Tiivuline tunnistaja. Eet Tuule

kriminaalpolitsei uurijale Piret Vellistele. Neiu võttis kõne kohe vastu, tundis ta ära ja teatas pärast paari lauset:

      „Õnneks oleme hetkel vabad ja tuleme kohe! Ole kodus ja ära sa enne meie saabumist majja sisene.”

      „Selge.”

      Kui Urmas koduhoovi keeras, askeldas naaberkülas elav loomaarst juba kuudi ees sirakil maas lebava koera juures.

      Tralla Mait oli temast ligi paarkümmend aastat noorem, kuid mehed olid juba aastaid head tuttavad, sest ka Mait oli hingelt suur loodusesõber. Tema vennatütar Triin oli aga oma noorusele vaatamata linnuklubi üks asjalikumaid liikmeid.

      „Hea, et õigel ajal jaole saime,” ennetas Mait Urmase sõnatut küsimust. „Koer on mingi närvigaasiga rivist välja viidud. Kahjustatud on eelkõige tundlikud silmad ja nina. Eeldatavasti toibub ta homseks täielikult. Abi hilinemise korral oleks see lugu võinud aga traagiliselt lõppeda. Nüüd jõudsin talle veel süsti teha. Homme hommikul tulen teda uuesti vaatama, praegu pean aga väljakutsele minema. Ma ei usu, et Terri seisund peaks uuesti halvenema, aga kui see siiski juhtub, siis helista.”

      Urmas noogutas ja surus sõnatult omakandimehe kätt.

      „Homseni!” hõikas Mait ja kiirustas maasturi juurde.

      Kasesalu peremees vaatas nõutu pilguga hoovis ringi. Peas aga kummitas üksainus mõte: see ei saa juhus olla – politseikomissari sügisel lausutud sõnad olid teoks saanud …

       Juba nii ruttu?

      „Mis me siin õues külmetame, lähme parem tuppa,” muutus Einar kärsituks. „Vaatame, mida need reod korda saatsid.”

      Urmas kõõritas tema kõrval jalgu trampiva ja uudishimust pakatava mehenässi poole ning muigas – naabrimehe juuresoleku oli ta sootuks unustanud!

      „Ole sa meheks!” tänas ta Einarit veel kord ning selgitas:

      „Enne politsei saabumist minu juurde minna ei saa – mitte kuhugi ei tohi ühtegi jälge jätta.”

      „Kas siia ka mitte?” ehmus mõnikord väheke lihtsameelne Einar oma jalgealust vahtides.

      „Sinu poolt juba kinnitallatud lumel lase aga käia,” hakkas Urmas tahtmatult naerma.

      Pühkis mul vähemalt korraks muremõtted peast. „Mine koju, rüüpa kuuma kohvi – saad sooja.”

      „Kas sa ei tule?”

      „Praegu mitte, ma ootan politsei pigem siinsamas ära. Nad on juba teel. Pärast tuleme niikuinii ka sinu juurde.”

      „Oled sa kindel?”

      „Raudselt! Sinu käest tahetakse ju iga viimast kui pisiasja teada saada.”

      „Arvad või?”

      „Otse loomulikult! Mine ja püüa kõike nähtut meelde tuletada – sinust võib igatahes palju kasu olla.”

      „Igatahes,” kordas Sääse vana kajana ja Urmas pani tähele, kuidas üleaedse külmast sinine ninaots elevusest roosaks tõmbus.

      „Ja ütle Urvele, et oodaku ka tema enne ärasõitu korrakaitsjad ära. Praegu on tal toimunu värskelt meeles.”

      „Aga Urvel on alati hirmus kiire.”

      „Seekord ei tohi olla. Selge?”

      „Selge pilt. Ma siis lippan.”

      Ja läinud ta oligi. Ainult et lippamise asemel Sääse taat pigem luukas, aga peaasi, et vaim oli valmis. Mine sa tea, võibolla suudab ta tõesti mingit olulist seika meenutada – Einaril on tegelikult väga hea tähelepanuvõime. Muidugi siis, kui huvi on, ent seekord kindlasti on. Seda enam, et ka kuulajad on tal kindlasti garanteeritud!

      Pakane oli vist ka Urmase kontidesse roninud, sest teda raputasid külmavärinad. Ent siis mees mõistis: küllap see oli šokk, mis pärast esimest ehmatust ja sellele järgnenud tegutsemist teda alles nüüd tabas. Eks omajagu aitas kaasa ka pealesunnitud tegevusetus.

