Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas. Hannes Hanso

perioodil vaid umbes 3 miljonit inimest.

      See, mis järgnes „Ameerika avastamisega“ ehk Kolumbuse ja konkistadooride tulekuga, on üks võikamaid peatükke inimkonna ajaloos. Valgete kolonisaatorite ilge saamahimu, ohjeldamatu julmus ning kaasatoodud ja kohalike inimeste immuunsüsteemile tundmatud tõved viisid selleni, et vaid 150 aastat hiljem oli põliselanike arv üle nelja korra väiksem.

      Hoolimata sellest, et meie jaoks on indiaanlase stereotüüp endiselt Põhja-Ameerika preeriaindiaanlane, elab suurem osa indiaanlasi tänaseni Ladina-Ameerikas ning mitmeski selle piirkonna riigis moodustavad nad elanikkonna enamuse. Hoolimata sajanditepikkusest genotsiidist räägivad nad tänini oma keeli ja hoiavad oma traditsioone. Maailm, hoia alt, indiaanlased veel tulevad!

      24.06.18

      Hommikul ootavad ukse ees kaks kingakarbisuurust väikekaubikut. Entusiastlikud taksojuhid kukuvad pisut näost ära, kui me oma varandusega alla laekume. Õnneks alluvad pakendid mõningasele deformatsioonile ning inimestel on samuti võime võtta päris kummalisi asendeid. Kõiki neid häid omadusi kokku pannes mahume siiski ära ning taksojuhil õnnestub mingi ime läbi ka käike vahetada. Linn on tühi, sadamasse jõuame poole tunniga.

      Tolliametnike narkokoer jääb üht rattakasti liiga kauaks nuusutama ning see kästakse meil lahti võtta. Endalgi huvitav näha, mis siis kõik kaasa võetud sai. Põnevust liiga kauaks siiski ei jagu ja peni kaotab meie vastu igasuguse huvi. Seepeale küsib tollitöötaja veel, et kas me kavatseme neid rattaid müüma hakata. Ei, kindlasti mitte, plaan on sõita siit Peruusse. Intelligentse inimesena tajub ametnik, et tal pole mõtet oma aega pooletoobiste peale enam raisata ja meid lubatakse laeva.

      Laev kannab uhkusega nime Paavst Franciscus ja pühaduse rõhutamiseks antakse meile kõigile jalga sinised kilesussid. Kiirust on alusel oma 40 sõlme ja sõit üle väina kestab napilt paar tundi. Pangakaardid töötavad, lahustuv kohv on olemas, telekast tuleb jalgpall. Esimese hooga võib reisiga rahule jääda.

      Montevideo sadamas ootavad bussid, millega sõidame edasi Punta del Estesse. Peale saavad need, kellel on lilla kleeps. Kollase kleepsuga saab kuhugi mujale. Pead olema tähelepanelik. Bussis on wifi, parool on juhi selja taga kirjas. Kõvemad tegijad suudavad korraks isegi võrku ühenduda. Liikumise pealt levi aga kaob. Frustratsiooni leevendamiseks jagatakse kõigile toidupakid, kus on erinevaid snäkke ja pudel erksavärvilist limonaadi. Kõik ilusti ükshaaval ära pakitud, mis võimaldab ilma märkimisväärse vaevata suure hunniku prahti toota. Aknast Atlandi ookeani vaadates tekib paratamatult mõte, et kui palju sellest rämpsust, mis mu süles on, ühel hetkel sinna jõuab.

      Muidu on esmamuljed Uruguayst igati positiivsed. Silma hakkab ka päris palju jalgrattureid.

      PUNTA DEL ESTE

MART: KUIDAS ME SATTUSIME PUNTA DEL ESTESSE

      2014. aasta oktoobris seisime viiekesi Swakopmundi rannas ja jõllitasime Atlandi ookeani ääretut horisonti. Seljataga neljas matk ümber selle kivitüki, mida me inimestena koos miljonite teiste elu avaldumise vormidega asustame. Kukal vaatas kodu poole, kus Hannes oma roosa lipsuga juba Kuressaare linnapea loodetavasti mugaval töötoolil istus. Ähh, kui saaks mõne knopka talle p… alla pista. Kuigi ilmselt kratsis ta sealt niikuinii, sest meie olime Namiibias, vaatasime Atlandi laineid, mõtlesime, mida edasi teha, aga tema allkirjastas parimal juhul Kuressaare lasteaedade kodukorramääruseid.

      Neljas reis oli igatahes läbi. Etioopiast Namiibiasse. 5000 kilomeetrit läbi Aafrika vändatud nii kui niuhti. Nagu ikka oli matka lõpus kahetisi tundeid. Ühelt poolt keerlesid peas mõtted kodustest ja kodust, kuhu hing igatses. Teisalt oli kahju, et üks seiklus jälle läbi sai.

      Aga noh, kuniks elu, seniks seiklust, ja nii olid me mõtted juba aastas 2018, kus inshallah peaks Uhhuduuri matk jätkuma juba Atlandi teisel kaldal.

