Kelmide abielu. Margaret Moore

see nimi. Mu isa kaotas tublisti raha, kui mängis teiega kaks nädalat tagasi Londonis kaarte.“

      Või kas meenub see nimi? Develin ei suutnud unustada ei seda ega Sir John Markhami ennast. Dev oli enam kui korra teinud ettepaneku mäng lõpetada, kuid Sir John oli peale käinud, et nad mängiksid edasi isegi pärast seda, kui ta hakkas kaotama ja läks koguni nii kaugele, et nimetas Devi viletsaks kaotajaks ja argpüksiks, sest too tahab lõpetada. Nad olid mänginud edasi, kuni Sir John oli kaotanud kogu raha, mis tal kaasas oli, ja oli kirjutanud Devile mitu võlatähte. Mäng oli viimaks lõppenud, kui Dev oli taibanud, et too mees pole kunagi valmis lõpetama. Eirates Sir Johni hoogustuvaid põlglikke märkusi, oli ta lõpuks kaardilauast minema jalutanud.

      Tollest ööst saadik oli Dev pooleldi oodanud, et Sir John ilmub tema ukselävele, et võla tasumiseks aega juurde paluda. See oleks olnud piisavalt halb, aga saata enda asemel naissoost sugulane, isegi väliselt nii külmavereline nagu see siin, oli kaabaklik tegu.

      Praegu aga oli siiski küsimus selles, kuidas peaks Dev toimima selle otsekohese sugulasega?

      Enne kui Dev mingi järelduseni jõudis, kõneles naine uuesti, hääletoon ikka sama jõuline. „Tegelikult, Sir Develin, kaotas ta kõik oma allesjäänud rahalised vahendid, välja arvatud väga väike summa, mis oli tol hetkel minu valduses.“

      Ehkki uudis oli soovimatu ja masendav, maadles Dev sellega, et hoiduda süüdlaslikust ilmest oma näol. Lõppude lõpuks polnud tema süü, et too mees jätkas oma õnnega mängimist, või nii oli Dev endale sada korda öelnud. „Tema valik oli mängida.“

      „Ma ei tea, kas „valik“ on just täpne sõna, mida kasutada,“ vastas leedi Theodora. „Ma saan aru, et tõenäoliselt pole teile teada, et ta oli mõne aja eest perekonna mõisa maha müünud, nagu ka kogu lauahõbeda ning hobused ja tõllad, et maksta oma hasartmänguvõlgasid. Ainus, mis meil alles oli, olid mõned rõivad ja see raha, millega ta mängis tol õhtul, kui ta teile kaotas. See oli tema viimane varandus, välja arvatud see väike summa, mis oli minu käes, nagu ma mainisin.“

      „Kas te tulite siia, et paluda mul ta võlgadest vabastada?“ küsis Dev, leides, et see oli lihtsaim viis naise ja oma süümepiinadega toime tulekuks. „Või tulite ehk uut laenu paluma?“

      Leedi ilme oli pead raputades sama karm kui Sir Randolphil. „Sir Develin, ma pole kerjus.“

      Develini kulm tõmbus segaduses olekust kipra. „Miks te siis tulite? Kui tulite mind nuhtlema ja minuga tõrelema, võite end sellest vaevast säästa. Ma andsin teie isale iga võimaluse mängust lahkuda.“

      Naine punastas lõpuks, siiski püsis tema vankumatu pilk Develini näol. „Ometi juhtus nii, et teie saite mu isa viimaste veeringute omanikuks.“

      Develinile turgatas pähe kohutav mõte. Mehed olid üksteist tapnud ka väiksemate summade pärast. „Miks teie isa siin pole?“

      „Ta sõitis laevaga Kanadasse.“

      Devi valdas kergendus ja ometi... „Ilma teieta?“

      Õhetus leedi näol tugevnes. „Ta tundis liiga suurt häbi, et mulle oma plaanidest rääkida. Ta jättis maha kirja, milles selgitas, miks ta oli võtnud meie viimase raha ja sõitnud laevaga Halifaxi.“

      „Armas jumal, ta ei jätnud teile midagi!“ hüüatas kohkunud Develin.

      Leedi Theodora otsustav ilme naasis ja ta ajas oma saleda selja sirgu. „Ta jättis mulle mu nime ja mu uhkuse, Sir Develin, ning lootuse, et ta tuleb lõpuks tagasi. Olgu sellega kuidas tahes, ma ei tulnud siia arutama oma isa hiljutisi tegusid. Mul on äriettepanek.“

      Äriettepanek? See oli sama ootamatu kui leedi kohaleilmumine.