      Niipaljukest Urmas endale siiski lubas, et tõstis upakil lumes lebava arvuti kinnastatud kätega ettevaatlikult püstiasendisse. Selle toimingu juures märkas ta sealsamas lumme pressitud taskurätikut. Vähemalt suuruse järgi otsustades oli see meeste oma ja tal endal säärast kahvatusinist igatahes ei olnud. Samas avastas ta rätikul rohkesti pruune plekke.

      See on ju veri, taipas Urmas viimaks ja ühtäkki sai Kasesalu peremees sotti, mis tema õue peal toimunud oli.

      Tema koer Terri oli kusagil vargsi varitsenud ning siis võõraid rünnates ühte varast käest hammustanud. Seejärel oli kurjategija ustava majavalvuri gaasiga uimastanud. Kuid ka sissemurdjad ise olid sunnitud kohe jalga laskma, sest sellal külatänavale keeranud Sääse Urve andis pikalt signaali, mispeale ka Einar kohe trepile jooksis.

      Väga napp mäng oli, võdistas Urmas õlgu, aga vähemalt õnneliku lõpuga. Peaasi et koer paraneks!

      Urmas läks Terri juurde ning silitas vapralt kodu kaitsnud looma. Seejärel tõi kuurist oma igivana mantli ja laotas selle loomale peale. Mõtles, mida veel teha saaks. Õige, Taivot on vaja igaks juhuks hoiatada!

      Teesalu Taivo oli temast ligi 30 aastat noorem, ent sellele vaatamata sidus neid kauaaegne sõprus – kunagi oli ta Taivo oma käealuseks võtnud ja loodusehuvilise poisi kustumatu linnuhuviga nakatanud. Nüüd teenis vahepeal ka bioloogia ja loodusõpetuse õpetajana koolis tunde andnud mees oma igapäevast leiba vabakutselise ornitoloogina. Muide, ka Urmas ise oli pärast ministeeriumist ja keskkonnaametist töölt lahkumist mõnda aega vabakutselise projektikeskset eluviisi harrastanud.

      Urmase õnneks elas Taivo Uuemõisast vaid paarikümneminutilise autosõidu kaugusel Põlde külas. Tänu sellele kohtusid mehed regulaarselt siiamaani. Eelmisel aastal linnuhuviliste kogukonnas toimunud ebameeldivad sündmused liitsid neid kahte varasemast veelgi enam. Kolmandana kuulus nende vennaskonda ka ornitoloog Timo Tinnuri, kuid tema elas kaugemal, Vallaveres, ja oli ka Taivost seitse-kaheksa aastat noorem. Sestap pidas taat Timot pigem nooreks kolleegiks, mitte aga südamesõbraks.

      Kui Taivo Urmaselt ebameeldivat uudist kuulis, oli tema esialgne hea tuju silmapilk kadunud.

      „Kahtlustad sa, et sissemurdmisel võib olla seos mulluse kriminaalse looga?” küsis sõber ärevil häälega.

      „Momendil näib küll kõik sellele viitavat.”

      „Sellisel juhul peaksid juhtumist nähtavasti kohe ka meie kriminaalpolitsei uurijatele teatama. Pidasin silmas muidugi Markot ja Piretit.”

      „Seda ma tegingi. Nad on juba siiapoole teel.”

      „Väga hea,” elavnes Taivo. „Mida need varganäod pihta panid?”

      „Ei oska öelda – pole majas veel olnud. Ootan uurijaid õues.”

      „Õige jah! Anna siis teada, nii kui midagi selgunud on. Või peaksin ehk sinu juurde tulema?”

      „Arvan küll. Kui võimalik, siis tule – oleks kindlam, kui me oma jutud ilma telefonita aetud saaksime. Kus sa praegu oled?”

      „Hetkel istun koos Elleniga köögis. Ka Liis tuli maale talvist loodust nautima. Pidasime parajasti plaani, mida ette võtta.”

      „Säärasel juhul ärge nüüd küll ühist puhkepäeva ära rikkuge. Paljukest teil neid on.”

      „Oota paar minutit.”

      Ning Urmas kuulis, kuidas Põlde küla Nurmiku talus midagi arutati. Seejärel pöördus Taivo taas tema poole:

      „Nagu vist isegi aimasid, pidasime siin lühikest sõjanõu ning otsus on ühine: koos puhata jõuame me veel küll ja küll, aga praegu on vaja otsekohe sinu juurde sõita. Nad mõlemad said meie mulluste jamade pärast samuti kannatada ning uusi hirmu- ja murepäevi kumbki neist uuesti üle elada ei sooviks. Seega lähen panen Subarule hääled sisse.”

      „Tore!”