Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari "Harlequin". "Mõrvad Washingtonis". Marie Force

      Nad pöördusid ehmunult ja armastus, mida Sam mehe silmis nägi, peletas kõik tema hirmud.

      Tracy köhatas. „Me... ee... võtame isa ja Celia kaasa ning kohtume Kapitooliumis.“ Ta haaras Angelal käest ja suunas noorema õe kabinetist välja.

      Sam näppis endiselt oma sügava dekolteega jakki.

      Nick võttis tema käe ja tõstis huultele. „Sa oled rabav.“

      „See kostüüm on vale,“ ütles Sam, kes polnud harjunud nii tõsiste riietust puudutavate probleemidega. Mood oli teema, milles ta end tavaliselt täiesti pädevana tundis. „Ma ei tea, mida ma ometi mõtlesin. See paljastab liiga palju...“

      Nick pani käed talle ümber. „See on ilus, sina oled ilus ja ma armastan sind. Olin su üle ennist nii uhke, kui õed sulle eraldusmärke krae külge kinnitasid.“

      Sam sundis end talle liigutatult naeratama. „Sa ju mõistad, miks ma palusin neid, mitte sind, eks?“

      „Muidugi mõistan. Nad asendasid su isa. See oli täiuslik.“

      „Aitäh,“ ütles Sam, tundes kergendust, et Nick mõistis, tundus alati mõistvat. Sam oli ise küllaltki pikk, ent pidi pea kuklasse kallutama, et mehe pruunidesse silmadesse vaadata. Saja üheksakümne kahe sentimeetrisena oli Nick üks vähestest Sami lähedastest, kes oli temast pikem. „Oled valmis?“

      Pisut takerdunud hingamine oli ainuke vihje närvilisusele, mida Sam mehe muidu rahuliku pealispinna varjust märkas. „Nii valmis, kui olla saan.“ Nick pakkus talle oma käsivart. „Kas lähme?“

      Sam kõhkles vaid sekundi. Mees oli tema jaoks kõik. Seda eitada oleks rumal ja mõttetu. Ta pistis käe mehe käevangu. „Igatahes.“

      Tund aega hiljem seisis Sam Kapitooliumi kupli all ja hoidis käes O’Connorite perekonna piiblit, kui Nick tõotas hoida ja kaitsta Ameerika Ühendriikide põhiseadust nii kodu- kui ka välismaiste vaenlaste eest. Samal ajal taipas ta, et mehe tähtis päev on tema omast tunduvalt tähtsam. O’Connorite perekonna lähedane sõber, Ameerika Ühendriikide president, üllatas Nicki, kui koos abikaasaga kohale ilmus.

      See oli teine kord sel nädalal, mil Sam kohtus presidendi ja proua Nelsoniga. Esimest korda kohtus ta presidendiga John O’Connori matustel, kus viibis ka Nicki isa Leo. Täna oli Leo toonud kaasa oma kena noore naise ja nunnud kolmeaastased kaksikud pojad ning Sami jahmatas taas Leo nooruslikkus. Ta oli Nickist vaid viisteist aastat noorem, mistõttu polnud üllatav, et ta meenutas pigem Nicki venda kui isa.

      Ka terve O’Connorite perekond oli kohal. Sam võis vaid ette kujutada, kui raske neil on pealt vaadata, kuidas nende mõrvatud poja ja venna parim sõber tema koha senatis üle võtab. Johni isa, pensionil senaator Graham O’Connor, oli Nicki ise selleks välja valinud. Ja ehkki Grahami ja tema abikaasa Laine’i silmad särasid uhkusest, nähes, kuidas mees, keda nad pidasid oma pojaks, ametivande andis, nägi Sam ka südamevalu. Nende lein oli alles nii värske, kaotus hiljutine. Ning asja tegi hullemaks see, et Johni oli tapnud tema lihane poeg.

      Enne, kui Sam arugi sai, kuulutati Nick Ameerika Ühendriikide senaatoriks ja ta oli end järgmiseks aastaks Virginia osariigi kodanikele pühendanud. Nick vahetas presidendiga käepigistuse ja Sam lootis, et tema enda hullumeelne amet seda kõike mehe jaoks ära ei riku.

      Kaks

      Nicki kallistasid nii tema isa, O’Connorid kui ka esimene leedi. Vapustav. Kuna tema vanemad olid olnud alles keskkooliõpilased, oli ta kasvanud vanaema juures kahetoalises korteris Massachusettsis Lowellis. Ta oli saanud teadusstipendiumi Harvardi ülikooli, kus kohtus John O’Connori ja hiljem tema perekonnaga. Aastate jooksul oli O’Connoritest saanud Nicki perekond ja ainult sel põhjusel oligi ta praegu Ameerika Ühendriikide senaator.

