Tiivuline tunnistaja. Eet Tuule

/section>

      Raamatu tegelased ja sündmustik on autori poolt välja mõeldud.

       Toimetanud Maarja Ojamaa

       Kujundanud Anu Ristmets

       ISBN 079-9949-683-81-9

       ISBN 978-9949-683-82-6 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

       Trükitud Euroopa Liidus

      – 1 –

      Metsa, raielankide, võsastuvate lagendike ja kidura lepiku kohal lendavad rongad jälgisid nende all laiuvat maastikku. Kunagisel heinamaal pidas edutut hiirejahti näljane rebane. Väikeses haavikus suundus emapõder koos vasikaga heinamaa serva rajatud söödaplatsi poole. Kasenoorendikust liikuma hakanud metskitsedel oli ilmselt sama eesmärk. Kaugemal ukerdas lumehangedes vaevaliselt üksik inimene.

      Kesktalvisel ajal kohtas neid kahtlasi kahejalgseid siinses paigas harva. Ainult toda platsi, kuhu nad igasugust toidukraami välja panid, külastati aeg-ajalt. Loomad ja linnud olid seal aga peaaegu pidevalt kohal. Vaatamata sellele, et nii mõnigi metsaasukas oli kõhutäie eest oma ainsa kasukaga tasunud …

      See inimene näis aga hoopis mujale suunduvat. Esimene kaaren vaid kraaksatas lühidalt ja rongapaar lendas endises sihis edasi.

      Ronkade vaatevälja sattunud Urmas Rohtla oli aga sunnitud hinge tõmbama. Ise küll kogenud loodusemees, ent sedapuhku oli ta oma jõudu üle hinnanud. Lund oli maas oma veerand meetrit ja enne lepavõsa läks käimine eriti vaevaliseks, sest tihketest tuisuvaaludest andis läbi sumbata. Noorte kuuskede vahele olid tuisukeerised aga üllatavalt sügava hange kokku mätsinud. Talv on siin on oma väge näidanud. Minna on veel vähemalt kilomeeter, aga olen juba võhmal, arutles taat omaette. Tõmban pisut hinge ja kõmbin siis edasi, otsustas ta. Saatis silmadega rongapaari, vaatles binokliga söödaplatsi suunas sammuvaid metskitsi ja jäi loodust imetlema.

      Ilm oli ilus: seitse-kaheksa külmapügalat, tuul oli metsa varjus peaaegu olematu ning lumehelbeid hõljus taevast aina juurde. Varahommikune uduvine oli hajudes ka peened kaseoksad ja isegi kulurohu härmatisega ehtinud … Ehttalvine idüll!

      Säärast kargust ja silmailu polnud viimased aastad ju kuigi heldelt pakkunud. Seda enam oli Urmase rahutu hing teda kunagistele noorusradadele meelitanud. Kindlasti oli tänane retk teatud määral ka jõuprooviks – vana linnumees soovis oma füüsilist võimekust testida. Muidugi üksi, sest milleks oma mannetust teistele näidata!

      Ent tegelikult oli Urmase tänasel matkal palju tähtsam eesmärk: vaar- ja vanaisa kauaaegse eluaseme külastamine. Mis sest, et Hundisoo talust olid alles jäänud vaid kivihunnik ja suur õunapuu.

      „Kedagi ega midagi ei tohi unustada,” oli vanaisa kunagi ammu-ammu talle – lokkispäisele poisipõnnile – esivanemate kohta öelnud. Nüüd saab toonane põngerjas mõne päeva pärast juba 73-aastaseks, aga ta pole vanaisa õpetussõnu unustanud. Ja oli igal aastal ka Hundisool ära käinud. Seda kaasaja kiuste, mil paljud noored said oma kasinates oludes elavate vanemate unustamisega edukalt hakkama.

      Täna oli Urmasel põhjust aga veelgi enam, sest 29. jaanuaril möödus tema vanaisa sünnist täpselt 125 aastat. Meeletult pikk ajavahemik, pidi ta tahtmatult tunnistama. Urmas ajas oma pika vimmas kogu sirgu ja hingas sügavalt sisse. Seda puhast õhku võiks hea raha eest linnarahvale apteekides müüa – siis poleks neil tablette neelata vaja. Taat kujutles end õhuga äri tegemas ja ta nägu kiskus veel rohkem naerule.

      Kilav mobiilihelin lõikas nagu kreissaega kõrvadest läbi. Urmas võpatas. Haaras telefoni ja katkestas kõne, ent nii looduse pühalik vaikus kui ka tema mõtisklused olid juba rikutud. Rahurikkujale ei läinud aga korda, et praegusel hetkel ei soovitud tundmatule numbrile vastata, ja ta helistas kohe uuesti.

