Ülim vastutus. Jocko Willink Ja Leif Babin

uusi lugusid – eri inimestelt, eri ettevõtetest, eri ärisektoritest. Muutuvad ainult üksikasjad. Peategelasi on mitmesuguseid. Teema hakkab lahti rulluma alati natuke erinevalt. Ometi on tulemus lõpuks ikka ühesugune. Tavaline reaktsioon on see, et inimestel on raske uskuda, kui hästi see toimib.

      Need põhimõtted on lihtsad, aga mitte kerged. Raske on võtta vastutust vigade ja ebaõnnestumiste eest. Just see annab aga uusi teadmisi,aitab leida lahendusi ja lõpuks võita. Need, kes suudavad neid põhi-mõtteid edukalt ellu rakendada, jooksevad ülejäänud maailmal eest ära seitsmepenikoormasaabastega.

      Need põhilised lahingujuhtimise printsiibid, mille meie Iraagi sõjatandril selgeks saime, on pärast selle raamatu ilmumist kättesaadavad kogu maailmas sadadele tuhandetele lugejatele, kes on neist aru saanud ja neid ellu rakendama asunud. Oleme oma juhtimis- ja konsultatsiooni-firmaga Echelon Front teinud koostööd veel tuhandete inimestega ning kõnetanud tohutut rahvahulka sotsiaalmeedia kaudu. Meil on vedanud, et nii paljud neist annavad meile igapäevast tagasisidet. Nende reageeringud on olnud suurepärased.

      Oleme kuulnud, kuidas lugejad on kirjeldanud meie raamatut „elu muutva“, „parima juhtimisõpikuna, mida nad on lugenud“, ja „täpselt sellena, mida neil vaja on“. Nad räägivad, kuidas nad raamatu teise, kolmanda või neljanda läbilugemisega veel nii palju juurde õppisid. „Ülima vastutuse“ autoritena pole meile suuremat komplimenti kui need lugematud raamatud, millesse oleme autogrammi andnud ja mille leheküljed on palistatud kirjude märkmepaberitega, alla kriipsutatud, värviliste markeritega joonitud, kapsaks loetud ning märkusi täis kirjutatud – see kõik annab tunnistust raamatu tihedast kasutusest täisväärtusliku käsiraamatuna töö ja eraelu rägastikes tüürivate kirglike juhtide poolt. Sellised tunnustused ja tähelepanekud innustavad ka meid endid veelgi paremat tööd tegema.

      Sellest veelgi tänuväärsem on aga kuulda TULEMUSTEST.

Rindel viibivad ohvitserid on meile kirjutanud, kuidas nad on neid põhimõtteid kasutanud oma töös vaenlasega võitlemisel; need on juhid, kes „juhivad ka altpoolt üles“ ning kellel on õigus algatada olulisi lahingu-operatsioone või kasutada võtmetähtsusega ressursse. Suurte ülemaa-ilmsete ettevõtete direktorid on kirjeldanud, kuidas nad on ülima vastutuse võtmist katsetanud oma firmas ning olnud tunnistajaks, kuidas eri astmete juhid on organisatsiooni üleselt juhtidena ohjad haaranud. Päästetöötajad on kasutanud seda raamatut oma ametlikes koolitus-programmides, et õppida, kuidas töötajaid stressirohketes ja ohtlikes olukordades juhendada. Kõik need lood kinnitavad veel kord seda, mida õppisime mereväe SEALi1 eriüksustes: lahinguväljal on kõige tähtsam hea juhtimisoskus ning selle põhimõtted ei olene ülesande olemusest, keskkonnast või isiksuse eripäradest. Juhtimine on juhtimine.

      Näiteks tegime koostööd ühe ehitusfirma harukontoriga, mida pide­vate ohutusnõuete probleemide tõttu ähvardas sulgemisoht. Kui selle töötajad hakkasid aga lähtuma ülima vastutuse põhimõtetest, ei garanteerinud nad sellega mitte üksnes oma tegutsemisloa pikendamist, vaid tõusid ka firmasisesi ohutusnõuete järgimises esikohale. Oleme aidanud ette-võtetel tootmisprotsessi kiirendada, kaupade kätte toimetamise täht-aegadest kinni pidada ja hiiglaslike projektidega õigeks ajaks ja eelarves ette nähtud summast odavamalt valmis saada. Oleme õpetanud ülemustega vaenujalal olevatele noortele, võimekatele ja innukatele juhtidele mõtteviisi, kus ei otsita vabandusi ega süüdistata teisi. Vastutust kandes, egosid talitsedes ja keeruliste suhete eest süüd enda peale võttes õnnestus neil oma suhteid parandada ning ülemuste usaldus ära teenida. Selle tulemusel tõusid nad teiste seast esile ja teenisid suurepäraste töötulemuste eest kogu oma ärisektoris kõrget tunnustust. Ka meditsiinivaldkonna juhid on meile rääkinud, et kui nad hakkasid oma meeskondadele selgi­tama, miks nad mingeid otsuseid tegid, ning käske jagama „lihtsas, selges ja lakoonilises“ keeles, siis paranesid töötulemused märgatavalt ning operatsiooni­toas õnnestus päästa nii mõnigi elu.

