Mõrv šokolaadiste muffinitega. Sari „Hannah Swenseni mõrvamüsteerium“. Joanne Fluke

ringi vaadates, kontrollimaks, ega keegi õpilastest polnud kuidagi viga saanud.

      „Ma ei tea!” Edna häälest kostis šokk. „Kas peaksime politseisse helistama? Olen päris kindel, et see tuli kõrval asuvast klassist.”

      Hannah hakkas naerma, hirm oli korraga kadunud. „Kui see tuli kõrvalklassist, siis ongi see politsei. Mike Kingston õpetab seal enesekaitset. Ta selgitab tõenäoliselt õpilastele, kuidas täiest kõrist karjuda, kui keegi neid röövida üritab.”

      Sõnad olid Hannah’ huulilt vaevu lahkunud, kui kõrvalklassist kostis veel karjumist. Sellele järgnesid kiledad hädaviletörtsud ja taganemist nõudvad käsklused. Lärmi allikaks oli kindlasti Mike’i klass. Hannah ja ta õpilased naersid veel veidi, kuid asusid siis taas küpsetama.

      Neil polnud naaberklassist kostva lärmi tõttu retseptide katsetamisele sugugi kerge keskenduda, kuid saadi siiski hakkama. Kui kell sai üheksa ja tund ametlikult läbi, olid nad jõudnud küpsetised juba omavahel laiali jagada, et igaüks saaks midagi koju viia, koristanud ära töösaared ja otsustanud, milliseid retsepte nad tahaksid kodutööna proovida. Viis minutit hiljem oli Hannah’ klass tühi. Ta kontrollis sahvris veel viimaseid asju, kui Mike tema klassi avatud uksele koputas.

      „Tere, Hannah. Oled biifsteegiks valmis?”

      „Olen sellest terve päeva unistanud.” Hannah pöördus mehe poole ja avanev vaatepilt lõi tal hinge kinni. Biifsteek polnud ainus asi, millest ta unistanud oli. Mees oli pikk, karune ja nägus ning polnud mingi ime, et kõik linnakese vallalised naised – ja ka mõned, kes ei olnud enam nii vallalised – veetsid unetuid öid, püüdes mõelda välja viisi, kuidas Mike’i tähelepanu endale tõmmata. Kui Winnetka maakonna šerifijaoskond oleks tahtnud anda rahakogumise eesmärgil välja seksikate meeste kalendri, siis poleks neil olnud vaja teha muud, kui panna Mike kalendri kaanele ja müügihitt oleks sündinud. „Kas šerif Grant sai su kätte? Ta käis siit enne läbi ja ütles, et tal on sulle laialijagamiseks mingid paberid.”

      „Ta ootas mind, kui ma parklasse keerasin. Ütlesin talle, et ma ei jaga neid flaiereid laiali.”

      „Miks mitte?”

      „Sest need olid „Grant šerifiks” reklaamlehed.”

      „Olid või?” Hannah hakkas itsitama. „Pole siis ime, et ta ei tahtnud neid minu kätte jätta! Kas meil pole mitte reeglit, mis keelab poliitreklaami jagamise koolides?”

      „Selline reegel on olemas. Kui seda talle mainisin, siis otsustas ta, et jagab neid ainult parklasse sõitvatele inimestele.”

      „Võin siit vist järeldada, et sa ei kavatse šerif Granti poolt hääletada?” narris Hannah meest.

      „Muidugi mitte. Hääletan Billi poolt. Ta on mu partner ja parim sõber. Peaksid seda teadma, Hannah.”

      „Teangi,” ütles Hannah ohke saatel. Vahel võttis Mike kõike nii tõsiselt, et teda ei saanud narritada. „Ei tea, kas šerif Grant on ikka veel siin. Andsin talle mõned kreemimuffinid prooviks ja ta lubas, et annab teada, kuidas need talle meeldisid.”

      „Kui ta on läinud, siis küsin seda talt homme ise.” Mike võttis Hannah’ jope ja ulatas naisele. „Lähme. Mul jäi lõuna vahele, nii et mu kõht on tühi.”

      Hannah pani jope selga ja hakkas juba käekotti võtma, kui talle meenus prügi. „Ma lähen viin enne prügi välja. Tahan niikuinii kontrollida, kas tagauks on lukus.”

      „Vajad abi?”

      „Saan hakkama. Seda on ainult üks kotitäis. Sa võid aga kontrollida, kas ahjud ja pliidid on ikka kõik välja lülitatud.”

      Hannah haaras prügikoti ja läks tagauksest välja, kissitades turvalambi eredas valguses silmi. Lamp oli süttinud siis, kui ta liikumisandurist möödus. Ta läks prügikonteineri juurde, avas kaane, tõstis prügikoti kõrgemale ja heitis juhtumisi pilgu konteineri sügavustesse.

