Fortuuna helde and. Karin Brock

Näiteks, kui kauaks ta siia jääb ja mida linnas teha kavatseb. Selliste teadmistega varustatult saaks ta tegutsema asuda.

      Margo tardus demonstratiivselt paigale, justkui oleks uudis ta kõnevõime halvanud.

      Missis Snyders oli saavutatud efektist vaimustuses. Ta lausa säras ja näris intensiivsemalt võileiba, ajades oma õunpunased põsed punni.

      “Kuidas see sulle meeldib? Kas ma üllatasin sind?”

      “Loomulikult, kuid…” kogeles Margo ja otsustas teed lonksata.

      “Mis “kuid”, kallis? Kas sulle sellest ei piisa? Ta jääb siia, hakkad teda iga päev nägema.”

      “Kuidas nii?” Margo juubeldas salamisi: Ray jääb linna ja tema hakkab meest nägema! “Aga miks ta tagasi tuli?”

      “Oh, kallikene, pole vaja põdeda noormehe pärast, keda sa praktiliselt ei tunne. Ta võib osutuda hoopiski teistsuguseks, kui sa endale ette kujutad.”

      Greta ei lasknud kunagi käest juhust asjalikku nõu anda.

      “Usu mind, kõiki mehi tuleb vaadata väga ligidalt.”

      “Ma ei muretse üldse, palju aastaid on juba mööda läinud,” naeris Margo, kuigi asi teda üldse naerma ei ajanud. “Lihtsalt ma ei mõista, mida selline mees nagu Ray Greentowni ära kaotas. Ta vist abiellus selle…, kuidas ta nimi oligi?”

      “Paikene, sa pole üldse asjadega kursis… See ei sobi. Võta teadmiseks, et ta pole veel abielus. Tõsi, ma veel ei tea, millega ta siin kavatseb tegelema hakata, kuid paistab, et tal on plaanis kauemaks jääda,” teatas missis Snyders usaldavalt.

      “Noh, mul on aeg minna, aitäh uudiste eest,” lausus Margo tõustes.

      “Olen alati valmis aitama. Kui tahad midagi teada saada, astu läbi. Kõike, mida teada saan, jagan ka sinuga. Hüvasti!”

      Ja Margo kiirustas kauplusesse tagasi.

      Päev möödus, kuid Rayd ta ei näinudki. Margo oli mõtetes ja käis üksi saalis olles mitu korda sissepääsu juures rippuva suure peegli ees, et ennast vaadata ja ohata.

      Kaunitariks teda nimetada ei saanud. Lühikesed rusked juuksed tegid ta varblase sarnaseks. Oma väikest kasvu ei olnud ta kunagi korrigeerinud pükste ja kõrgete kontsadega, vaid kandis enamasti pikka seelikut ja saapaid. Margo polnud eales oma väljanägemise üle tõsiselt juurelnud. Tal oli hea hääl ja ta laulis hästi, mängis kitarri ning võis kantritantse tantsida. Tal oli küllaltki rahulik iseloom. Vananevate vanemate rõõmuks veetis ta palju aega kodus, töötas aias ja abistas muude tegemiste juures.

      Kuid nüüd tahtis ta muutuda, teiseks saada, ning selles oli süüdi juhuslikult raamatupoodi sattunud kuulus Ray Davison.

      “Tere!” hüüdis Alex Falcon oma maja terrassilt. “Kuidas äri läks? Kuidas su raamatuga on, kas oled valmis saanud?”

      Margo naeratas: “Kõik on hästi ja tänasest läheb kõik veel paremini.”

      “Ah nii?” Alexi silmis süttis siiras uudishimu ja ta voltis ajalehe kokku.

      “Te ei usuks!”

      “Tule istu ja räägi,” kutsus naaber.

      Margo astus läbi nende krunte eraldava aiavärava, võttis kiiktoolis mugava asendi ja hakkas jutustama. Alex jäi tütarlast imetlema. Kui sageli oli Margo suveõhtutel ta aias esimeste kolonistide tantsu tantsinud, ta ise ja ta nõbude lapsed bandžodel ja kitarridel teda saatmas. Vahel oleks Alex tahtnud püsti hüpata, neiu õblukesest pihast kinni haarata ja temaga koos jalga keerutada. Margo oli habras nagu jaapani portselankujuke.

      Kuid ta ei lubanud endale kunagi midagi kahemõttelist, lihtsalt imetles tütarlast ja soosis tema algatusi. Töötas ju Margo tema kaupluses. Lisaks sellele oli Alex välja andnud ta lühiromaani “Mustlane ja smaragd” ning lubanud kirjastada ka brošüüri “Kodu ja aed”.