      Oleme oma silmaga näinud, kuidas päästeameti koolitusjuhid kasutavad meie teost käsiraamatuna ja õpetavad tuletõrjujatele paremaks meeskonnatööks „kata ja liigu“ harjutust, mis võimaldab neil ühiskonda paremini teenida ja samal ajal oma päästjaid ohu eest kaitsta. Samuti oleme näinud politseinikke, kes on tõusnud tähtsamatele ja vastutusrikkamatele ametikohtadele ning nimetavad oma edu alusena otsesõnu ülima vastutuse põhimõtteid.

      Terve hulk õpetajaid, haridustöötajaid ja treenereid on meile rääkinud, kuidas selle raamatu ideed on neid muutnud paremaks, lisanud nende õpetustele kaalukust ning seeläbi parandanud nende õpilaste ja sportlaste elu. Kirikuõpetajad ja misjonitöötajad on meile jutustanud, kuidas see raamat on nende tööd tõhusamaks muutnud ja seeläbi puudust kannatavate inimeste elule rohkem mõju avaldanud.

      Isegi tavalised inimesed on meile rääkinud, kuidas see raamat aitas päästa nende abielu. Kui nad lõpetasid abikaasa patuoinaks tembelda-mise ja süüdistamise, suutsid nad näha enda rolli vastutuse võtmisel, kuidas paremat lahendust leida. Selle tulemusena suhted paranesid ja muutusid sügavamaks.

      See kaugele ulatuv ja erakordne mõju on meile väga oluline. Kirjutasime selle raamatu, et aidata juhtidel ning alles juhiks pürgijatel tõeliselt paremaks saada: et nad saaksid elada edukamat ja täisväärtuslikumat elu, olla inimestena rohkem südamega asja juures ja tegusamad, mõjutada kõigi enda lähikondsete elu paremuse poole.

      Kui me saame aidata teiste inimeste elu paremaks muuta, siis on see meie arvates austusavaldus koos meiega lahinguväljal teeninud ning endast seda tehes ka viimase ära andnud inimeste mälestusele ja pärandile. Me võlgneme neile kõik.

      Me usume neisse põhimõtetesse, sest oleme olnud tunnistajaks erakordsetele tulemustele, mida nende abil saavutada – mitte üksnes lahingus, aga ka tööl ja eraelus. Jälgime rõõmuga nende ideede levikut maailmas ning seda, kuidas ülima vastutuse mõtteviis pakub igale juhile, igale huvilisele, igale inimesele ikka veel võimalust olla veelgi tublim ning täita oma esmast eesmärki: juhtida ja võita.

      HAKAKE PIHTA.

      Jocko Willink ja Leif Babin

      Juuli 2017

1 („maa“). Sellesse eriüksusesse kuulujat nimetatakse samuti SEALiks (tõlkija märkus).

      Koidukuma Ramadi kesklinna kohal. Bruiseri sihtüksuse Charlie rühma snaiper vaenlase territooriumi südames julgestamas pea kohal tiirutavat AH-64 Apache lahingkopterit. Vaenlase võitlejad tulistasid üle linna lennanud kopteri pihta tuhandeid laske.

      Foto autorite erakogust

EESSÕNA

      „Seal ma siis seisin ...“

      Selliste sõnadega algavad paljudki ülistavad sõjameenutused. SEALi eriüksuslased viskavad nalja nende üle, kes endast niimoodi uhkeldades räägivad. Tavaline pilkelugu SEALidest sõjas algab tavaliselt sedasi: „Ma ei aja paska, aga seal ma siis seisin, põlvist saadik granaadi splintides ...“

      See raamat ei ole mõeldud ülistava sõjameenutusena. SEALidena kuulusime kollektiivi, mis koosnes esmaklassilistest ja mitmekülgselt andekatest persoonidest, kes olid läbi teinud ilmselt kõige raskema sõjaväelise väljaõppe ning värbamisprotsessi üldse. SEALis on siiski kõige tähtsam meeskond. Tervik on kaugelt suurem kui osade summa. Oma professionaalsete sõjaväelaste kogukonnale viitame me sellest rääkides lihtsalt kui „meeskondadele“ ning iseend kutsume me „meeskonna poisteks“. See raamat kirjeldab SEALi lahinguoperatsioone ja väljaõpet nii, nagu meie seda nägime – meie isiklikust vaatenurgast –, ning käsitleb, kuidas meie kogemusi võiks rakendada ärimaailma juhtimispraktikas.

Meie SEALi operatsioonid polnud aga ju meie saavutused üksik-isikutena – meie lood räägivad SEALi rühmast ja sihtüksusest, mida meil