Vaata uuesti. Lisa Scottoline

et too on üksjagu raske juhtum. Ja rasked juhtumid on üldse ainsad tähelepanu väärt naised.

      Naine kaapis karrikastme kanatükkide ümbert ära ja lükkas seejärel taldriku Oreo Figarole nina alla, kes pakutut valjusti nurrudes sõi, sabaots konksus nagu heegelnõel. Ellen ootas, kuni kass oli söömise lõpetanud, koristas seejärel laua, pani arved punutud korvi ja viskas rämpsposti minema, kadunud lastega valge kaart kaasa arvatud. See libises plastikust prügikotti ja Timothy Bravermani pilt jõllitas naist veidra pilguga.

      „Sa oled nagu kodukana,“ kuulis ta peas oma ema häält ütlemas niisama selgelt, nagu seisnuks ema sealsamas. Kuid Ellen oli veendunud, et kõik naised on sisimas kodukanad. See oli munasarjade kaasaanne.

      Naine pani kapiukse kinni ja tõrjus valge kaardi oma mõtetest välja. Ta ladus asjad nõudepesumasinasse, vajutas käivitusnuppu ja tänas taas mõttes oma õnne. Täispuidust tööpinnad, valged klaasustega kapid ja käsitsi maalitud metsalilledega kaunistatud sein tööpinna taga ning sobivas roosakasvalges toonis küljeseinad. See oli läbi ja lõhki naisterahva köök, kuni seina värvitooni nimeni – Tuhkatriinu – välja. Ainult printsi ei paistnud kusagilt.

      Ellen tegi viimased toimetused ära, lukustas tagumise ukse ja võttis kasutatud filtri kohvimasinast välja. Ta avas alumise köögiukse ja oli just kohvipaksu minema viskamas, kui Timothy Braverman talle taas prügikastist otsa vaatas ja hetkeks tekkinud rahu hävitas.

      Naine noppis impulsi ajel valge kaardi prügi seast välja ja libistas teksapükste taskusse.

      Kolmas peatükk

      Äratuskell helises kell veerand seitse ja Ellen ronis pimedas toas voodist välja, komberdas paljajalu vannitoa külmade kiviplaatidega kaetud põrandale ja keeras duši jooksma, lastes kuumal veel end üles äratada. Isegi inimesed, kes oma elule mõeldes õnne tänasid, ei teinud seda kunagi hommikuti. Neil polnud selleks aegagi.

      Naine lõpetas riietumise kella seitsmeks, et siis Will äratada ja enne pool üheksa algavat eelkooli riidesse saada. Connie pidi poisi toitmiseks ja kooli viimiseks kohale jõudma kell pool kaheksa ja Ellen Willi talle jooksu pealt üle andma, nagu koduses teatejooksus. Emad osalesid selles jooksus igahommikuselt ja olid ära teeninud medali kõige tähtsamal spordialal – elus eneses.

      „Kullake?“ Ellen pani Babari lambi põlema, kuid Will magas veel sügavalt, suu paokil. Poisi hingamine kõlas raskelt ning kui naine lapse laupa silitas, tundus see käe all kuum. Ellen kinnitas endale, et muretsemiseks pole põhjust, kuid raske haiguse üle elanud lapse vanemate elu möödub hinge kinni pidades.

      „Will?“ sosistas naine, kuid mõtles juba sellele, et ehk ei peaks poissi eelkooli saatma. Ta ninasõõrmete ümber oli moodustunud koorik ning põsed tundusid lambivalguses kaamed. Poisi nina meenutas naise enda oma ja inimesed pidasid teda sageli naise bioloogiliseks lapseks, mis valmistas Ellenile suuremat heameelt, kui pidanuks. Ellen tabas end mõttes küsimast, kas ka Timothy Braverman sarnanes oma emaga.

      Naine puudutas Willi käsivart ja kui laps end ei liigutanud, otsustas teda kooli mitte saata. Asjadele tuli läheneda perspektiivitundega ja paberist lumehelveste meisterdamine võis päevakese oodata. Ellen ei suudelnud last, sest ei tahtnud teda äratada, ja patsutas selle asemel voodi jalutsisse kerra tõmbunud Oreo Figarot. Ta kustutas lambi, hiilis magamistoast kikivarvul välja ja läks tagasi elutuppa, et oma äkitselt tekkinud viieteistkümnele vabale minutile rakendust leida.

      „Küll sina näed alles kena välja!“ ütles Connie söögitoast tulles ja Ellen naeratas talle trepist alla hiilides laialt. Ta oli aega kasutanud selleks, et tõmmata selga helepruun lühike taljes jakk ja jalga pruunid teksade peal kantavad seemisnahast saapad. Naine oli meigiga tavalisest rohkem vaeva näinud, juukseid föönitanud ja vedela silmalaineri käiku lasknud. Ta pidi sel hommikul Marceloga kohtuma ega suutnud otsustada, kas ta soovib välja näha kuum tibi või asjalik töötaja või siis mõlemat.

