Kuuõde. Lucinda Riley

raudteejaama viiva bussi ootejärjekorras seistes läbis mu keha värin – ma ei teadnud, kas külmast või erutusest. Teadsin vaid seda, et olin alateadlikult selle ametikoha vastu kohe huvi tundnud hoolimata sellest, kui ajutine see võis olla. Seetõttu otsisin välja Cal MacKenzie numbri, mille Charlie mulle oli andnud, võtsin kätte mobiili ja helistasin.

      *

      „No nii?” alustas Margaret sama päeva õhtul, kui olime end tavapärase kruusitäie kakaoga kamina ette sisse seadnud. „Kuda läks?”

      „Ma sõidan neljapäeval mägedesse Kinnairdi mõisat vaatama.”

      „Tore!” Margareti helesinised silmad lõid ta kortsulises näos nagu laserikiired särama. „Mis mulje sulle mõisahärra või lord, nagu teda inglise keeles kutsutakse, siis jättis?”

      „Ta oli väga ... kena. Jah, oli küll,” õnnestus mul kuuldavale tuua. „Sugugi mitte selline, nagu ma teda ette kujutasin,” lisasin lootes, et ei punasta. „Ma arvasin, et ta on palju vanem mees. Pigem kiilas ja liiga suurest viskikogusest hiigelsuureks paisunud kõhuga.”

      „Jajah,” kõkutas ta mu mõtteid lugedes naerda. „Tema pial silm puhkab, selles põle kahtlust. Mina olen tundnud Charliet sestsaadik, kui ta oli alles jõnglane; mu isa oli siis Kinnairdis tema isa juures tööl. Charliest sirgus armas noormees, aga me kõik tiadsime, et oma praegast abikaasat naeseks võttes tegi ta via. Pialegi oli ta abieluks liiga noor.” Margaret pööritas silmi. „Nende tütar Zara on muide täitsa tore, võib-olla ehk vähe metsikuvõitu, aga tema lapsepõlv põln’d samuti kerge. Räägi nüid täpsemalt, mida Charlie ütles!”

      „Lisaks sellele, et ma metskasside eest hoolitseksin, tahab ta, et hakkaksin põhjalikumalt uurima teisi selle kandi põlisasukaid, et need samuti mõisa elama tuua. Tõtt-öelda jäi mulle mulje, et ta polnud kõike veel ... hästi läbi mõelnud. Mina arvan, et tegu on ajutise tööga, kuni kassid on kohanenud.”

      „Tiad, isegi kui see’i kesta kaua, annab Kinnairdi mõisa suguses paigas elamine ja töötamine häid kogemusi. Äkitselt saab sulle sial isegi selgeks, et sa’i saa kudagi ää päästa kõiki olendeid, kes su hoole alla satuvad. Ja see kehtib ka inimsoo hulgas ringi lonkavate partide kohta,” lisas ta vildaka naeratusega. „Sa piad lõpuks leppima sellega, et igal loomal ja inimesel on oma saatus. Sina saad anda endast parima ja ei raasugi rohkem.”

      „Mu nahk ei lähe eales nii paksuks, et ma saaks piinleva looma valu pealt vaadata, Margaret. Sa ju tead, et seda ma ei suuda.”

      „Tian, kullake, ja see teebki su eriliseks. Sa oled sihuke õbluke, suure kuldse südamega, aga vaat et sa seda nõnna tugevate emotsioonidega ää ei kurna.”

      „Huvitav, milline see Cal MacKenzie on.”

      „Oh, esialgu jätab väheke pahura mulje, aga tegel’t on hella hingega, sihuke see Cal on. See paik on talle südame külge kasvan’d ja sul on talt palju õppida. Pialegi kui sa seda pakkumist vastu ei võta, kuhu sa siis lähed? Sa ju tiad, et jõuludeks olen mina koos loomadega siit läin’d.”

      Margaret kavatses teda vaevava artriidi tõttu lõpuks ometi kolida Taini linna, neljakümne viie minutilise autosõidu kaugusele niiskest varisemisohus osmikust, kus me praegu istusime. Kitsa merelahe Dornoch Firthi kallastel laiuv kahekümneaakrine mäekülg oli viimase neljakümne aasta jooksul olnud koduks nii Margaretile kui ka tema kirevale loomaseltskonnale.

      „Kas sul polegi kahju ära minna?” küsisin temalt veel kord. „Mina sinu asemel nutaksin silmad peast välja.”

      „Muidugist on, Tiggy, aga nigu ma olen proovin’d ka sulle õpetada, peavad kõik hääd asjad ükskord otsa saama. Ja Jumala abiga saavad siis alguse uued ja paremad asjad. Põle mõtet minevikku kahjatseda, tuleb hoopis rõemsalt tulevikku vaadata. Et asjad nõnna lõpevad, seda olen ma juba pikka aega teadnud, ja tänu sinu abile on mul õnnestun’d siin veel üks aasta vastu pidada. Pialegi on mu uuel bangalol radiaatorid, mis ma saan sisse lülitada, kui tuju tuleb, ja telepilt on kah kogu aeg olemas!”

