Minu isanda soovil. Margaret Moore

kuigi vasakule kammitud tukk andis talle keigarliku välimuse, mis oli karjuvas vastuolus ta leebe natuuriga.

      „Kas see on sinu hobune?” küsis Randall, uurides mõtlikult äkilise olemisega looma, kes liigutas end ta hääle peale.

      „Paremat ei saanud endale lubada,” vastas Armand, visates käes olnud kaltsu latri teise seina ääres seisvasse ämbrisse. „Anna andeks, et sulle muret tekitasin. See loom pole just eriti kiire ja jäin onu juurde kauemaks, kui olin kavatsenud.”

      „Kuidas läks?” küsis Randall ja kergitas küsivalt heledaid kulme.

      Silitades ühe käega puristavat ja tammuvat hobust, võttis Armand tuunika alt rahapauna ja heitis selle Randallile. Selles olevad mündid kõlisesid, kui Randall selle kinni püüdis. Randallil oli suurepärane koordinatsioon ja ta oleks võinud olla tõsiseltvõetav rüütel, kuid kahjuks ei võimaldanud tal seda vigane jalg.

      „Kui palju?” küsis Randall rahapauna nööri lahti harutades ja sinna sisse piiludes.

      „Kümme marka.”

      Randall oli sama pettunud kui Armand. „Nii vähe?”

      „Mu isa ja onu ei saanud läbi,” tuletas Armand sõbrale laiu õlgu kehitades meelde. „Mul vedas, et ta mulle koeri kallale ei ässitanud.”

      Randall naaldus ohates vastu latriseina. „Kas asi oli siis tõesti nii hull?”

      „Jah.”

      Armand ei pidanud vajalikuks rääkida pikemalt ebameeldivast reaktsioonist, mille vallandas tema saabumine onu majja, kuhu ta läks paluma raha, et maksta lunaraha poolvenna Bayardi eest. Ta ei tahtnud korrata õigustatud kirjeldusi oma kõlvatu, tiirase ja õnneks surnud isa aadressil ega onu jäiseid sõnu selle kohta, et too oli juba aidanud maksta Armandi vabaduse eest; Bayardi jaoks polnud tal enam raha.

      „Kui palju sul nüüd koos on?”

      „Kakssada kaheksakümmend neli marka.”

      „Nii et kakssada kuusteist on sul ikka veel puudu. Olen kindel, et krahv laenaks sulle suurima heameelega selle summa, ainult et ta pole siin,” kurtis Randall kahetsevalt. „Tema mõisavalitseja, kes on küll tore mees, ei laena sulle ilma krahvi loata poolt pennigi.”

      „Millal krahvi tagasi oodatakse?”

      „Arvatavasti kahe nädala pärast.”

      Armand kirus endamisi.

      „Kui sa laseksid mul uuesti isaga rääkida...”

      „Ei. Kuigi ma soovin kõigest väest, et Bayard vabadusse pääseks, ei kavatse ma lasta sul end uuesti alandada.”

      Armand ei kavatsenud elu lõpuni unustada seda alandust, mis langes osaks Randalli isa lord Dennacourti poolt ta ainsale lapsele, kes läks soovist Bayard päästa Randalliga kaasa, et sellelt jõukalt härrasmehelt kas või osagi lunaraha paluda. Lord Dennacourti reaktsiooni järgi oleks võinud arvata, et Armand tahtis teda tappa ning et Randall oli end isa plaanide tuksi keeramiseks meelega sandistanud.

      Armand patsutas Randalli õlale, võttis rahapauna ja läks koos sõbraga tallist välja. „Mul tuli üks teine mõte, kuidas raha kokku saada,” ütles ta heatujuliselt, mis polnud sugugi lõpuni teesklus. „Mu sõber, mulle tundub, et Armand de Boisbastonil on saabunud aeg abielluda.”

      Randall vahtis talle hämmeldunult otsa. „Kas sa oled valmis lunaraha kokku saamise nimel abielluma?”

      „Kui muud üle ei jää,” vastas Armand. Ta mõistis Randalli üllatust.

      Enne Normandiasse saatuslikule retkele minekut poleks talle tulnud pähegi sellistel kaalutlustel naist võtta. Tema isa oli abiellunud uuesti kasu saamise eesmärgil, kui Armandi ema oli pelgalt kuu aega hauas olnud, ning too teine abielu oli osutunud katastroofiks, alatiseks tahete lahinguväljaks, kus tulistati sõnadega ja jagati hoope. Armand oli tõotanud endale, et ei abiellu iial ilma kiindumuse, sõbralikkuse ja rahutundeta, ükskõik kui suured on kaasavara ja maad.

