Juudas. Amos Oz

mis kuidagi tema huulteni ei küündinud, kostis nüüd tema häälest.

      Seda öelnud, pööras ta ringi ning väljus toast sama ukseava kaudu, kust ta oli sisse astunud, ava, mille olemasolu Šmuel Aš polnud kuni naise tulekuni märganud. Kuid sel korral panid naise puusad ukseava ees rippuva helmeskardina õõtsuma. Ka veel siis, kui ta oli juba silmist kadunud, liikus kardin kergelt lainetades edasi ning tõi kuuldavale veenire vulinat meenutava tillerdava heli, millest Šmuel lootis, et see niipea ei vaibu.

      7

      Mõnikord kulgeb elu aeglaselt, kokutades nagu vihmaveetorust tilkuv vesi, mis koguneb nireks ja uuristab endale aias kitsa kanali. See nire kohtab mullahunnikut, peatub, moodustab hetkeks väikese lombi, kõhkleb, sirutub siis aga välja, et noolida tema teed takistavat mullakuhilat või tungida immitsedes selle alla. Takistuse tõttu vesi lahkneb ja jätkab teed kolme-nelja peenikese niidina. Või annab hoopis alla ning imbub maapinda. Šmuel Aš, kelle vanemad olid ainsa hetkega kaotanud kõik oma säästud, kelle ülikooliõpingud oli katkenud ja kelle armastatu oli kätte võtnud ning endise kallimaga abiellunud, otsustas võtta vastu töökoha, mida talle Rabi Elbazi tänava majas pakuti ja mille juurde kuulus „prii ülalpidamine“ ja igakuine tagasihoidlik tasu: selle eest tuli tal iga päev mõni tund vanale mehele seltsi pakkuda, ülejäänud aeg oli aga tema enda päralt. Ning lisaks oli siin ka Atalja, kes oli temast küll peaaegu kaks korda vanem, kuid kelle ruumist lahkudes ta siiski iga kord kerget pettumust tundis. Šmuelile näis, et ta tajus naise sõnade ja hääle vahel teatud vahemaad või lahknevust. Need vähesed sõnad, mis ta lausus, olid mõnikord torkavad, kuid tema hääl oli soe.

      Paar päeva hiljem kolis ta välja oma Tel Arza linnaosas asunud toakesest ning asus elama majja, mida ümbritses kivisillutisega hoov, kuhu heitsid varje viigi- ja viinapuu, majja, mis oli esimesest pilgust võitnud tema südame. Šmueli riided, raamatud, kirjutusmasin ja kaks rullikeeratud plakatit, millest ühel oli kujutatud Pietà ja teisel Kuuba rahvarevolutsiooni kangelased, mahtusid ära viide pappkasti ja ühte vanasse sõdurikotti. Kaenla all kandis ta plaadimängijat ja käes plaadikogu. Seekord ei komistanud ta ukse taga oleva lahtise lauajupi peal, vaid astus pika sammuga sellest üle.

      Atalja Abravanel tutvustas talle tema ülesandeid ja majakorda ning näitas rauast keerdtreppi, mis viis köögist üles katusekambrisse. Naine seisis trepimademel ning selgitas Šmuelile tema tööülesannete ning köögi ja pesuköögi kasutamisega seotud üksikasju, ühe käe sõrmed puusal harali, samal ajal kui teine käsi viivuks üle mehe kampsuni libises, noppides selle varrukalt ära rohukõrre või kuivanud lehe, mis selle kiududesse oli takerdunud. Ta oli rääkides napisõnaline ja asjalik, kuid tema hääl manas Šmuelis esile kujutluse pimedast ja soojast toast:

      „Vaadake. Asi on nii. Wald on ööloom: ta magab alati lõunani, sest ta on igal ööl kuni hommikutundideni üleval. Igal õhtul kella viiest kuni kümne või üheteistkümneni istute te raamatukogutoas ja ajate temaga juttu. Ja see ongi enam-vähem kogu teie ülesanne. Igal pärastlõunal kella poole viiest lähete te raamatukogutuppa ning täidate ja süütate petrooleumiahju. Annate kaladele akvaariumis süüa. Vestlusteemade leidmisega ei ole teil vaja kuigi palju vaeva näha – küll ta juba ise hoolitseb selle eest, et teil oleks piisavalt seda, millest kõnelda. Kuid kindlasti saate te üsna pea aru, et ta on üks neist inimestest, kes räägivad peamiselt seetõttu, et nad ei kannata hetkegi vaikust. Ärge kartke talle vastu vaielda, vastupidi, ta ärkab just siis ellu, kui temaga nõus ei olda. Nagu vana koer, kellel on vaja, et aeg-ajalt tuleks keegi võõras, et tal oleks endiselt põhjust ärrituda, haukuda ja mõnikord isegi kergelt naksata. Aga üksnes mängult. Sellest hoolimata võite te juua nii palju teed kui soovite: siin on veekeedukann, tõmmis ja suhkur ja siin on küpsisekarp. Igal õhtul kell seitse soojendate te köögis üles pudru, mis elektripliidil ootab, katate selle fooliumiga ning jätate tema ette lauale. Enamasti sööb ta oma õhtusöögi isukalt ja kiiresti ära, aga kui ta ka vaid maitseb või keeldub üldse söömast, siis ärge sundige teda tagant. Lihtsalt küsige, kas te võite kandiku ära viia, ning jätke kõik nii, nagu see on, kööki lauale. Tualetti suudab ta karkude abil omal jõul minna. Kell kümme tuletage talle alati meelde, et ta peab rohud ära võtma. Kell üksteist või veidi enne seda jätate tema lauale ööseks termose sooja teega ning seejärel olete vaba. Kui te olete tema juurest lahkunud, käige köögist läbi, peske ära taldrik ja tass ning asetage need kraanikausi kohal olevale restile kuivama. Öösiti ta tavaliselt loeb ja kirjutab, kuid peaaegu igal hommikul rebib ta öö jooksul kirjutatu puruks. Üksi toas olles armastab ta aeg-ajalt iseendaga rääkida. Ise endale valjul häälel midagi ette lugeda või koguni iseendaga vaielda. Või ta räägib tundide viisi telefonis ühe või teisega oma kolmest-neljast põlisvaenlasest. Kui te kuulete teda väljaspool oma tööaega häält tõstmas, siis ärge pöörake sellele tähelepanu. Harvadel juhtudel võib ta öösiti valjuhäälselt nutta tihkuda. Ärge sekkuge, vaid laske tal olla. Ja mis minusse puutub,“ – hetkeks sugenes tema häälde kõhklusevarjund, mis kadus sama kiiresti, kui see oli tekkinud – „pole oluline. Tulge siia. Vaadake: siin on petrooleum. Siin prügipang. Elektriline lauapliit. Siin on suhkur ja kohv. Soolased ja magusad küpsised. Kuivatatud puuviljad. Külmkapis on piima ja erinevaid juuste ning natuke puu- ja juurvilju. Siin üleval on konservid: liha, sardiinid, oad ja mais. Osa neist seisab siin juba Jeruusalemma piiramise ajast. See on nõudekapp. Siin on pistikupesad. Siin on leib. Meie vastas elav naaber, vanemaealine proua Saara de Toledo toob iga päev härra Waldile lõunaks mõne taimse roa ning õhtuti jätab ta meie kööki pliidile enda pool keedetud pudru. Nii on kokku lepitud ja ta saab selle eest tasu. Pudrust, mille ta õhtul kööki jätab, peaks ka teile jaguma. Lõuna ajal hoolitsege enda eest ise: läheduses, Ussiškini tänaval asub väike taimetoidurestoran. Näete, siin on pesukorv. Igal teisipäeval käib meil abiline. Bella. Kui teile sobib, võib Bella ka teie pesu pesta ja veidi teie tuba koristada, ilma et te selle eest eraldi maksma peaksite. Mingil põhjusel kartis üks teie eelkäijatest Bellat väga. Mul pole aimugi, miks. Ilmselt teie eelkäijad alles otsisid ennast. Mida nad leidsid, seda ma ei tea, kuid ükski neist ei jäänud siia kauemaks kui mõneks kuuks. Alguses kütkestas neid mõte kõigist neist vabadest tundidest üleval katusekambris, kuid hiljem muutusid need koormavaks. Võimalik, et ka teie tulite siia, et üksi olla ja ennast otsida. Või et mõni uus luuletus kirjutada. Võiks arvata, et verevalamine ja jõledused on otsa saanud ja maailm on igasugusest rämpsust täielikult puhastatud ning ootab kannatamatult üksnes üht uut luuletust. Vaadake, siin on alati puhtad rätikud. Ja see siin on minu uks. Aga ärgu teil tulgu pähegi mind siit otsima tulla. Mitte kunagi. Kui teil on midagi vaja või kui teil tekib mingi probleem, jätke mulle siia köögilauale lihtsalt kiri ja ma hoolitsen selle eest, et kõik, mida teil vaja, jõuaks teieni. Vaadake ainult, et te ei hakka suurest üksildusest minu juurde jooksma, nagu teie eelkäijad seda tegid. Näib, et see maja siin tekitab üksindust. Aga see ei ole kohe kindlasti minu ala. Mul ei ole midagi pakkuda. Ja veel midagi – kui ta on omaette, siis ta mitte üksnes ei räägi iseendaga, vaid mõnikord ka kisendab: ta hüüab öösiti mind, inimesi, keda enam elus ei ole, palub ja anub neid. Võib olla, et ta hüüab ka teid. See juhtub eelkõige öösiti. Ärge pöörake sellele tähelepanu: keerake lihtsalt teine külg ja katsuge edasi magada. Teie ainus ülesanne selles majas on kindlalt paigas: see kestab õhtul kella viiest kuni kella üheteistkümneni. Härra Waldi öised hüüdmised ei kuulu selle sisse. Nagu ka mõned muud asjad, mis siin aeg-ajalt aset leiavad. Ärge toppige oma nina sellesse, mis teisse ei puutu. Näete, peaaegu oleksin unustanud: võtke need võtmed endale. Ärge neid ära kaotage. See on majavõti ja see teie katusekambri võti. Loomulikult olete te töövälisel ajal vaba minema ja tulema nii, nagu ise tahate, kuid te ei tohi siia mitte mingil juhul külalisi tuua. Ei nais- ega meessoost. Mitte kedagi. Meil ei ole siin kohe kindlasti mingi avalik asutus. Ja teie ise, Aš? Kas teie karjute mõnikord öösiti? Uitate unes kõndides mööda maja ringi? Ei? Pole oluline. Ärge vastake. Ja veel üks asi: te kinnitate mulle oma allkirjaga, et te ei räägi meist kusagil ega kellegagi. Mitte ühelgi tingimusel. Te ei anna meie kohta mingisugust infot. Ka mitte oma lähedastele. Te lihtsalt ei räägi mitte kellelegi sellest, mis teie ülesanne siin meie juures on. Kui te just ilmtingimata peate midagi ütlema, siis võite ehk öelda, et te olete siin majahoidja ja saate seetõttu siin tasuta elada. Kas ma unustasin midagi? Või äkki teie? Kas