Kuutolmu varing. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Arthur C. Clarke

ja see kõik tuli enne lahkumist üle kontrollida.

      Hapnik korras, võimsus korras, raadio korras. («Halloo, Vikerkaare baas, Selene sidekontroll. Kas te kuulete minu majakat?») Inertsnavigaator nullitud. Õhulüüsi turvalukk sisse lülitatud. Kabiinilekke detektor korras. Sisevalgustus korras. Plank lahti ühendatud. Ja nii edasi, rohkem kui viiskümmend artiklit, mis endale häda korral automaatselt tähelepanu tõmbasid. Aga Pat Harris, nagu kõik kogenumad kosmosemehed, ei lootnud kunagi automaatsetele hoiatustele, kui võis kontrolli ise läbi viia.

      Lõpuks sai ta valmis. Peaaegu hääletud mootorid hakkasid pöörlema, aga labad olid veel tolmused ja Selene vaevu värises oma ankrukaablites. Siis seadis ta pakpoordi tiiviku kõrgemale käigule ja laev hakkas tasapisi paremale pöörama. Kui Selene oli sadamahoonest eemal, juhtis Pat laeva otseks ja lükkas gaasi edasi.

      Täiesti uudse disainiga arvestades allus laev imeliselt hästi. Siin polnud aastatuhandete katse-eksituse vilju, mis ulatuksid tagasi esimese neoliitikumi inimeseni, kes palgi jõkke tõukas. Selene oli esimene omasugune, sündinud paari inseneri peas, kes istusid töölaua taha mõttega, kuidas ehitada sõiduk, mis võiks liuelda üle tolmumere.

      Mõned neist, kahtlemata vana jõge meenutades, tahtsid ahtrisse vesiratta ehitada, aga lõpuks jäid tõhusamad pinnaalused tiivikud peale. End läbi tolmu puurides ja laeva enda ees lükates tekitasid need raja, mis meenutas äärmiselt kiiret mutti, aga kadus mõne sekundiga, jätmata merre mingit märki laeva möödumisest.

      Port Rorise jässakad rõhukuplid kadusid kiiresti silmapiiri taha. Vähem kui kümne minutiga oli sadam silmist kadunud ja Selene jäi täiesti üksi. Laev hõljus millegi keskel, mille jaoks polnud nime üheski inimkonna keeles.

      Pat lülitas mootorid välja, lasi laeval tasapisi peatuda ja ootas, et ümberringi võtaks maad vaikus. See oli alati nii: reisijatel läks pisut aega, et ümbruse veidrust aduda. Nad olid lennanud läbi kosmose ja näinud ümberringi tähti, nad olid vaadanud üles – või alla – Maa sädeleva palge poole, aga see oli midagi muud. Ei maa ega meri, ei õhk ega kosmos, vaid veidike kõike.

      Enne kui vaikus rusuvaks muutus – kui ta liiga kaua ootas, võis keegi kartma hakata – tõusis Pat püsti ja pöördus reisijate poole.

      «Tere õhtust, daamid ja härrad,» alustas ta. «Loodan, et preili Wilkins tegi teil olemise mugavaks. Tegime siin peatuse, sest see on hea koht, et teile merd tutvustada – et te nii-öelda üldmulje kätte saaksite.»

      Ta viipas akende poole, nende taga laiuvale tontlikule hallile avarusele.

      «Mis te arvate,» küsis ta vaikselt, «kui kaugel on meie silmapiir? Teisisõnu, kui suur üks inimene teile paistaks, kui ta seisaks seal väljas, kus tähed maaga kohtuvad?»

      Paljalt silma järgi ei saanud keegi sellele küsimusele vastata. Loogika ütles, et Kuu on väike taevakeha ja silmapiir peaks olema väga lähedal. Aga meeled rääkisid hoopis teist keelt: nende järgi oli see maa täiesti tasane ja ulatus lõpmatusse. See jagas universumi kaheks ning rullus tähtede all lõputult edasi…

      Illusioon ei kadunud kuhugi ka siis, kui selle põhjust teada. Silm ei suuda vahemaid hinnata, kui pole millelegi keskenduda. Pilgud libisesid abitult üle ilmetu tolmuookeani. Seal polnud isegi Maa atmosfääris vältimatut pehmet hägu, mis lähedusest või kaugusest aimu annaks. Tähed olid liikumatud valgustäpid, kuni ebamäärase silmapiirini välja.

      «Uskuge või mitte,» jätkas Pat, «siin võib näha vaid kolme kilomeetri kaugusele. See teeb kaks miili neile, kes pole veel suutnud meetermõõdustikule üle minna. Tean, et silmapiir näib olevat paari valgusaasta kaugusel, aga sinna võiks kõndida kahekümne minutiga, kui selle tolmu peal oleks võimalik kõndida.» Ta läks tagasi oma kohale ja pani mootorid tööle.

      «Järgmised kuuskümmend kilomeetrit pole suurt midagi näha,» hõikas ta üle õla, «nii et hakkame liikuma.»