      „Kaunis suur osa summast, mille teie mu isalt võitsite, pidi saama minu kaasavaraks,“ jätkas leedi kärmelt, andmata Devile võimalust teda kas märkuste või küsimusega katkestada. „Ma teen ettepaneku, et kuna teie saite mu kaasavara endale, võtate nüüd ka pruudi.“

      Dev oli korra varemgi hingetuks jäänud. Praegu tundis ta end täpselt samamoodi. „Mis te ütlesite?“

      „Ma ütlesin seda, et kuna teil on kaasavara, peaksite võtma ka pruudi.“

      Dev ei suutnud ikka veel uskuda, et oli naisest õigesti aru saanud. „Mida te täpselt silmas peate?“

      Leedi Theodora vaatas teda endiselt nonde tõsiste hallide silmadega ja kõneles tollesama range otsustavusega. „Sir Develin, ma pean silmas seda, et te peaksite minuga abielluma.“

      „Abielluma?“

      „Jah,“ kinnitas naine. „Mul on vaja kodu ja teil on vaja abikaasat. Te olete peaaegu kolmekümneaastane, Sir Develin, jõukas, aadliseisusest ja nägus. Kuna te ei ole veel naist võtnud, siis järeldan, et naudite vabadust teha seda, mida soovite ja millal soovite ning kellega soovite.

      Aga seetõttu, et olete jõukas, aadliseisusest ja nägus, olete te ka iga Inglismaa abiellumishimulise noore leedi ja tema ema sihtmärk. Kui te minuga abiellute, saate vastutasuks teie võimaldatava mugavuse ja turvalisuse eest abikaasa, kes juhib majapidamist ja säilitab teie seltskondliku staatuse. Minu perekond võis küll vaesuda, kuid see pole alati nii olnud. Ma olen saanud korraliku hariduse ja tean, mida oodatakse baroneti abikaasalt. Ma kingin teile ka vabaduse toimetada seaduse piirides nii, nagu tahate. Ma ei hakka küsima, kus te käite või mida te teete või kellega te seda teete. Lühidalt: minul on mugav muredeta elu ja teie võite elada muretut süütundeta poissmeheelu, ilma et teid ahistaks abikaasa või teised abiellumismõtetega naisterahvad.“

      Dev suutis vaid hämmeldunult pärani silmi vahtida. See jultunud, ent kahtlemata tõsine maitsetult riietatud noor naine, kes seisis Develini ees, oli äsja teinud kõige pöörasema ettepaneku, mida ta eales kuulnud oli, ning Dev oli omal ajal kuulnud nii mõndagi pöörast ettepanekut. Muidugi oli naise ettepanekus teatavat loogikat... kuid see oli siiski pöörane ega tulnud kõne allagi. „Te teete kindlasti nalja,“ lausus Dev viimaks.

      „Kinnitan teile, et mõtlen seda üsnagi tõsiselt,“ vastas leedi Theodora endise rahuliku otsustavusega. „Rahatu naisena on minu võimalused piiratud. Võiksin saada guvernandiks või õpetajaks või mõne leedi seltsidaamiks, kuid mõtlesin, et kõigepealt vaatan, kas te võtate vastutuse selle eest, mida tegite, niisugusel moel, mis vabastab teid ka mõnedest raskustest.“

      Sellal kui naine kõneles, õnnestus Devil oma meelerahu tagasi saada. „Mina ei toonud teie isa sinna mängupõrgusse ega sundinud teda kaarte mängima ja mina pole see, kes jättis teid vaesusse, nii et selles mõttes on minu südametunnistus üsna puhas,“ vastas Dev, isegi kui see polnud... päris nii.

      Ehkki Develin tundis mõnel määral kahetsust tol ööl juhtunu pärast, ei kavatsenud ta end eluks ajaks siduda selle kummalise naisega.

      Või nii ta endale kinnitas, kuni talle meenus viimane ball, kus ta oli osalenud, ja naised, kes olid jälginud teda nagu hiirt varitsevad kassid. Develini vastumeelsus vähenes veelgi, kui ta meenutas lõksu, mille võis olla talle seadnud Scane’i hertsogi tütar.

      Leedi Theodoral oli õigus Develini praeguse elu teatud osade kohta. Ja milline muu tema tutvusringkonda kuuluv aadlidaam laseks Devil pärast laulatust tegutseda nii, nagu talle meeldib?

      Mitte kedagi ei tulnud pähe.

      Hoolimata selle naise ettepaneku teatavast meeldivusest, oli veel midagi, millega too ilmselt polnud arvestanud. „Oletame, et ma võtan selle pöörase ettepaneku vastu, ent kuidas jääb lastega, leedi Theodora? Kas te olete oma plaanides ka seda arvestanud? Ma tahan pärijat ja vähemalt üht last veel.“

      Kui Dev oli arvanud, et avastas naise kaitsekilbis prao, siis see, kuidas too ajas pea kuklasse ja lõua ette, tõestas, et ta eksis. „Sir Develin, ma ei ole võhikust koolitüdruk. Ma teen, mida mult nõutakse.“

      „Nõutakse? See on vaevalt küll meelitus,“ märkis Dev kiretult.

      Leedi Theodora kergitas kulmu. „Minu arusaamise järgi vajate teie väga vähe meelitamist.“