ta ja pööras selja vaesele haletsusväärsele Hyacinthile, kes jätkas mult andestuse anumist.

      «Nad tahavad sind kuningaks teha. See pole ju paha. Ja mitte keegi pole viga saanud, mitte keegi, kes oleks tähtis. Su ema ja õed polnud isegi kodus.»

      «Nad olid peidus,» vastasin.

      «Oh,» ütles Hyacinth. «Majast väljas?»

      «Majas sees.»

      Pealtvaatajate naljatuju kadus. Pealik vandus. Ta vaatas ühe oma mehe otsa, kes raputas pead. Ta polnud näinud kedagi põlevast villast lahkumas.

      «Ma ei teadnud!» kriiskas Hyacinth. «See pole minu süü!»

      Pöörasin talle selja ja pisarad tõusid mulle silmi. Vajusin maha ja nutsin peopesadesse, hoolimata sellest, kas vangistajad vaatavad mind samasuguse vastikusega, mida tundsid mu vääritu endise sõbra vastu.

      Allpool olev laager oli orjakaupmehe oma. Kuna orjad tänapäeval kuigi tihti käest kätte ei käi, rändas orjakaupmees paigast paika, ostes orje ühekaupa. Mu vanemad mäletasid aega, mil enamikus mistahes suurusega linnas oli alaline orjaturg. Praegu müüsid perekonnad oma orje ainult siis, kui meeleheitlikult raha vajasid, ning naabrid vaatasid neid üleolevalt, nagu oleksid nad sunnitud müüma omaenda lapsi. Muidugi oli ka uusi orje: inimesi, kes ei suutnud ära maksta oma võlgu, ja teisi kurjategijaid, kuid orjaturge korraldati Letnosel kõigest mõnel korral aastas ning orjakaupmehed pidid oma varude kogumiseks ringi rändama.

      Orjakaupmees oli see turske mees, kes käske jagas. Sain teada, et ta nimi oli Basrus ja et tal on meie all tee ääres laagris viisteist või kakskümmend aheldatud orja. Ülejäänud mehed minu ümber olid mingit sorti sõdurid. Nad kadusid mõne järgmise minuti jooksul, arvatavasti tagasi mõnda villasse, kus olid peidus olnud, ning ma jäin koos kolme mehe ja ikka veel nina luristava Hyacinthiga.

      «Sul ei õnnestu saarelt minema saada,» ütlesin Basrusele. «Mõned teenijad pidid lähemate maaomanike juurde jõudma. Kõik nad ei ole ju sinuga mestis,» laususin Hyacinthi jõllitades. «Saare kuberner kutsub linna majutatud sõdurid ja laevastiku. Sa ei pääse sõjagaleeridest mööda. Sa võid peita oma mehi, sest keegi ei tea, kes nad on, aga sa ei saa peita mind. Majast majja käies vaatavad nad kõigisse kappidesse ja keldritesse. Otsivad läbi kõik urud, mis on piisavalt sügavad, et varjata jänest.»

      «Oh, aga me ei pane sind keldrisse, mu lõvisüdamega noormees, ega urgu. Sa jääd täiesti peitmata. Hoidke tal käsi kinni.» Ta tõmbas kätte paksud nahkkindad. Teised meiega olevad mehed haarasid mu käsivartest ja tõmbasid need mu selja taha.

      «Mida te teete?» küsis Hyacinth. Ta oli tõesti rumal. Isegi veel rumalam, kui olin arvanud. Vahtisin teda hämmastunult ega tundnudki esimest asjatundlikult sihitud hoopi, kui see mind näkku tabas.

      III PEATÜKK

      Ärkasin pikkamööda ja kõik tegi nii väga haiget, et ma kohe isegi ei teadnud, mis õigupoolest haiget teeb. Tõstsin käed näo juurde. See tegigi haiget: mu pea, mu nägu. Pea tundus olevat kaks korda suurem kui tavaliselt. Paistes laugude vahelt suutsin eristada üksnes heledat hägu. Keegi puhastas mind niiske rätiga, pühkides mu kaela ja õlgu. Ka õlad tegid haiget või õigemini selg, kuid see oli torkiv valu, mitte nagu uimastav valu peas, mis ei lasknud mõtteid mingisse mõistlikku järjekorda seada.

      «Lama vaikselt, lõvi, kuni me selle värvi maha võtame,» ütles üks hääl mu pea kohal. «Saime juba peaaegu valmis. Laseme sul hetke pärast puhata.» Sõna pidades lõpetas ta varsti pühkimise, tõstis mu jalule ja aitas kõndida. Läksime nõlvast alla. Ma ei näinud endiselt midagi, kuid tundsin, et maapind jalgade all langeb. Kui jõudsime varju, siis hajus läbi silmalaugude paistev ere hämu ja mu jalad takerdusid tekkidesse. Ta hoidis kruusi mu paistes huulte vastas ja ma jõin, tundes ära lethiumi ja veini maitse.

      «Heida maha,» ütles ta ja ma vajusin põlvili, siis külili, ning lamasin seal, teadvustamata mõtted juhuslikult ühendumas ja jälle lahknemas, kuni jäin magama ja need olid unenäod, mitte mõtted, mis läbi mu tühja pea triivisid. Ärkasin järgmisel hommikul peavaluga, tohutu ja väsitava vaevaga, mis paistis paiknevat samavõrd väljaspool mu pead kui selle sees. Peavaluga ning väga kibeda ja paistes näoga. Mul oli mingi ähmane mälestus Hyacinthist, kes mulle veel pisararohkeid vabandusi kõrva sosistab, kuid ta oli kadunud selleks ajaks, kui avasin silmad nii palju, kui paistetus lubas, ja enda ümber ringi piilusin. Hyacinth võis olla ka unenägu. Lamasin triibulise teki all, mis langes ühes küljes maani nagu telk. Kui istuma tõusin, pinguldus nahk seljal tuliste vöötidena. Paistis, et ma ei suuda pead nii palju pöörata, et vaadata üle õla, kuid käsivarre ülaosas nägin punast piitsajälge. Pilgutasin uimaselt silmi ja imestasin hetke, mida ma olin teinud nii halba, et Malatestat raevu ajada. Keel puudutas valusalt midagi teravat; üks hammas oli lahti ja rippus