      Selene sööstis edasi. Esimest korda võis tajuda tõeliselt suurt kiirust. Rada laeva järel muutus pikemaks ja tormilisemaks, kui pöörlevad tiivikud raevukalt tolmu hammustasid. Nüüd paiskus tolm mõlemal pool Selenet õhku suurte tontlike pilvedena. Kaugusest võis Selene paista lumesahana, mis tungib jäise kuu all läbi talvise maastiku. Aga need hallid aegamisi kokku vajuvad kuhjad polnud lumi ja nende teed valgustav lamp oli planeet Maa.

      Reisijad lõõgastusid ja nautisid sujuvat, peaaegu hääletult sõitu. Kuule lennates olid nad kõik sadu kordi kiiremini liikunud, aga kosmoses ei saanud kiirust tajuda, palju põnevam oli niiviisi nobedalt üle tolmu libiseda. Kui Harris pööras Selene järsku kurvi, pannes laeva laias kaares tiirlema, jõudsid nad peaaegu järele peenele langevale loorile, mille tiivikud taeva poole paiskasid. Tundus lausa vale, et see uskumatu tolm võis tõusta ja langeda nii puhtas joones, õhutakistusest täiesti puutumata. Maal oleks see mitu tundi hõljunud – võib-olla päevi.

      Niipea, kui laev oli kindla kursi sisse võtnud ja ümbruses ei paistnud midagi peale lageda tasandiku, hakkasid reisijad tutvuma kirjandusega, mis oli ettenägelikult nende käsutusse antud. Igaühel oli kaust fotode, kaartide, suveniiride («See dokument tõendab, et hr/pr/prl .... on purjetanud Kuu meredel tolmuristleja Selene pardal») ja informatiivse tekstiga. Piisas selle lugemisest, et saada teada kõik, mis neid Janu mere kohta huvitas, ja ehk pisut enamgi.

      Enamik Kuust, nagu nad lugeda võisid, oli kaetud õhukese tolmukihiga, tavaliselt mitte üle paari millimeetri. Osa sellest moodustas kosmiline prügi – vähemalt viie miljardi aasta jooksul Kuu kaitsetule pinnale langenud meteoriitide jäänused. Osa oli pudenenud kuukalju küljest, kui see päeva ja öö äärmuslike temperatuurierinevuste mõjul paisus ja kahanes. Kust see tolm ka ei pärinenud, oli see nii peen ja ühtlane, et voolas nagu vedelik, isegi Kuu nõrgas gravitatsiooniväljas.

      Aja jooksul oli tolm mägedest madalikele triivinud, moodustades tiike ja järvi. Esimesed avastajad olid seda ette näinud ja tavaliselt selleks valmistunud. Aga Janu meri tuli üllatusena: keegi polnud oodanud rohkem kui paarisaja kilomeetrise läbimõõduga tolmukogumit.

      Kuu merede mõistes oli see väga väike; astronoomid polnud seda kunagi ametlikult tunnustanud, märkides, et tegu oli vaid väikese osaga Sinus Rorisest, Kaste lahest. Nad protesteerisid, kuidas saaks osa lahest olla terve meri. Aga Kuu Turismikomisjoni reklaamikirjutaja leiutatud nimi jäi nende vastuväidete kiuste külge. See oli vähemalt sama sobiv kui teised niinimetatud merede nimed: Pilvede meri, Vihma meri, Vaikuse meri. Rääkimata Nektari merest…

      Brošüür sisaldas ka rahustavat informatsiooni, mis pidi hajutama ka kõige närvilisema reisija hirmud ja näitama, et Turismikomisjon oli kõigele mõelnud. «Teie turvalisuse huvides on rakendatud kõik võimalikud ettevaatusabinõud,» kuulutas voldik. «Selenel on hapnikuvarusid rohkem kui nädalaks ja igast esmatähtsast seadmest on kaks eksemplari. Automaatne raadiomajakas edastab teie positsiooni regulaarsete vahemike tagant ja väga ebatõenäolisel juhul, kui laev peaks kaotama kogu võimsuse, veab Port Rorise tolmusaan teid koju vaid väikese viivitusega. Eelkõige pole põhjust muretseda halva ilma pärast. Ükskõik kui halb meresõitja te ka poleks, Kuul on võimatu merehaigeks jääda. Janu merel pole kunagi torme, see on alati tasane ja vaikne.»

      Need viimased lohutavad sõnad olid kirjutatud heas usus, sest kes oleks võinud arvata, et need peagi vääraks osutuvad?

      Kui Selene Maa valguses vaikselt läbi öö kihutas, ajas Kuu oma asju edasi. Pärast aastatuhandete pikkust und oli tegemist korraga palju. Viimase viiekümne aastaga oli siin rohkem juhtunud kui eelmise viie miljardi aasta jooksul, ja peagi pidi veel rohkem sündima.

      Esimeses linnas, mille inimkond oli väljaspool oma koduplaneeti rajanud, jalutas peaadministraator Olsen pargis. Ta oli pargi üle väga uhke, nagu kõik Port Claviuse kakskümmend viis tuhat elanikku. See oli muidugi väike, kuigi mitte nii väike, nagu vihjas see neetud telekommentaator, kes kutsus parki «suurusehullustusega vaateaknaks». Ja Maal polnud kindlasti ühtki parki, aeda ega muud paika, kus võis näha kümne meetri kõrguseid päevalilli.

      Kõrgel pea kohal triivisid mööda õhukesed kiudpilved – või nii