Täiskasvanute mängud. Toomas Vint

n>

      Toomas Vint

       Kojamehe naine

      © Toomas Vint 1995

      Kojamehe naine

      © Toomas Vint 2005

      Topeltvalguses

      © Toomas Vint 2007

      Mäluauguga naine

      Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington

      Trükikoda Print Best

      Kirjastus Tulikiri 2019

      Kaane kujunduses kasutatud

      Toomas Vindi maali Vaade I, 1991

      ISBN 978-9949-9362-6-7

      e-ISBN 9789949936274

      KOJAMEHE NAINE

      Küll oleks häda, kui lilled meie jutust aru saaksid! Kivid ei oska rääkida ja meeldivad mulle seepärast hullupööra.

       Lu You

      Esimene päev

      Hommikul taevas valgeneb, sombuse ilma tihedalt pilvedega kaetud taevas valgeneb, selge taevas värvub lillakasoranžiks, kollakaks, hiljem on kirkalt sinine ja öö on kottpime või vilkuvate tähtedega põhjatus. Vean kardina eest, taevas on juba valge. Mu päevad pääsevad valla ikka aknast välja vaatamisega – ja seda kõik need teadlikult elatud aastad. Varem oli ka midagi, kuid sellest on mul üksnes mälukatked – mõned kaunid värvilised pildid. Mida ettepoole, seda tihedamaks läheb pildirida, kuhu sahmatud hooletult tumedat ja heledat, mis omakorda hallideks pooltoonideks segunevad.

      Lükkan kardina eest ja valguselahvatus muudab pimeduse nähtavate esemetega eluasemeks, iseenese endale nähtavaks. Mu silmade ees on ekraan, mille alumise osa võtab enda alla tumepunakaspruun kuurisein, vasakul lõikab osa heledast, värvitust taevast ära puu nimega vaher – tüvi, oksad, rohelised lehed – paremal jookseb taevasse luitunudkollane ilma akendeta majanurk. Mulle nähtamatud aknad jäävad eemale, kaugemale ja otse minu aknaklaasi taga algab üksikute rohututtidega maapind. Ma olen küll üles tõusnud, avanud ekraani, lahti keeranud päevateleviisori, aga kui ma uuesti asemele pikali heidan, pole tegelikult mitte midagi veel alanud. Ülestõusmist võib korrata hetke pärast, vähese, hulga aja pärast, võib lõpmatuseni korrata. Laman nii pikk kui lai, käed jäiga keha kõrval nagu lahtiste silmadega koolnu.

      Ma ei kiirusta seda päeva elama, veel ma ei aja ennast piitsaga taga, see kõik tuleb hiljem. Ekraan on muutunud – maapinna asemel katab selle alumist serva kuurisein, taevast on lisandunud ja äkki ilmub vaatevälja ere värviplekk: punast, valgete mummudega kitlit kandev naine läheb ühe kuuriukse juurde, keerab lahti suure tabaluku ning kaob vastloodud mustavasse tühemikku, mis on kojamehe kuur.

      Aeg-ajalt paistavad kojamehe kuurist ta naise osad: valendav käsi, helendav näoovaal, mingi osa valgemummulisest kitlist.

      Kui sulgeda silmad, võib ette kujutada mereranda, kui pigistada peopesad kõrvadele, võib kuulatada merekohinat. Kui üsna natukene silmi paotada, näeb läbi ripsmeudu, kuidas kojamehe naine tassib kuurist välja pappkasti, asetab selle maha ja hakkab kastist midagi otsima. Ma peaksin nüüd endale teki peale tõmbama, oma alastuse häbelikult kinni katma, aga ma tunnen erutust ja magan paokil silmadega. Naise uudishimulik pilk libiseb korraks läbi akna mu tuppa, eksleb sihitult ringi kuni jõuab minuni, aga siis põgeneb kohe kasti kolude sekka. Järgmine pilk on sihikindlam ja leiab vaevata mu ülesärritatud keha üles, mida ta hulk aega kobab, enne kui otsimist jätkab.

      Kojamehe naine on umbes neljakümnene, iharalt vormikas. Kui ta kasti kohale kummardab, siis paistavad lahtisest kitlikaelusest kaks tõusvat ja vajuvat palli.

      Selle paari nädala jooksul, mis ma siin keldrikorteris olen elanud, on naine pea iga päev kuuri vahet saalinud. Teda koridoris kohates pole ma peale tere temaga pikemalt sõnu vahetanud, seevastu joodikust kojamees on paar korda püüdnud mu rahakotist raha välja pigistada, aga see pole temal ega ka mul endal kuidagi õnnestunud. Teistsuguses olukorras ei läheks need inimesed mulle üleüldse korda, aga nüüd ma lausa igatsen, et kojamehe naisel oleks kuuri asja ja ma saaksin teda avatud raamatu tagant piiluda.