      „Willil on kerge palavik, niisiis arvasin, et ta peaks täna koju jääma.“

      „Hea otsus,“ tunnustas Connie. „Väljas on kõigest mõned kraadid sooja.“

      „Vastik.“ Ellen astus riidekapi juurde ja võttis seal oma musta sulejope. „Niisiis püsige toas ja võtke asja rahulikult. Ehk sa võiksid talle ette lugeda?“

      „Teen seda.“ Connie pani oma kandekoti käest ja võttis sellest kokku murtud ajalehe. „Mulle meeldis su tänane lugu tuvisid koolitavast vanataadist.“

      „Tänan.“ Ellen tõmbas jope selga ja pidi käte varrukasse toppimiseks vaeva nägema. Ehk ei olnud lühike jakk siiski kõige parem mõte.

      „Tead, kõik teised lapsehoidjad loevad ka su artikleid. Ma tunnen end nagu mõni kuulsus.“

      „Hakka autogramme müüma,“ soovitas Ellen naeratades. Ta teadis, et tema, adopteeritud lapsega vallaline reporter, tekitas teistes lapsehoidjates huvi. Nagu selles „Sesame Streeti“ laulus, ta ei sarnanenud sugugi teistega.

      „Tuled sa täna tavalisel ajal?“

      „Jah. Aitäh sulle kõige eest.“ Ellen tundis rinnus tuttavat jõnksatust. „Mulle ei meeldi kohe üldse, kui ma ei saa temaga hüvasti jätta. Suudle teda minu poolt, eks ole?“

      „Muidugi ma teen seda.“ Connie käsi sirutus uksenupu poole.

      „Ütle talle, et ta on mulle kallis.“

      „Ikka.“ Connie avas ukse ja Ellen astus vastumeelselt välja. Kõle tuul naksas teda põsest ja taevas oli tinakarva hall. Naine soovis, et ta saanuks majja tagasi joosta, Connie koju saata ja ise oma lapse eest hoolitseda, eriti veel nüüd, mil too oli haige. Aga esiuks juba sulgus ta järel ja jättis ta välja.

      Timothy Braverman meenus naisele uuesti alles siis, kui ta tööle jõudis.

      Neljas peatükk

      Ellen sisenes majja toiduautost ostetud kohviga ja näitas turvamehele oma lamineeritud töötõendit. Ta tahtnuks keskenduda jätkuloo teemale, kuid selle asemel pöördusid ta mõtted jonnakalt Timothy Bravermani juurde tagasi. Naine kõndis läbi vana maja hämaralt valgustatud koridoride ja jõudis viimaks välja uudistetoimetusse, hiiglaslikku eredalt valgustatud nelinurksesse ruumi, mis oli kvartalisuurune ja kolme korruse kõrgune.

      Kõrgetest vanamoodsate ruloodega kaetud akendest immitses sisse päikesevalgust ja ruumi eri tsoonide kohal rippusid sinised loosungid kirjadega LINN, RIIKLIK, ÄRI, UUDISTELAUD, ONLINE ja REKLAAM. Naine hakkas mööda vahekäiku enda kirjutuslaua poole astuma, kuid kõik teised kogunesid uudistetoimetust ümbritsevate klaasseintega kabinettide juurde Marcelo ümber.

      See ei tähenda head.

      Ellen püüdis kinni oma sõbra, Courtney Stedti pilgu, Courtney tuli talle poolde vahekäiku vastu. Ta nägi välja nagu ikka, oma metsarohelises fliisjakis ja teksades täielik õueinimene, kuid naise ilme oli ebaharilikult morn. Toimetuse maaema, Courtney, oli see inimene, kes kõigile sünnipäevadeks kooke küpsetas. Kui tema muretses, pidi miski viltu olema.

      „Palun ütle mulle, et see siin on üllatuspidu,“ ütles Ellen, kui nad kõrvuti kõndima hakkasid.

      „Ma ei saa. Ajakirjanikuna austan ma tõde.“

      Nad jõudsid rahvasummani; töötajad täitsid vahekäike ja laenasid üksteise toole. Kõik olid rahutud; juteldi summutatud häälega ja naerdi närviliselt. Ellen nõjatus Courtney kõrval vastu ühte kirjutuslauda ja kõik mõtted Timothy Bravermanist lendasid ta peast välja. Töötuks jäämise võimalus annab tänu ühendusele hüpoteegisagaraga ajule värske keskendumisvõime.

      Marcelo kutsus inimesi liigutusega korrale ja kõik jäid vait; peade meri pöördus mehe poole. Mees oli piisavalt pikk, et kõik ta kõhetut kogu näeksid; tumedad juuksed kähardusid täiesti ebaprofessionaalselt ebaühtlase joonena ta krae kohale. Ta tumepruunide silmade pilk oli pinges ja otsmikule oli sööbinud kurd. Mehe kulmud olid õnnetult kaldus ja torus huuled rääkisid ise enda eest.

      „Kõigepealt