      Kapitoolium, ülemkohtu esimees ja Virginia kuberner tekitasid Nickile toimuvast mulje, nagu oleks tegu filmiga. Kui Ameerika Ühendriikide president sirutas käe ja ütles: „Palju õnne, senaator“, muutus kõik viimaks tõeliseks. Ta oli senaator Nicholas Cappuano, Virginia demokraat. Ent kui talle meenus, kuidas ta siia jõudis; et tema parim sõber oli tapetud ja tema oli oma sõbra asemik, hakkas Nicki süda valutama. Nagu saaks keegi Johni asendada.

      Inimesed liikusid tema ametiruumide poole Harti senatihoones, kus Virginia demokraadid tema auks vastuvõtu korraldasid. Nick läks vastassuunas, otsides Sami ja võttes samal ajal õnnesoove vastu. Ta nägi naist rivi lõpus koos isa ja tolle kihlatu Celiaga lifti poole minemas. Nick võttis Sami käest kinni ja hoidis teda tagasi.

      „Me tuleme kohe,“ ütles ta Skipile ja Celiale.

      „Kiiret pole, senaator,“ vastas Skip, ja see näopool, mis polnud halvatud, naeratas.

      „See kõlab väga kummaliselt,“ nentis Nick Samile, kui nad kahekesi olid.

      Naine lükkas juuksesalgu tema laubalt tagasi. „Sa pead sellega harjuma.“

      Sellest hellast žestist liigutatud Nick oleks tahtnud end taas näpistada, kui mõistis, et võib naist puudutada, temaga koos olla, temaga koos magada ja teda armastada iga päev, ehkki oli kuus aastat temast ainult unistanud. Sam oli tema elus tagasi ja ta oleks olnud valmis kõigeks, et naist enda juures hoida. „On kõik hästi?“

      „Jah,“ vastas Sam. „Miks ei peaks olema?“

      „Sa oled veidi kahvatu.“

      „Olen või?“

      „Mhmhh. Kas sa muretsed ikka kõige selle pärast?“

      Sam vaatas teda oma helesiniste silmadega, mis reetsid iga emotsiooni. „Ei.“

      „Valetad,“ ütles Nick naeratades ja kummardus teda suudlema.

      Sam üritas eemale tõmbuda, aga Nick ei lasknud. „Sa ei tohi seda siin teha,“ selgitas naine. „Sa oled nüüd senaator.“

      „Kes seda näeb?“ Mees langetas pea, suudles teda veel korra ja tundis tänulikult, kuidas naise vastupanu veidi järele andis.

      „Kas ma pean sind nüüd senaatoriks kutsuma?“ küsis Sam, säde silmis.

      „Ainult voodis.“

      Naine punastas. „Miks sa pead selliseid asju ütlema?“

      „Sest see muudab su kohmetuks.“

      „Ei muuda.“

      „Valetad.“

      Sam torkas teda roiete vahele ja ajas ta naerma.

      Keegi köhatas nende taga. Nad pöördusid ja nägid Nicki kommunikatsioonijuhti Trevor Donnellyt ootamas. Nick oli jätnud kõik John O’Connori alluvad alles, muuhulgas ka potisoenguga närvilise olekuga Donnelly.

      „Vabandust, senaator, aga meedia soovib teiega suhelda ning president ja esimene leedi otsisid teid taga. Nad peavad minema hakkama.“

      „Tulen kohe.“

      „Kas ma... ee... ootan?“ küsis Trevor.

      „Ei, mine ees.“

      Trevor noogutas kohmakalt ja läks.

      „Nende jaoks on see kindlasti väga kummaline,“ tähendas Nick talle järele vaadates. „Kaks nädalat tagasi olin ka mina üks nende seast. Nüüd peavad nad mind senaatoriks kutsuma.“

      „Eks te peate kõik kohanema, aga sa saad hakkama.“

      „Aitäh selle eest. Loodetavasti on sul õigus.“

      „Mine nüüd. President ootab.“

      „Enne kui ma lähen,“ sõnas Nick, võttis naise käed ja tõstis need huulte juurde, „pean midagi ette võtma sinu kohkunud ilmega.“ Kui oli näha, et Sam kuulab teda, jätkas ta: „Ma armastan sind, Samantha, ja sa oled minu elus kõige tähtsam. Tähtsam kui minu töö, mu uus amet ja kõik sellega kaasnevad hüved.“

      „Sinust on väga