      Hannah tardus üheks ehmunud hetkeks, prügikott konteineri kohal rippu ja huuled moodustamas üllatunult perfektset O-d. Siis tõmbas ta käe tagasi, asetas prügikoti maha ja ütles endale, et kujutab ilmselt asju ette, sest prügikonteineri põhjas ei saanud olla midagi, mis meenutas inimkätt.

      Esmapilk võib olla petlik – Hannah kordas mõttes mitu korda üht vanaema Elsa lemmikütlust ja astus siis prügikonteinerile lähemale, et uuesti selle sisse vaadata. Seal oli kohe kindlasti käsi. Ja selle küljes oli ka keha.

      „Oh ei,” oiatas Hannah, neelatas raskelt ja mattus siis äkitselt pimedusse, kuna turvalamp oli kustunud. Valguse äkiline puudumine muutis pimeduse veelgi intensiivsemaks ja Hannah nägi kurja vaeva, et mitte karjuma hakata. Ta tuletas endale meelde, et tal oli valida kahe tegevuse vahel. Ta võis jääda sinnasamasse seisma ja juurdlema, kas ta oli tõesti näinud seda, mida oli näinud, või joosta tagasi sisse Mike’i kutsuma.

      Tagauks avanes kriuksatusega ja Hannah oleks peaaegu nahast välja hüpanud. Siis kuulis ta häält. „Hannah? Kas midagi on lahti?”

      Hääl kuulus Mike’ile. Hannah neelatas raskelt. Näis, et tal oli olemas ka kolmas valik. Ta võis öelda, et midagi on lahti, ja paluda Mike’il tema juurde tulla. See oleks kõige targem valik, kui ta suudaks ainult midagi öelda.

      „Hannah?”

      „Olen siin,” kraaksatas Hannah.

      „Mis on? Su hääl kõlab naljakalt.”

      Hannah hingas sügavalt sisse. Ja ütles siis nii selgelt, kui suutis. „Prügikonteineris on laip.”

      Mike oli hetkega Hannah’ kõrval. Ta tõmbas välja taskulambi, suunas valgusvihu konteinerisse ja oiatas. „See on šerif Grant.”

      „Surnud?” küsis Hannah, vaadates, kuidas Mike pulsi kontrollimiseks prügikonteinerisse kummardus.

      „Jah.”

      Hannah neelatas, püüdes kohaneda faktiga, et keegi, kellega tal oli vähem kui kolm tundi tagasi rääkinud, lebas nüüd surnult prügikonteineris.

      „Paistab, et keegi on talle millegagi vastu pead löönud. Tal võib ka teine haav olla, univormi rinnaesisel on suur vereplekk.”

      Hannah heitis hoolimata vastikustundest pilgu kohale, mida Mike taskulambiga valgustas. Mehel oli õigus, šerif Granti rinnaesisel oli tõepoolest tume plekk. Hannah köhatas kurgu puhtaks ja sundis end kõnelema. „See ei ole veri.”

      „Ei ole?”

      Hannah raputas pead. „See on šokolaadikreem. Šerif Grant suri minu kreemimuffinit süües!”

      Neljas peatükk

      Hannah’ telefon hakkas helisema kohe, kui ta koju jõudis. Ta teadis täpselt, kes talle helistas, ja kiirustas kööki, et kõnele vastata. „Tere, ema.”

      „Tere, ema? Kuidas sa teadsid, et see mina olen?”

      „Kes teine võiks see olla? Andrea helistas sulle tõenäoliselt kohe pärast seda, kui Bill oli talle juhtunust teada andnud.”

      „Nojah … sul on täiesti õigus.” See näis Delorest veidi häirivat, et Hannah oli tema infoallika nii kergesti ära arvanud. „Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et sa leidsid järjekordse surnukeha!”

      „Tõsi, aga sa ei tohiks kade olla. Viimati kuulus see au ju sulle.” Hannah vaatas alla Moishe poole, kes nühkis end nii tugevasti perenaise säärte vastu, et Hannah oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Kassi toidukauss oli tühi ja paistis, et uus toit polnud tema isu sugugi vähendanud. „Oota korraks, ema. Ma panen Moishele süüa ja siis saame edasi rääkida.”

      Hannah asetas telefonitoru lauale ja astus seinakapi juurde, kus hoidis Moishe toitu. Ta keeras tabaluku lahti, avas ukse ja täitis Moishe kausi uue toiduga. See võis näida ehk kummalisena, et ta pidi hoidma kassitoitu tabaluku taga,