Minu isanda soovil. Margaret Moore

      Originaali tiitel:

      Margaret Moore

      My Lord’s Desire

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Mari Kolk

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Margaret Wilkins

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10087

      ISBN (PDF) 978-9949-455-82-9

      ISBN (ePub) 978-9949-84-617-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Suur tänu Guildcresti kasside haigemaja veterinaaridele ja personalile nende heasüdamlikkuse eest Tommy viimaste päevade ajal, nende jätkuva imelise hoole eest Eeky ja „poiste” suhtes ning võimaluse eest lisada meie perekonda Luis ja The Count.

      Esimene peatükk

      Wiltshire, 1204

      „Hoia silmad lahti,” andis tüse sõdur Ludgershalli lossi väravas nooremale kaaslasele korralduse. „Mulle ei meeldi selle selli väljanägemine.”

      Kleenuke Bert, noorel näol vistrikud, pööras üllatunud pilgu lähenevalt ratsanikult Godwinile. „Ta on ju päris üksi. Ega ta ometi kavatse lossi üksinda rünnata? Sellisel juhul peaks ta olema küll püsti pöörane, võttes arvesse, kui palju meil siin sõdureid on, ja et kuningas viibib samuti lossis.”

      „Lollid ja hullud on varemgi probleeme tekitanud,” hoiatas Godwin, „ja see rüütel näeb välja nii, nagu võiks ta lüüa sadulast tosinkond meest.”

      „Kust sa seda võtad, et ta on rüütel?” küsis Bert. „Kus ta mehed on? Kus on ta skvaier? Ta paaž? Tal pole ei teenijaid ega pagasit. Suure tõenäosusega on ta mõni kuninga palgasõdur.”

      Bert sülitas põlglikult. Sarnaselt enamiku sõduritega, keda sidus oma isandaga maa ja lojaalsus, põlastas ta palgasõdureid ja kuningas Johni palgatud olid neist kõige hullemad.

      Godwin vangutas pead. „Too küll mitte. Vaata, kuidas ta sadulas istub. Hobune ise pole küll suurem asi, kuid niimoodi istub sadulas üksnes korraliku väljaõppega rüütel: ta tunneb end seal sama vabalt kui leedi oma õmblustööga. Ja tal on ju soomusrüü seljas, kas pole? Ja tal on mõõk ning kui ma just pime pole, on tal sadula külge kinnitatud oganui.”

      „Oganuiad on paljudel,” vastas Bert, „ja paljud istuvad sadulas sirge seljaga. Pealegi pole see ju sugugi rüütlile kohane hobune. Selle võiks rakendada heinavankri ette. Ka ta ülekuub on näinud paremaid päevi. Ja vaata ta juukseid – milline rüütel kannaks kaelale langevaid juukseid? Too sell näeb välja pigem viikingi või mõne põhjast tulnud šotlase moodi.”

      „Usu mind, see mees on rüütel – või olen mina nunn.”

      „Ütleme, et on,” möönis Bert, „mis siis? Meil käib siin palju rüütleid.”

      „Selliseid küll mitte,” vastas Godwin, astudes massiivse välikindluse katuse alt välja, et saabuja seisma sundida.

      Kui võõras oma nõgusselgse hobuse kuulekalt seisma sundis, uuris Godwin mehe karmi ja nurgelist nägu ning ta täidlaste huulte sünget joont. Ei, see polnud kellegi tavaline palgasõdur, rüütel või lord.

      „Godwin, kas pole?” küsis võõras sügava ja käheda häälega.

      Tuttavat häält kuuldes ja mehe kõhetut nägu lähemalt uurides ahhetas Godwin teda ära tundes. Ta langetas kohe oda ja ta näkku ilmus lai naeratus, mis pani ka lõual oleva armi kaasa kaarduma.

      „Andke andeks, mu isand!” hüüdis ta rõõmu ja kergendusega. „On vast üllatus – ja meeldiv üllatus. Olin väga rõõmus kuuldes, et te pole surma saanud.”

      „Ka mina olen selle üle rõõmus,” vastas lord Armand de Boisbaston hobuselt maha hüpates. Ta uuris teist valvurit, kelle oda oli endiselt ründevalmis. „Kas mul lubatakse Ludgershalli siseneda või mitte?”

      Godwin andis Bertile märku, et too oda langetaks. „See on lord Armand de Boisbaston, krahvi hea sõber. Ta käis viimati siin – millal see õieti oligi? – kolme aasta eest?”

      Kui rüütel noogutas, tegi Bert, nagu kästud. „Andke andeks, isand. See oli enne minu aega.”

      „Pole midagi,” vastas lord Armand. „Tegid õigesti, et takistasid mu sissepääsu, kuni olid veendunud, et ma pole vaenlane – eriti veel nüüd, kus meie armastatud valitseja siin viibib.”

      Godwini silmad tõmbusid vaevumärgatavalt kissi. Kui kõik see, mis ta oli kuulnud, vastab tõele – ja tal polnud vähimatki põhjust selles kahelda –, siis polnud lord Armand de Boisbastonil mingit põhjust kuningat armastada, vaid hoopis vihata.

      „Mis suunas tallid on?” uuris aadlimees.

      „Läänemüüri ääres,” vastas Godwin. „Bert võib viia...”

      „Pole vaja,” katkestas lord Armand hobuse ratsmeid võttes. „Hoolitsen oma hobuse eest ise. Viimati andis ta oma harjajale tänutäheks kabjahoobi.”

      „Kas teie skvaier ja teenrid tulevad pagasiga järele, isand?” uuris Bert. „Meil oleks vaja teada, juhul kui nad jõuavad kohale pärast valve vahetust.”

      „Minu skvaier on surnud ja kogu mu vara on seotud mu sadula külge.”

      Kumbki sõdur ei osanud selle peale midagi kosta, seega olid nad vait.

      „Kas krahv on siin või jahil?” küsis lord Armand.

      „Ta on Walesis, isand,” vastas Godwin, „kuninga asju ajamas. Kuid usutavasti mitte kaua.”

      „Ja Randall FitzOsbourne?”

      „Tema on siin. Pean tunnistama, et ta on tõeliselt kena härra. Erinevalt mõnedest kuningaga kaasa tulnud õukondlastest.”

      „Tänan,” vastas lord Armand. „Kahju, et krahv ära on, kuid juhuslikult on mul ka kuninga juurde asja.” Ta hakkas hobust kindlusesse viima. „Tore sind taas näha, Godwin.”

      „Teid samuti, isand,” vastas Godwin, vaadates, kuidas kunagi rikas ja mõjuvõimas, kuid nüüd vaene ja võimuta lord Armand de Boisbaston kadus suure puidust langevõre alla, just nagu oleks ta surnust tõusnud.

      Leedi Adelaide d’Averette lipsas hämarasse talli. Hingates sisse heina ja hobuste järele lõhnavat õhku, kuulatas ta, kuid kuulis üksnes heina nosivaid ja oma latrites ringi kõndivaid loomi.

      mõtles ta enda järel ust sulgedes.

      See sõnavalik tõi ta huultele mõru naeratuse, kuigi nii see oli. Talle aitas tänaseks hommikupoolikuks niinimetatud vaimukustest ja tal oli enam kui küllaga kuninga õukonda kuuluvate meeste lipitsevatest meelitustest. Nad peavad teda vist uskumatult lihtsameelseks või edevaks, kui arvavad, et ta nende sõnu usub või arvab, et nad tahavad midagi muud kui üksnes teda voodisse saada.

      Ja