      Kuid nüüd, kus Bayard sõltus temast, ei saanud ta endale lubada luksust naisevõtu küsimuses oma soovide kohaselt käituda. Lisaks oli ta sunnitud tunnistama, et nüüd, kus ta oli kohanud tallis seda armsat ja häbelikku iludust, tundus ta plaan palju talutavam. Tal polnud jäänud kahe silma vahele, et tütarlaps ei kandnud abielusõrmust.

      Kui tütarlaps oli tõstnud pilgu ja vaadanud talle otsa, oli ta tundnud juba peaaegu unustatud ärevust ja erutust. Just nagu poleks viimase aja sündmusi olnudki – kuni tütarlaps oli märganud ta armidega rannet ning ta oli põgenenud nagu viimane argpüks – või maailma kõige edevam mees. „Olen kindel, et meie kuningas naudib orvuks jäänud ja kuninga eestkoste all olevate noorte daamide seltsi ning et siin on ka mitmeid jõukaid tiitlitega leski, keda anda abikaasaks oma sõpradele, kellele ta nii palju võlgu on.”

      „Seda tõesti,” vastas Randall, kui nad hoovi sisenesid.

      Mitmed sõdurid patrullisid müüril ja valvasid väravat. Osa valvekorras olevaid sõdureid mõnules juulikuises päikeses, naeris ja vandus lugusid rääkides. Mõned noored teenijatüdrukud kõndisid omavahel sosistades ja itsitades suurustlevalt sõdureid vältides müüri poole. Peenemas rõivas teenijad ajasid oma härrade asju.

      Lossi köögi varustamiseks saabusid kaupmeeste kärud; tühjad kärud viidi ära, neid vedavad mehed kirusid peaaegu sama värvikalt kui sõdurid.

      Armand märkas, et Randalli ilme oli tähelepanuväärselt sünge. „Ka mina olen Bayardi pärast väga mures,” ütles Armand, tõstes pisut häält, et see melust üle kostaks. „Loodan, et tänu abielule õnnestub mul ta peagi vabastada.”

      „Võib-olla.”

      Selline lühike ja järsk vastus polnud sugugi Randalli moodi. „Mis lahti? Kas siin pole siis noori vallalisi daame või rikkaid leski või arvad sa, et John ei anna mulle luba mõnega neist abielluda? Pärast kõike seda, mis ma olen tema pärast pidanud läbi elama, võiks ta mulle vähemalt seda lubada.”

      Püüdes köögi laoruumi ees herne- ja oakorvide vahel endale teed teha, pidi Armand kõrva kikitama, et kuulda Randalli vastust. „Johnile ei pruugi meeldida, kui talle meenutatakse ta kaotusi Normandias.”

      „See polnud minu süü, et ta sealsed maad kaotas, ja ta peaks mulle mu teenistuse eest tänulik olema.”

      Randall heitis Armandile pilgu. „Ka mina leian, et John peaks sind tänama ja loodetavasti ta ka teeb seda. Kuid... noh...” Ta köhatas. „Kas kavatsed juuksed maha lõigata?”

      „Ei, ja sa tead vägagi hästi, miks,” vastas Armand ega suutnud vältida selle otsuse põhjusele mõeldes häälde sugenevat vaenulikkust.

      „Mida sa ütled, kui teised su käest seda küsivad?”

      „Tõtt.”

      Randall võttis Armandil käsivarrest ja tõmbas ta lähima käru taha. „Jumal halasta, Armand, kas sa , et sind süüdistatakse riigireetmises?” küsis ta ägeda sosinaga.

      Armand vabastas end sõbra haardest. „Ma pole reetur. Olen vandunud Johnile truudust ja kavatsen sellest vandest ka kinni pidada, kuigi kahetsen seda päeva, kui oma au tema kätesse usaldasin. Just Johni pärast oleksin ma vangikongis peaaegu hukkunud. Just Johni pärast on mu skvaier ja mitu head meest surnud ning just Johni pärast on mu vend endiselt Normandias vangis.”

      „Kuid sellele vaatamata pead sa olema ettevaatlik, Armand. Sa pole ju veel oma vigastustest päris taastunud.” Randalli pilk suundus Armandi paremale põlvele, mis oli oganuiaga kõvasti pihta saanud ning vangistuse ajal omasoodu paranema jäetud.

      „Peaaegu,” vastas Armand, kuigi ta põlv tegi pea kogu aeg põrguvalu. Ta käsivarred olid endiselt jõuetud ja hääl pisut kähe vinduma jäänud köhast, mille käes kannatas juba paar nädalat. Kuid kõigele vaatamata oli ta palju paremas vormis kui siis, kui Randall teda viimati nägi.

      „Päriselt mitte,