      “Mõistate, Ray Davison! Ja-jah, seesama kuulus ajakirjanik. Ta on tagasi,” rääkis Margo erutatult. “Õppisime temaga kunagi ühes koolis. Palun ärge naerge, kuid ma tahan, et ta mind märkaks ja aru saaks, et ka minul on õnnestunud üht-teist saavutada. Mul on lõpetatud juba järgmise raamatu, “Mida te veel tahaksite teada?”, käsikiri. See sisaldab huvitavaid psühholoogilisi vaatlusi ning ajakirjade ja raamatute ostjate käitumise seaduspärasusi, mida ma poes töötamise ajal märganud olen. Uskuge, see pole mingi tüütu peidetud reklaamiga juhend, pigem lõbusalt ja heatahtlikult esitatud faktide ja juhuste kogum otse elust. Oleks vahva, kui te saaksite mõne peatüki avaldada meie naisteajakirjas… Muide, eile ostis Ray minu käest värske Lady numbri.”

      Alex Falcon vaatas vaikides õhinas neidu ja mõtiskles selle üle, kuidas noormehe ilmumine võiks nende elu muuta. Ta oli ammugi aru saanud, et Margo väärib paremat. Kas ongi too Ray tema jaoks see reaalne võimalus? Ja südant kõvaks tehes langetas ta enda jaoks raske otsuse.

      Ta võttis õrnalt Margo käe. Selline usaldav ja rahustav žest hämmastas neiut ning sundis mehele otsa vaatama. Ta nägi Alexi silmis kaastunnet ja armastust ning see viimane ajas teda natuke segadusse.

      “Tead, kõik, mida sa rääkisid, pole mulle uudis. Ray käis juba küllaltki julge ja asjaliku ettepanekuga minu juures toimetuses. Ma allkirjastasin temaga lepingu. Nüüd on Ray Somerset Hogginsi asemel, kes otsustas tööle minna oma poja juhitavasse kompaniisse, naisteajakirja peatoimetaja.”

      Margo silmis süttis lootus.

      “Tähendab, ta jääb siia kauaks? Ja hakkab ajakirjas tööle? On see tõesti tõsi?”

      “Oh, tüdruk, sa ei püüagi oma rõõmu varjata!”

      Alex naeratas.

      “Kas seda peab siis varjama?”

      Ja Margo hakkas lõbusalt naerma. Kui naljakas see mister Falcon ikka on. Ta silitas mehe kätt ja Alex suutis end vaevu tagasi hoida, et mitte neiu põske suudlema kummarduda.

      “Jah, ta asub kohe tööle. Muide, mul on üks suurepärane idee. Kui aitad, viime selle ellu. Selleks pean ma aga üht-teist teadma.”

      Mees vaatas Margole tõsiselt otsa.

      Neljakümnese mehe silmad olid täis varjatud armastust ja kirge, aga Margo seda ei märganud.

      “Küsige.”

      “Oled sa kindel, et vajad seda Ray Davisoni? Kui hästi sa teda tunned?”

      “Ma olin selles kindel juba kaheteistkümneaastaselt!” hüüatas Margo tuliselt ja pigistas Alexi kätt.

      “Olgu, siis ma aitan sind. Mida tahab naine, seda tahab ka jumal. Nii ütles üks poeet. Hakkame siis selle projekti kallal tööle. Ainult sa pead mind kuulama. Oled nõus?”

      “Jah,” nõustus Margo, andmata endale aru, et on valmis Alexiga minema kas või maailma lõppu.

      “Hästi, homme hakkame tegema Ray Davisoni vallutamiseks esimesi samme. Aga praegu mine koju. Me mõlemad peame jõudu ja mõtteid koguma. Homme ootan sind kell seitse värava juures. Päev algab hommikuse jooksuga.”

      “Jah, mu kindral!”

      Margo hüppas püsti, andis nagu noorsõdur au ja suudelnud meest hüvastijätuks põsele, lippas koju.

      Alex ohkas tütarlapse juuste lõhna tundes kurvalt. Neist levis magusate õunte ja jasmiini hõngu. Raske südamega seisis ta hetke terrassi käsipuu juures, siis pöördus ja läks majja. Tema sammud kõmisesid parketil. Külalistetoas lebas värske ajaleht skandaalse artikliga Rayst, mida Margo ilmselt veel lugenud ei olnud.

      Öösel nägi Margo unes, et ta kõndis mööda pimedaid koridore, otsides midagi vajalikku, salapärast, millest sõltus tema elu ja saatus. Korraga sattus ta suurde valgustatud saali, kus ühte seina kattis hallikasroheline, malahhiidi-värvi pilt.