Täiskasvanute mängud. Toomas Vint

paistab pesupali.

      „Siin saab pesu pesta, aga siis tuleb paja alla tuli teha, vannitoas seevastu on elektriboiler,” lausub ta nagu uhkeldades.

      Vannitoas on tõepoolest elektriboiler – kõrge, laeni ulatuv silinder.

      „Praegu on relee boileri välja lükanud,” seletab naine õpetlikult. Ta kummardub ja vajutab rohelisele nupule, käsi laseb korraks hommikumantli hõlmad lahti ning hetkeks silman paljastumas ilma aluspesuta ihu, mille ta kohemaid hõlmade taha peidab.

      „Sellel asjandusel peab silmapeal hoidma, relee ei hakka vahel tööle ja siis võib juhtuda, et lööb boileri lõhki,” juhendab ta ning paneb vannilina tursunud põhjaga toolile. Lina rullub lahti. Nähtavale tulevad seebikarp ja nuustik, ihuvärvi, läikivast materjalist rinnahoidja ja pitsidega ääristatud heleroosad püksid. Nüüd kummardab kojamehe naine vanni kohale ja keerab vee jooksma.

      „Kui sul midagi vaja on, siis küsi aga julgesti,” ütleb ta minu poole vaatamata, käega vee soojust proovides.

      Kui olen jälle oma toas, näen silmade ikka veel ees vannitoa pildirida, kuulen kõrvades vanni voolava vee pahinat. Mu meelekohtades tuikab ja tunnen, et värisen üleni.

      Vannituba oli kahvatusiniseks värvitud, välja arvatud lagi, mille valgel pinnal võis näha kollakaspruune laike. Vanni ees põrandal asus värvimata liistudest peaaegu uus rest. Kui ma ära minema pöörasin, kuulsin selja taga ukse sulgemist, haagi lõginat, siis heitsin pilgu tagasi ja nägin vannitoast kumamas laia valgustriipu. Näis, et uks oli tursunud ja ei käinud hästi kinni, või oli see tehtud väiksemate mõõtmetega kui vaja ning seetõttu vajus lõdvalt lahti. Mõtlesin, et peaks järgi uurima, mis on tegelik põhjus, et uks hästi ei käi.

      Oma toas olles mõtlen, et paarikümne sammu kaugusel, ühe halvasti suletud ukse taga on paljas naine. Mul tarvitseb ainult vaadata. Äkki ma ei suuda enam end tagasi hoida, avan vaikselt oma ukse, kuuldamatult hiilin mööda koridoripõranda tsementi, veesulin muutub järjest valjemaks, kajab seintelt vastu, mõtlen korraks, et vann pole veel vett täis ja isegi siis kui ma jalgu trambiksin, oleksin ikka kuuldamatu. Mu sammud aeglustuvad, venin edasi nagu tatt, ja mida lähemale valgustriibule, seda rohkem hakkab süda peksma. Uks on lõdvalt ees, üksnes haak hoiab teda täiesti lahti vajumast, praost paistab algul boiler ja paljas jalg, kui nihutan pead, tuleb ihu tervenisti mu vaatevälja. Kojamehe naine istub vanni äärel ning mul on mulje nagu ta vahiks otse mulle silma.

      Mu pea põrkub nagu kummipall tagasi, veab keha endaga kaasa, juba olen pooles koridoris kindla kavatsusega ära minna, põgeneda oma ukse taha, oma kirjutuslaua äärde, aga valgustriibul on üleloomulik jõud, mis tirib sammhaaval tagasi, päris lähedale, otse prao juurde.

       12. august 1966, „Õhtul. Ma mõtlen nukralt, et sugutung on mu mõistuse üle mänginud. Poleks kunagi endast arvanud, et laskun nii madalale, et käin uste taga piilumas. Ma ju põlgan igasugust alatust, teiste järel nuuskimist. Paljas mõte, et keegi võiks mu päevikut lugeda, ajab mind raevu. See on, nagu varas tuhniks räpaste kätega mu hingesahtlites. Ometi olin ma nii armetu, et tegutsesin vastupidiselt oma tõekspidamistele. Ja mis kõige hullem – kindlasti ei mõtleks ma hetkegi teo eetilisuse üle, kui uus sobiv võimalus tuleb.

      Niisiis: mind hakkas vaevama küsimus, kas akna taga nähtu oli reaalsus või hallutsinatsioon. Jäin kõrv kikkis kojamehe naist varitsema, et kindlaks teha, kas naine ikka kannab valgemummulist kleiti. Kui uksepaugatuse peale koridori läksin, oli kojamehe naine hoopis vanni minemas ja seljas oli tal hommikumantel. Ta näitas mulle, kus siin vann asub ning lubas mul seda kasutada. Panin tähele, et vannitoa uks ei käinud hästi kinni – ukse ja piida vahele jäi parasjagu nii suur pragu, et sisse vaadata. Veidi aja pärast läksin tagasi ning vahtisin teda niikaua, kui ta riidesse hakkas panema.