      Kui naine hulga aja pärast kuurist uuesti välja ilmub, olen endistviisi liikumatult voodi küljes kinni – iharus on mind sidunud, kiim pea muudest mõtetest lagedaks pühkinud.

      Seekord on naisel käte vahel uus kolu täis pappkast, mille ta üsna mu akna alla maha paneb. Naise elektrilokkidega ümbritsetud nägu on punaselapiline ja kui ta kasti maha on pannud, vahib ta mitte midagi häbenemata mu aknasse – poiss magab ju, mõtleb ta. Küllap rõve unenägu on ta mehelikkuse seisma pannud. Viimaks naine tüdineb muutumatust vaatepildist ja seljaga akna poole, kummardub kastis sorima. Lühike valgemummuline kittel tõuseb kõrgele ning paljastab lopsakad roosad tuharad ja nende vahel paistva tumeduse.

      Hetkega olen ma voodist väljas, kätega lauale toetudes küünitan silmi ettepoole, kitlisaba alla, et esimest korda elus näha lähedalt seda. Mu erutus jõuab väga kiiresti haripunkti ning ma purskun avatud raamatute ja pooleliolevate kirjatööde peale, kattes valgete sültjate lärakatega kõik selle, mis mu elus on olnud siiani kõige tähtsam.

      Põgenen pimedasse kööginurka, kükitan ja toetan oma vabiseva ihu vastu jahedat seina, aga erutus ei taha kuidagi minust lahkuda, mind maha jätta… ja juba hiilingi vaheseina varjus uksepiida juurde, et uuesti akna poole piiluda. Ent ühtäkki seal pole midagi – ei naist ei kaste, ja kojamehe kuuri uks on ebaloomulikult suure tabaga suletud.

      Ma ei tea täpselt, kas köögis kükitamisele kulus pikk või lühike ajavahemik, aga kindlasti mitte nii suur, et naine oleks saanud kastid ära viia ja ukse lukku keerata. Sees keerab kõhedaks – jäist õudust tundes taipan, et kõik nähtu oli pelk viirastus. Kujutelm. Hallutsinatsioon. Üksnes ligased raamatud ja paberid mu laua peal on kestev reaalsus.

      Viskun jõuetult voodile, seekord pakin end teki sisse ja pööran silmad vastu seina. Endisest üürilisest on maha jäänud lillakaspunane kuldse lillornamendiga tapeet. Ta on selle üsna hiljuti seina pannud, töö ära teinud ja ootamatult jalga lasknud.

      Hiljuti, paar päeva tagasi pärastlõunal, just enne kohutavat äikest ja paduvihma, kuulsin selgesti koputust uksele. Kui läksin avama, oli uksetagune ja koridor inimtühi. Seal ei olnud mitte kedagi, peale üle tsementpõranda jooksva roti – aga rotid ei klopi ustele.

      Võtan voodi kõrval seisva tooli pealt päeviku. Mu täitesulepeast immitseb tinti, kuivatan seda ajalehetükiga, siis rebin ajalehepaberist riba, keeran selle sulepea ümber, et mitte sõrmi määrida ja libistan silmad üle eelmisel õhtul kirjutatud ridade: Kui rääkida õnnest, siis tavainimene mõtleb eelkõige materiaalset heaolekut ja naudinguid. Esimene oleks õnne eeldus, teine seisund. Hingeline tasakaal, armastus, kena kodu, rikkalik söömaaeg, reisimisevõimalus ja kõik säärane on naudingud. Õnn on võrdne naudinguga. Ilma rahata ei saa eriti õnnelik olla. Paadialune või räpane hoor on üleüldse õnnest ilma jäetud. Nojah, võib rääkida õnne kvaliteedist, sest leivapala või hea sõna saavad samuti anda naudingut. Õnn oleks siis väga suhteline mõiste. Ühele õnn, teisele õnnetus. Kui põlastada tavamõtlemist ning väljakujunenud stampe, siis peaks looma täiesti uue ja erakordse suhte õnnesse.

      Kirjutan: 12. august 1966. Mul on hirm. Kardan, et minuga pole kõik enam nii nagu peab, arvan, et… Mis siin ikka keerutada – mulle tundub, et hakkan aru kaotama. Algul esimesed sümptoomid, siis progresseeruv vaimuhaigus. Halastamatult jube perspektiiv. Ma peaksin midagi ette võtma enne, kui on hilja, ent mida? – nutma ajab, karjuma ajab, röökima ajab.

       Olen just selline, kui olen ja olen võimetu midagi asja muutmiseks ette võtma.

      Mõned aastad tagasi, kui minus tõstis pead sugutung, algas mõistmatu ja vastik protsess – mida suuremaks tung kasvas, seda kõrgemaks kavas psüühiline tõke, mis ei lase mul vastassooga suhelda. Nii on lood. Kindlasti on maailmas välja antud hulga raamatuid, mis oskavad minusugust aidata – aga kust neid kätte saada? Meil on ju kõik seksuaalsust puudutav peaaegu nagu riigireetmine. Olen