      Ta vaatas mulle laia naeratusega itsitades otsa, ja ehkki olin alati oma loomupärase intuitsiooni üle uhkust tundnud, ei teadnud ma nüüd, kas ta tõepoolest ootab suure rõõmuga tulevikku või püüab lihtsalt vapper olla. Oli kuidas oli, aga ma tõusin ja läksin teda kallistama.

      „Minu meelest oled sa vapustav, Margaret! Ma olen sinult ja su loomadelt nii palju õppinud. Ma hakkan teist kõigist kohutavalt suurt puudust tundma.”

      „Nujah, aga siis sa’i hakka puudust tundma, kui võtad vastu töö Kinnairdi mõisas. Ma elan ju kiviviske kaugusel orus, ja kui sa tahad kasside kohta nõu küsida, võid seda alati teha. Pialegi piad sa Dennisele, Guinnessile ja Buttonile külla tulema, muidu hakkavad ka nemad sind igatsema.”

      Pöörasin pilgu kolmele luidrale olendile, kes pikutasid tule ees: igivanale kolme jalaga kollakaspunasele kassile ja kahele eakale koerale. Margaret oli nad kõik terveks ravinud, kui nad noored olid.

      „Ma sõidan mägedesse, vaatan Kinnairdi üle ja seejärel otsustan. Vastasel juhul lendan jõuludeks koju Atlantisesse ja võin meelt muuta. Kas aitan su nüüd voodisse ja lähen ülakorrusele?”

      See oli küsimus, mille esitasin Margaretile igal õhtul ning millele ta andis tavapärase uhke vastuse.

      „Ei, ma istun veel väheke kamina ees, Tiggy.”

      „Ilusaid unenägusid, kullakallis Margaret!”

      Suudlesin ta pärgamenditaolise nahaga põske ja sammusin mööda kitsast konarlikku treppi oma magamistuppa. Kunagi oli seal maganud Margaret, aga viimaks oli isegi tema mõistnud, et trepiastmeid on igal õhtul ronimiseks liiga palju. Seejärel tõime ta voodi allkorrusele elutuppa, ning ehk oli see isegi hea, et tal ei jätkunud raha vannitoa ülakorrusele viimiseks, sest praegu paiknes see endiselt kütmata kõrvalhoones, kus küll varbad külmetasid, aga mis asus vaid paari meetri kaugusel toast, mida ta praegu magamistoana kasutas.

      Teinud läbi igaõhtuse toimingu, mis seisnes selles, et koorisin päevased riided ära ja tõmbasin enne jääkülmade linade vahele pugemist selga mitmekihilised öörõivad, mõtlesin rahulolevalt, et loomade varjupaika tuleku otsus oli õige. Nagu ma ka Charlie Kinnairdile mainisin, jõudsin pärast seda, kui olin töötanud kuus kuud Lausanne’is Servioni loomaaia uurimisosakonnas, selgusele, et tahan päriselt loomade eest hoolitseda ja neid kaitsta. Seetõttu kandideerisingi ametikohale, mida nägin internetis avaldatud töökuulutuses, ja tulin järve kõrvale päevi näinud osmikusse, et artriiti põdevale vanadaamile tema metsloomade varjupaigas abiks olla.

       Usalda oma sisetunnet, Tiggy, see ei vea sind kunagi alt.

      Seda oli Pa Salt mulle korduvalt öelnud. „Elus on kõige tähtsam intuitsioon, millele lisandub kübeke loogikat. Kui sa õpid nende vahel õiget tasakaalu hoidma, teed üldjuhul ainult õigeid otsuseid,” lisas ta, kui seisime kõrvuti Atlantises tema salaaias ja vaatasime Genfi järve kohale tõusvat täiskuud.

      Mäletan, et rääkisin talle oma unistusest minna tulevikus Aafrikasse ja töötada seal fantastiliste olevustega nende looduslikul asualal, mitte trellide taga.

      Tõmmanud sel õhtul varbad konksu voodilapil, mille olin põlvedega ära soojendanud, taipasin, kui kaugel mu unistus näib praegu olevat. Nelja Šoti metskassi eest hoolitsemine pole ju mäng kõrgemas liigas.

      Kustutasin tule ja jäin mõtlema selle üle, miks kõik mu õed mind meie pere vaimseks lumehelbekeseks narrivad. Tegelikult ei saa ma neid milleski süüdistada, sest nooremana ei taibanud ma, et olen „teistsugune”, ning rääkisin kõigest, mida nägin või tundsin. Ükskord, kui olin päris pisike, soovitasin oma õel CeCel lemmikpuu otsa ronimata jätta, sest olin vaimusilmas näinud, kuidas ta selle otsast alla kukub. Muidugi ta naeris mu sõbralikult välja ning teatas, et on sadu kordi selle puu otsa roninud ja et ma räägin rumalusi. Pool tundi hiljem, kui ta oli alla kukkunud, hoidus ta mulle otsa vaatamast, sest tal oli piinlik, et mu ennustus läkski täide. See vahejuhtum õpetas mulle, et alati, kui ma