       Ma ei suuda kirjeldada seda erutust ja naudingut, mida kogesin. Naise alasti kehas peab peituma mingi saatanlik jõud, mis meest sedavõrd üles ärritab, et ta kaotab oma tahte ja ei allu enam käitumisnormidele ega isiklikele tõekspidamistele. Isegi praegu, kui ma mõtlen sellele, et ta keha oli minust vaevalt paari-kolme meetri kaugusel ning mitu korda nii lähedal, et ma oleksin võinud teda sõrmeotsaga puudutada, tunnen mõistust varjutavat iha ja hullust peale tulevat.

       Ma ei oska eriti naiste vanuseid määrata, kuid arvan, et ta võib olla neljakümne ringis, tal ei ole eriti meeldivakõlaline hääl, kui arvestada ta lopsakaid huuli, siis on isegi veider, et midagi nii piuksuvat nende vahelt välja tuleb. Nägu on lapselik, aga juba lõdva nahaga, proovisin teda tüdrukuna ette kujutada, ent mul jäi mulje, et ta on eluaeg täpselt nii vana olnud nagu praegu.

      Ta on väikest kasvu, üksjagu allapoole mu lõuga. Jalad on saledad ja lühikesed, mis teevadki ta keha ebaproportsionaalseks. Eriti kui külje pealt vaadata, näib, et ta koosneb kaunis suurtest rindadest ja punnitavast tagumikust. Kummaline on, et harmoonia puudumine ei tee teda ebameeldivaks, vastupidi – teda on hea ja erutav vaadata ja tunnen meeletut iha temaga teha seda, millest ma ainiti mõtlen.

       Lase sant sauna, tahab lavale kah!

       Siiani oli minu jaoks palja naise nägemine kättesaamatu unistus, nüüd olen justkui isu täis vahtinud, aga see ei rahulda mind, hoopis suurendab soovi olla naisega vahekorras. Üks nauding toob kaasa soovi veelgi võimsamat naudingut saada. Õnn loob üksnes pinnase suurema õnne nõudmiseks.

       Kentsakas mõelda, aga tänane päev on mind suure sammu võrra viinud lähemale täismeeste maailmale, mida ma olen siiani ainult kiivust tundes kaugvaates kiibitsenud. Võimalik, et hakkan oma alaväärsusestki üle saama! Väga võimalik, et juba homme kutsun kojamehe naise endale külla, joome kohvi, räägime juttu ja ta vahest lubab end suudelda… Ah, unistaja! Ma ei ole ju ühegi naise huuli veel oma huultega puudutanud. Kas ma üleüldse selliste asjadega ilma naeruväärseks muutumata suudan toime tulla, mu teadmised on ainult siit-sealt juhuslikult kokku kraabitud armetud killud…

       Ma tean, et ma midagi ei tea! Kui loomad jätkavad sugu ürgsete instinktide varal, küllap inimenegi saab parajal hetkel instinktidest abi.

      Teine päev

      Tõmban eesriide eest ja kollast päikesevalgust valgub tuppa. Päris päike astub sisse alles pärastlõunal, praegu ergavad üksnes vahtralehed ning taevas on väga ühtlane sügavsinine. Halvasti magatud öö teeb mind ennastki halvaks. Pahuraks, iseendale väljakannatamatuks. Hea, et ma ei pea kedagi nägema, kellegagi rääkima. Keegi ei istu mu kaela peal sooviga aidata, trööstida – üksielamise võlu ongi ainult iseendale elamine ja tõsiasi, et keegi ei saa mu hinge endale põue pista, kasvõi selleks, et seda soojendada.

      Kui ekraan näitab mulle tumepunakaspruune kuure, tajun igahommikust vabadusetunnet, seda, et mitte üks hing ei saa määrata mu järgmist liigutust ja teine hing ei vaata mõistmatult või halvakspanuga seda, mis liigutuse ma teen. Kuuridemaastik mu akna ees on troostitu – esteetiline katastroof võrreldes harjumuspärase koduse väljavaatega hoolitsetud rohtaiale. Millegi võitmine tähendab sageli millestki ilmajäämist. Kõik tuleb sättida tähtsuse järjekorda, et valikuid lihtsamaks teha.

      Praegu, käesoleval hetkel, kui tumelilla mööbliriie, mis mul kardinaks on, lainetab veel eesttõmbamise hoost, võiksin ma oma ihuliikmetega sooritada mitmeid manipulatsioone – eesmärk paneks need liikuma, aga eesmärgitus ei tee midagi. Ma vahin kivistunud pilgul kuuriseina ja pea töötab tahtejõuetul tühikäigul. Arvan, et isegi siis, kui välisilm pakuks ühtäkki mingi ootamatu situatsiooni: seltskond inimesi tuleks akna taha, hobune kappaks uksest sisse, kirjutuslaud lahvataks põlema, kuuri katusele maanduks ingel – , oleksin ma uues olukorras samasugune ühe koha peal liikumatult seisja, pilk vahtimas üksnes enda sisse, ning ma ei märkakski, mis mu ümber muutunud on.

      Kujutluspilt sinakasvalgest inglist, kes laialiaetud tiibadega pidurdades kuurikatuse tõrvapapile laskub, toob meelde nähtud unenäo – ärgates peast pühitud, nüüd väga selgesti esile kerkiva piltiderea: jäin järjekordselt hiljaks, suures auditooriumis