Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

tema süü. Seep, seep, seep.

      Gabby vaatas kasutütrele otsa. Taas kord läksid ta mõtted hetkeks mujale, kui ta nägi, kui ilus tüdruk on ja kuidas suure osa Makayla elust määrab ära tema ilu. Oh, oleks ka ise niimoodi neetud, mõtles Gabby kurvalt.

      „Makayla, sa ju tead, et mul on pesupesemisgraafik. Nii on see olnud sellest ajast peale, kui sa kahe aasta eest meie juurde elama tulid. Valget pesu pesen ma esmaspäeviti ja neljapäeviti. Kui sul on erisoove, siis aitan rõõmuga, aga sa ei öelnud, et need on mustad. Mul polnud aimugi, et need on pesus.“

      Makayla silmad läksid märjaks. „Sa oleksid pidanud vaatama.“

      See väide oli ebaõiglane ja tekitas Gabbyl rinnus pitsituse. Hinga sügavalt sisse. „Ja sina oleksid võinud ju mulle seda öelda. Ega ma mõtetelugeja ole. Kas sul midagi muud pole siis kaasa võtta?“

      „Ei, nädalavahetus on rikutud!“

      „Kuidas nii?“

      See küsimus kostis magamistoast. Gabby tundis, kuidas pitsitus rinnus pisut järele andis. Kaksikud ajasid end jalule ja tormasid kõneleja poole, Boomer samuti.

      Hüüetele „Issi! Issi!“ lisandus Boomeri klähvimine ja Makayla kurtmine, et tal pole valgeid pükse.

      Gabby pöördus uuesti peegli poole. Võimalus lähima kümne minuti jooksul Andrew’ ligidusse pääseda oli nullilähedane. Tüdrukud ja Makayla nõudsid Andrew’ koju jõudes alati kohe tema tähelepanu. Boomer vajas oma hetke majaisandaga. Isegi Jasmine ilmus välja, et lasta end silitada.

      Gabby sai rullid pähe ja meikis kähku näo. Tal oli viie minuti pikkune rutiin, mis kattis reeglina ta vajadused. Tal polnud aimugi, mis heategevusüritusega on tegu või kes seal osalevad, ja seega pühendas ta silmade meikimisele pisut rohkem tähelepanu.

      Kümme minutit hiljem võttis ta rullid peast, tõmbas sõrmedega läbi juuste ja kandis laki peale. Seejärel kõrvarõngad. Ta pani jalga keskmise kontsaga kingad ja väljus kiiruga magamistoast.

      Ta läks Makayla tuppa. Makaylal olid käes roosad püksid.

      „Kõik korras?“ küsis ta, valides hoolega hääletooni, et see kõlaks pigem heatujuliselt kui ettevaatlikult.

      Makayla noogutas ta pilku vältides.

      „Hea küll. Hüüa, kui midagi vajad.“

      Ta läks kiiruga kööki, kus heitis pilgu õhtusöögile. Ta ei teadnud, kus kaksikud on, aga ta kuulis kuskilt naeru ja Andrew’ madalat häält.

      Boomer ja Jasmine tulid kööki. Musta-pruuni-valgekirju kass nühkis vastu ta jalgu. Võis arvata, et tegu on kiindumusavaldusega. Või vähemalt sooviga tema tähelepanu võita.

      „Tean täpselt, mis kell on,“ ütles ta loomadele. „Teie olete järgmised.“

      Ta pani Boomeri söögi kaussi ja kausi eeskotta ning siis sai Jasmine oma söögi. Märgtoit, millesse oli segatud vett, et Jasmine’i kuseteed oleksid korras. Gabby valas väiksesse kaussi kuivtoidu ja viis mõlemad kausid pesuruumi, sest kassid ja koerad ei saa ju ometigi koos süüa. Igatahes mitte siis, kui tahta, et kass ka süüa saaks.

      Jasmine hüppas lauale ja näugus, kuni Gabby kausid maha pani.

      Loomad söödetud, läks Gabby tagasi kööki ja kattis laua kolmele, jälgides seda tehes kogu aeg kella. Ta võttis vaagna toore aedviljaga, mille oli juba varem ette valmistanud. Kuna kaksikud keeldusid keedetud aedvilju suhu võtmast, said nad need toorena.

      Uksekell helises sekundi pealt. Boomer teadustas külalise saabumist, juhuks kui kellelgi jäi kell kuulmata. Kaksikud tulid jooksuga, hüüdes Cecelia nime. Gabby lasi Ceceliale tänulikult naeratades tüdruku sisse.

      „Tere,“ ütles ta ohates. „Loodetavasti maitseb sulle lasanje.“

      „Ja kuidas veel.“

      Cecelial oli seljakott õlal. Gabby teadis, et kui kaksikud on magama läinud, hakkab ta õppima. Lisaks osaajalisele tööle restoranis käis Cecelia lapsehoidjaks ja õppis suvekursustel. Lausa uskumatu.