      Veendunud, et helistaja ei jäta jonni, taat seekord vastas.

      „Räägin ma Urmas Rohtlaga?” küsis keegi veidi tuttava häälega. „Sama mehega, kelle kätte Liivanõmme jahimehed surnud merikotka andsid? Nädal tagasi.”

      Vist too kitsehabemega jahimees, meenus Urmasele. „Te ei eksi – mina see olen.”

      „Vabandage, et ma teid tülitan, aga Alliku Ruudi nägi aknast kedagi Liivanõmme metsa poole minemas. Meil on loomade toitmisplatsi lähikonnas paar salakütti tegutsemas, seepärast hoiame silmad lahti. Ruudi arvas, et see olete teie. Kui nii, siis jääb meie süda rahule. Ega te ei pahanda?”

      „Ei, muidugi mitte!” muheles Urmas. „Naabrivalve on ju väga kiiduväärne ettevõtmine.”

      „Tore kuulda. Ega te abi ei vaja?”

      „Loodan ise hakkama saada. Tulin lihtsalt oma noorust meelde tuletama – siinne maastik on õnneks veel endine.”

      „Meeldivat matka siis! Ega meie kotka surma põhjust pole veel kindlaks tehtud?”

      „Ei, nii kähku need asjad ikka ei käi. Kui tulemused käes, annan ilmtingimata teada.”

      „Jaksu siis!”

      „Täna läheb seda tõesti vaja,” naeris Urmas. Kitsehabe mökitas kaasa ja lõpetas kõne.

       Huvitav, tundus otsekui kontrollimisena. Ega ometi ka mind kahtlusaluseks ei peeta?

      Urmas kehitas nõutult õlgu ja hakkas lumes edasi sumpama. Sihiks võttis ta muidugi igivana õunapuu.

      Kui Urmas paar tundi hiljem mõisapargi serva jäetud auto juurde jõudis, oli ta rampväsinud, ent meeldivatest muljetest küllastunud. Eriti ergutavalt mõjus talle tetrede nägemine. Pilt oli nii meeldiv, et Urmas unustas end ligi viieks minutiks kaskedel toituvaid linde jälgima.

      Kokku kakskümmend kaks tedrekukke – ammu pole enam nii suurt seltsingut näinud, muheles ta mõnuga. Jah, möödas on need ajad, mil ka poole suuremad parved olid talvekuudel kodukandis igapäevane nähtus.

      Vaevalt sai Urmas Volvosse istuda, kui telefon uuesti ellu ärkas.

      „Mis pagana päev see täna küll on,” kirus viimasel ajal erakuna elav ja väheste kontaktidega harjunud pensionär vaikselt omaette.

      Sedapuhku oli helistajaks tema üleaedne. „Oled sa praegu Uuemõisast kaugel?” küsis Sääse Einar ilma sissejuhatuseta.

      „Küllaltki, olen metsas. Mis siis?”

      „Kui kiiresti sa koju tulla saad?”

      Urmas tundis, kuidas ärevus vägisi põue puges. „Oma kolmveerand tundi kulub ära. Kas juhtus midagi?”

      „Eriti hullu küll mitte,” alustas naaber, pausi ajal ilmselt sõnu valides, „aga sinu majja murti vist jälle sisse.”

      „Mida kuradit!” pääses Urmasel tahtmatult üle huulte. Ta süda hakkas algul pööraselt kloppima ning seejärel pitsitas rinda terav valusööst. Kas tõesti infarkt? ehmus mees ja jäi hirmuga uut valuhoogu ootama. Seda õnneks ei järgnenud, ainult et otsaesine oli otsekui iseenesest higiseks tõmbunud.

      Siis kuulis ta telefonis naabripapi pabistavat häält: „Urmas, kuhu sa kadusid? On sinuga ikka kõik korras?”

      „Nüüd vist juba on,” kohmas ta vastuseks. „On seal midagi väga halvasti?”

      „Nähtavasti mitte, sest just siis tuli Urve linnast meile toidumoona tooma. Nägi neid pätte sinu lauaarvutit tassimas ja andis pikalt Mazda signaali. Selle üürgamise peale jooksin ka mina trepile,” kõhistas Einar vaikselt naerda.

      „Viisid nad arvuti minema?” karjus Urmas telefoni, rinnus uut torget tundes.

      „Õnneks ei, viskasid lumme ja kupatasid oma käulaga minema. Muidu näib kõik muu korras olevat, aga koeraga on natuke sant lugu. Sul see tõpratohter hea tuttav, ehk helistaksid talle.”„MisTerrigaon?Haavatud?”

      „Seda kindlasti mitte – uimastatud või mürgitatud.”

      „Aitäh sulle! Kohe helistan ja siis asun tagasiteele. Ega te politseid ei