      Linnulennult on Swakopmundi vastas kõige lähem Lõuna-Ameerika rannikupunkt umbes 5700 km kaugusel. Kusagil Rio de Janeiro osariigi rannikul. Oo Rio de Janeiro, mis ilus punkt teekonna jätkamiseks. Ostap Bender oleks meie seltskonnas ilmselt elu eest kombineerinud, et valgete pükstega selles unistuste linnas laiadel promenaadidel patseerida. Kasvõi mõni päev enne, kui see mõistusevastane tagumikunühkimine rattasadulas jälle peale hakkab.

      Aga Ostapit polnud me seltskonnas ning valgustunud pealikku Hannest samuti mitte. Nii et täiesti mõttetu oli heietada mõtteid sellest, mis me nelja aasta pärast teeme. Kust täpselt viiendat matka alustame. Mis riigist, mis linnast. Eks näis, kui selleks ajaks elus oleme ja seltskonna järgmiseks tuuriks kokku saame.

      Ja kui päris aus olla, siis vähemalt sel hetkel Swakopmundis ei teadnud ei Mart, Wend, Liivo, Taniil ega Kristjan linnast nimega Punta del Este mitte muhvigi. Hannes kindlasti teadis, aga ei mõelnud sellele.

      Ja ometi keerles maakera vääramatu ja nüri ettemääratusega ümber oma telje ja kihutas 20 km sekundis selles suunas, et 2018. aastal astusid Atlandi ookeani lainetest välja viis meest nagu mingi emantsipeerunud meesveenuse uuskehastus Punta del Este rannal.

      Oo jumal, miks küll?

      Jumala vastusevariandid:

      – ja miks ka mitte

      – ujudes tuleb arvestada hoovustega

      – Punta del Este on tõlgituna Idapunkt, ning Uhhuduuri liikmeskonna ülipiiratud intellektikoefitsienti (isegi summaarset) arvestades tundus neile, et kõige otsem tee lääne suunas algab idast

      – selles linnas on sündinud seni veel maailma kultuuri- ja üldajaloo annaalidesse kuldsete tähtedega mitte kantud (kindlasti juhtub see lähitulevikus, vastasel juhul kaotab ajaloo ülestähendamine igasuguse mõtte) inimene kodanikunimega Mario Raul Pizzolanti Pirez

      – sel valikul puudus igasugune mõte nagu kogu Uhhuduuri-nimelisel nähtusel tervikuna ning tegemist on juhusega (nali!)

      – mina tahtsin nii! Nagu ma tahtsin, et valgus saaks, ja vaadake – sai ju!

      Jne, jne.

      Nii et plaani alustada viiendat rattamatka just PdE-st polnud. Sest inimlikud plaanid on vaid jumala(te) lõbustamiseks.

      Seega sündis ühel hetkel lihtsalt otsus – hea küll. Stardime 22. juunil Tallinnast ning alustame oma matka just nimelt PdE-st.

      Väliselt võib ju tunduda, et Uhhuduuri matkaseltskond moodustab armastuse, sõpruse, vennalikkuse ja kõigi muude ilusate väärtuste homogeenseima kogumi, mis antud hetkel on teel (ratastega) ümber maailma, aga see on vaid pelk fassaad. Tegelikkus on kaugelt hullem, kui üle 40 aasta kestnud paarisuhtes.

      See seletab järgmist dialoogi, mis leidis aset Uhhuduuri liikmete in corpore kokkusaamisel reaalses ruumis kusagil Tallinnas millalgi 2018. aasta künnisel.

      „OK, mehed. Ainus, mis hetkel selge, on see, et käesolev aasta on meie elus pöördelise tähtsusega. Uhhuduur jätkab!“ avas grupijuht H kõiketeadvalt kokkuvõtva nendinguga koosoleku.

      Saalist kostis hõre aplaus. H pööras pilgu kogenud poliitiku reipa naeratusega saatusekaaslaste poole.

      „Kas on mõtteid?“

      Talle vaatas vastu viis paari unistavaid, aga üpris mõttelagedaid silmi.

      „Äkki täpsustaks, mis meil üldse plaanis. Et noh aeg ja teekonna plaan või nii,“ kostis seltskonnast.

      „Ei noh, mis siin pikalt arutada. Alustame kusagilt Argentiinast ja kimame läbi Lõuna-Ameerika Peruusse välja. Ma ütlen jube lahedad kohad. Tõsi, Andidega saame ilgelt keppi. Kuna mõni siin talvel reisida ei saa ja mul on riigikogust puhkus suvel, siis paar kuud suvel. Mõni nädal sinna-tänna,“ pani grupijuht ette.

      „Mis arvate?“

      Kõik noogutasid mõtlikult õlleklaasi näperdades. Mart kobises miskit, et talle ei pruugi see aeg üldse sobida.

      „Mis viga? Lolliks läksid või?“ ajas W silmad pärani.